George Orwell: „1984”

Oli keskhommik ja Winston astus oma boksist vдlja, et minna tualettruumi.

Heledalt valgustatud pika koridori teisest otsast lдhenes talle ьks ьksik kogu. See oli see tumedate juustega tьdruk. Sellest хhtust, kui Winston temaga vanakraamikaupluse juures kokku pхrkas, oli mццdunud neli pдeva. Kui tьdruk lдhemale jхudis, nдgi Winston, et tema parem kдsi on sidemega kaelas, aga see ei torganud eemalt silma, sest side oli tunkedega ьhte vдrvi. Ilmselt oli ta vigastanud oma kдtt, ajades ringi suurt kaleidoskoopi, millega „visandati” uute romaanide sьюeesid. Seda juhtus ilukirjandusosakonnas sageli.

Kui nende vahet oli veel umbes neli meetrit, komistas tьdruk ja kukkus tдies pikkuses nдoli. Ta tхi kuuldavale heleda valukarjatuse. Kьllap ta oli vigastatud kдele kukkunud. Winston seisatas. Tьdruk tхusis pхlvili. Ta nдgu oli tхmbunud piimjalt kollakaks ja ta huuled olid selle taustal punasemad kui enne. Tьdruku pilk kinnitus Winstonisse ja selles oli rohkem hirmu kui valu.

Winstoni sьdames liigatas imelik tunne. Tema ees oli vaenlane, kes tahtis teda tappa, ja tema ees oli ka inimolend, kellel oli valus ja kes oli vхib-olla murdnud kдeluu. Instinktiivselt oli ta lдhemale astunud, et tьdrukut aidata. Sel hetkel, kui ta nдgi, kuidas tьdruk oma sidemes kдe peale kukkus, oleks ta nagu omaenda kehas valuvahku tundnud.

„Saite haiget?” kьsis ta.

„Pole midagi. Kдsi. Kohe lдheb ьle.”

Tьdruku hддl vдrises, nagu oleks tal sьda kurgus. Ta oli tхesti vдga kahvatu.

„Ega midagi tхsisemat ei ole?”

„Ei, ei. Kхik on korras. Ma sain ainult veidi haiget.”

Tьdruk ulatas oma terve kдe ja Winston aitas tal tхusta. Tьdruku nдgu oli juba jumekam ja ta nдgi parem vдlja.

„Pole midagi,” kordas ta lьhidalt. „Ma lхin ainult oma randme дra. Tдnan, seltsimees!”

Ja nende sхnadega jдtkas ta oma poolelijддnud teed, kдrmelt, nagu poleks tхesti midagi juhtunud. Kogu see vahejuhtum oli kestnud vaevalt pool minutit. Harjumus oma nдoilmet valitseda, nii et see ei peegeldaks tundeid, oli muutunud juba instinktiks, pealegi seisid nad otse teleekraani ees, kui see asi juhtus. Ja ometi oli Winstonil raske varjata oma hetkelist ьllatust, sest selle paari-kolme sekundi jooksul, kui ta tьdrukut ьles aitas, oli tьdruk poetanud talle midagi pihku. Polnud kahtlust et ta tegi seda ettekavatsetult. See oli midagi vдikest ja lapikut. Tualettruumi uksest sisse astudes pistis Winston selle taskusse ja kompas seda sхrmeotstega. See oli vдike kokkumurtud paberilipakas.

Pissuaari ees seistes хnnestus tal see vaikselt lahti sхrmitseda. Ilmselt oli sinna kirja pandud mingi sхnum. Korraks haaras teda kiusatus klosetti minna ja see lдbi lugeda. Aga see oleks olnud ддrmine rumalus, nagu ta hдsti teadis. Ei olnud paika, kus sa oleksid vхinud kindlam olla, et teleekraan on pidevalt sisse lьlitatud.

Ta lдks tagasi oma boksi, vхttis istet, viskas selle paberitьki hooletult teiste paberite hulka laual, pani prillid ette ja tхmbas kхnekirjuri lдhemale. „Viis minutit,” ьtles ta endale. „Vдhemalt viis minutit!” Sьda tagus rinnus hirmuдratavalt valjusti. Хnneks oli tцц, mis tal kдsil oli, tдiesti rutiinne, pikkade numbritulpade parandamine, mis ei nхudnud erilist tдhelepanu.

Olenemata sellest, mis sinna paberile oli kirjutatud, pidi sel olema mingi poliitiline tдhendus. Esialgu ta nдgi vaid kahte vхimalust. Esimene, tхenдolisem, oli see, et tьdruk on Mхttepolitsei agent, nagu ta oli kartnud. Winston ei mхistnud kьll, miks pidi Mхttepolitsei oma sхnumi kдttetoimetamiseks niisuguse mooduse valima, aga vхib-olla neil oli oma pхhjus. See, mis sinna paberile oli kirjutatud, vхis olla дhvardus, vдljakutse, kдsk sooritada enesetapp vхi mingi lхks. Aga oli veel ьks teine, pццrasem vхimalus, nimelt, et see sхnum ei tulegi ьldse Mхttepolitseilt, vaid hoopis mingilt pхrandaaluselt organisatsioonilt. Vхib-olla on Vennaskond siiski olema! Vхib-olla kuulub tьdruk sinna! See mхte oli kahtlemata absurdne, aga see oli karanud talle pдhe kohe, kui ta tundis seda paberitьkki oma peos. Alles mхne minuti pдrast tuli tal mхttesse see teine, mдrksa tхenдolisem seletus. Ja isegi praegu, kuigi ta mхistus ьtles, et see teade tдhendab tхenдoliselt surma, keeldus ta seda uskumast, ja pхhjendamata lootus pьsis, ja ta sьda tagus, ja ta suutis suurivaevu hoida oma hддlt vдrisemast, kui ta pomises arvusid kхnekirjurisse.

Ta korjas tццdeldud paberid kokku ja torkas toruposti avasse. Oli mццdunud kaheksa minutit. Ta kohendas prille ninal, ohkas ja tхmbas enda ette jдrgmise paberipataka, mille peal oli see paberilipakas. Ta pццras selle ьmber. Sinna oli kirjutatud suure konarliku kдekirjaga:

Mхneks sekundiks oli ta nii jahmunud, et te ei taibanud kompromiteerivat paberit kohe mдluaukugi visata. Kui ta seda lхpuks tegi, ei suutnud ta hoiduda sellele veel kord pilku heitmast, kuigi ta teadis vдga hдsti, kui ohtlik on liiga suurt huvi ilmutada, — lihtsalt et veenduda, et seal olid tхesti need sхnad.

Рlejддnud aja sel ennelхunal oli tal vдga raske tццtada. Enam kui tььtud tццьlesanded, millele ta pidi oma tдhelepanu koondama, ahistas teda vajadus oma rahutust teleekraani ees varjata. Tal oli tunne, nagu pхleks ta sisimas tuli. Lхunasццk palavas, pungil tдis ja kдrarikkas sццklas oli piin. Ta oli lootnud lхunatunnil hetkeks ьksi jддda, aga nagu kiuste potsatas see idioot Parsons tema kхrvale, tema higihais mattis isegi liharoa metalse lхhna, ja kukkus vatrama ettevalmistustest vihkamise nдdalaks. Eriti vaimustas teda kahe meetri laiune Suure Venna pea, mille tema tьtre Luurajate salk oli selleks puhuks papjeemaрeest teinud. Kхige дrritavam oli, et Winston ei kuulnud selles lдrmis Parsonsi juttu ja pidi alatasa paluma tal mingeid tobedaid lauseid korrata. Vaid korraks хnnestus tal heita pilk tьdrukule, kes istus paari kaaslasega saali teises otsas. Tьdruk ei paistnud teda mдrkavat, ja rohkem Winston sinnapoole ei vaadanud.

Pдrastlхuna mццdus kergemini. Kohe pдrast lхunavaheaega sai ta raske ja keerulise ьlesande, mis vхttis mitu tundi aega ja nхudis kхige muu kхrvalejдtmist. Рhele pхlu alla langenud prominentsele sisepartei liikmele varjuheitmiseks tuli vхltsida kahe viimase aasta toodangunдitajaid. Selle peale oli Winston meister, ja paariks jдrgmiseks tunniks хnnestus tal tьdruk oma mдlust kustutada. Siis ilmus tьdruku nдgu taas ta vaimusilma ette ja teda haaras vastupandamatu soov ьksi olla. Kuni ta ei saanud ьksi jддda, oli vхimatu tekkinud olukorra ьle pхhjalikult jдrele mхelda. Tдnase хhtu pidi ta veetma рhiskondlikus Keskuses. Winston kugistas sццklas alla veel ьhe maitsetu eine, kiirustas Keskusse, vхttis osa „diskussioonirьhma” pьhalik-tobedast istungist, mдngis kaks partiid lauatennist, jхi mitu klaasi dюinni ja istus pool tundi loengul „Ingsots ja male”. Ta piinles igavuse kдes, aga tдna ta surus maha soovi minema hiilida. Nдhes sхnu „Ma armastan teid”, oli temas дrganud iha ellu jддda ja vдiksemgi risk oli nььd tema meelest rumal. Alles kella kahekьmne kolme paiku jхudis ta koju ja puges teki alla. Pimeduses, kus sa oled kaitstud isegi teleekraani eest, kui sa ainult vait pьsid, sai ta segamatult mхelda.

Tal tuli lahendada ьks fььsiline probleem: kuidas tьdrukuga ьhendusse astuda ja temaga kokku saada. Ta ei vaaginud enam vхimalust, et tьdruk on talle mingit lхksu ьles seadmas. Ta teadis, et see ei ole nii: ta oli nдinud tema teesklematut erutust, kui ta kirja ьle andis. Ilmselt oli tьdruk oma teost kohkunud, ja see oli tдiesti loomulik. Winstonil ei tulnud mхttessegi tьdruku lдhenemiskatset tхrjuda. Kхigest viis pдeva tagasi oli ta tхsiselt tahtnud tьdruku pea munakiviga lхhki lььa, aga sel ei olnud mingit tдhtsust. Praegu ta kujutles tьdruku noort alasti keha, nagu ta seda unes oli nдinud. Ta oli arvanud, et tьdruk on loll nagu kхik teisedki — pea tдis valet ja vihkamist, sisimas kьlm nagu jдд. Vдrin lдbistas teda mхtte juures, et ta vхib tema kaotada ja et see noor valge keha vхib tal kдest libiseda! Ja kхige rohkem kartis ta seda, et tьdruk muudab lihtsalt meelt, kui ta temaga kьllalt kiiresti ьhendusse ei astu. Aga fььsilised raskused kohtumisel olid tohutud. See oli niisama hea nagu teha kдik malepartiis, kus sa oled juba mati saanud. Kuhu sa ka pццrasid, igal pool oli vastas teleekraan. Kхikvхimalikud kontakti loomise moodused olid talle pдhe tulnud juba esimese viie minuti jooksul pдrast kirja lugemist, aga nььd, kus tal oli aega mхelda, vхttis ta need uuesti ьkshaaval lдbi, nagu laoks tццriistu lauale ritta.

Ilmselt seda laadi kohtumine, mis toimus hommikul, ei saanud korduda. Kui tьdruk oleks tццtanud arhiiviosakonnas, oleks asi suhteliselt lihtsam olnud, aga Winstonil oli ainult vдga дhmane ettekujutus sellest, kuhu kanti hoones ilukirjandusosakond jддb, ja tal ei olnud mingit ettekддnet sinna minekuks. Kui ta oleks teadnud, kus tьdruk elab ja mis ajal ta tццlt lahkub, siis ta oleks vхinud pььda temaga koduteel kokku saada, aga see ei olnud sugugi ohutu, sest see oleks tдhendanud ministeeriumi lдheduses passimist, mis oleks kindlasti silma torganud. Mis puutub posti teel kirja saatmisse, siis see ei tulnud kхne allagi. Ei olnud mingi saladus, et kхik kirjad loetakse lдbi. Tegelikult oli vдhe neid inimesi, kes ьldse kirju kirjutasid. Kui oli vaja midagi teatada, osteti valmistrьkitud lausetega postkaart ja tхmmati ьlearused laused maha. Pealegi ei teadnud ta ju tьdruku nimegi, aadressist rддkimata. Lхpuks ta jхudis otsusele, et kхige kindlam koht on sццkla. Kui ta tabaks tьdruku istumas ьksinda lauas kusagil ruumi keskel, mitte liiga lдhedal teleekraanile, kui ьmberringi oleks paras kхnekхmin ja kui need tingimused kestaksid, ьtleme, kolmkьmmend sekundit, siis хnnestuks neil ehk mхni sхna vahetada.

Esimene nдdal pдrast seda mццdus nagu painajalik uni. Jдrgmisel pдeval ilmus tьdruk sццklasse alles siis, kui Winston oli juba lahkumas, vile oli juba kдinud. Arvatavasti oli ta hilisemasse vahetusse ьle viidud. Mццdudes ei heitnud nad teineteisele pilkugi. Teisel pдeval tuli tьdruk sццklasse tavalisel ajal, aga istus koos kolme teise tьdrukuga otse teleekraani alla. Siis ei ilmunud ta kolmel pдeval ьldse nдhtavale. See oli kohutav. Winstoni hing ja keha muutus kхige suhtes talumatult tundlikuks ja nagu lдbipaistvaks, nii et iga liigutus, iga heli, iga puudutus, iga sхna, mida ta pidi ьtlema vхi kuulma, tekitas vдljakannatamatut piina. Ta ei saanud tьdrukust rahu isegi unes. Pдevikut ta neil pдevil ei puutunud. Kergendust tхi ainult tцц, mis vхimaldas tal end aeg-ajalt kьmne minuti kaupa unustada. Tal ei olnud aimugi, mis tьdrukuga vхis juhtuda. Ja kьsida polnud kelleltki. Vхib-olla oli tьdruk likvideeritud vхi enesetapu sooritanud vхi Okeaania teise otsa ьmber asustatud; kхige halvem ja kхige tхenдolisem aga, et ta oli lihtsalt meelt muutnud ja otsustanud teda vдltida.

Neljandal pдeval ilmus tьdruk taas sццklasse. Kдsi polnud tal enam kaelas ja tal oli plaastririba ьmber randme. Winstonit valdas teda nдhes nii suur kergendustunne, et ta ei suutnud vastu panna ja jдi mitmeks sekundiks teda ьksisilmi vahtima. Jдrgmisel pдeval oli Winston oma eesmдrgile juba vдga lдhedal. Kui ta sццklasse astus, oli tьdruk istet vхtnud lauas, mis jдi keset saali, ja oli tдiesti ьksi. Oli varajane aeg ja sццkla ei olnud vдga tдis. Jдrjekord nihkus edasi, kuni Winston oli juba peaaegu letini jхudnud, ja jдi siis paariks minutiks seisma, sest eespool kaebas keegi, et ta ei saanud oma sahariinitabletti. Aga tьdruk oli ikka veel ьksi, kui Winston vхttis oma kandiku ja hakkas tema laua poole loovima. Ta liikus nagu juhuslikult tema suunas, otsides pilguga vaba kohta mхnes naaberlauas. Tьdrukuni jдi veel ehk kolm meetrit. Veel kaks sekundit. Siis hхikas ьks hддl selja tagant: „Smith!” Winston ei teinud kuulmagi. „Smith!” kordas hддl juba valjemini. Ei olnud parata. Ta pццras ringi. Blond kohtlase nдoga Wilsheri-nimeline noormees, keda ta vaevalt tundis, kutsus teda oma lauda. Ohtlik oleks olnud keelduda. Pдrast seda, kui teda oli дra tuntud, ei saanud ta minna ja istuda ьksiku tьdruku lauda. See oleks olnud liiga silmatorkav. Sхbralikult naeratades istus ta maha. Kohtlane blond nдgu sдras talle vastu. Winston kujutles, kuidas ta kirkaga keset seda sihverplaati virutaks. Mхne minuti pдrast olid tьdruku lauas kхik kohad vхetud.

Aga tьdruk pidi nдgema, et ta tema suunas liikus, ja vхib-olla ta vхtab mдrku. Jдrgmisel pдeval pььdis Winston varakult kohal olla. Nagu oligi arvata, istus tьdruk keset saali umbes samas kohas ja jдlle ьksinda. Jдrjekorras seisis otse Winstoni ees ьks vдike, kдrmete liigutusega, putuka moodi mees, lameda nдo ja pisikeste umbusklike silmadega. Kui Winston oma kandikuga leti juurest tulema sai, nдgi ta, et see mehejupats tььrib otse tьdruku laua poole. Winstoni lootused kahanesid jдlle. Ka ьhes kaugemas lauas oli ьks vaba koht, aga miski selle vдikese mehe olekus viitas sellele, et talle on tema mugavus kьllalt tдhtis, et valida kхige tьhjem laud. Kьlmaks tхmbuva sьdamega jдrgnes Winston talle. Asjal oli mхte vaid siis, kuid tьdruk on pдris ьksi. Samal hetkel kostis kohutav klirin. Mehike oli pхrandal neljakдpakil, kandik oli kдest lennanud, ьmberringi supi- ja kohviojad. Ta ajas end jalule pхrnitsedes vihaselt Winstonit, ilmselt ta arvas, et Winston on talle jala taha pannud. Aga hea kьll. Viie sekundi pдrast istus Winston, sьdame kloppides, tьdruku lauas.

Ta ei vaadanud tьdruku poolegi. Ta tхstis oma kandiku tьhjaks ja hakkas kдhku sццma. Kхige tдhtsam oli kohe rддkima hakata, enne kui keegi tuleb, aga nььd oli kohutav hirm tema ьle vхimust vхtnud. Sellest oli mццdunud terve nдdal, kui tьdruk tema poole pццrdus. Ta vхis olla ьmber mхelnud, kindlasti oli ta ьmber mхelnud! Oli vхimatu, et niisugune lugu lхpeb хnnelikult; niisugust asja tegelikus elus ei juhtu. Ja ta ei olekski vist rддkima hakanud, kui ta poleks mдrganud Ampleforthi, karvaste kхrvadega luuletajat, kes oma kandikuga laudade vahel lonkis, otsides kohta, kuhu istuda. Ampleforth oli omal kombel Winstonisse kiindunud ja istub kindlasti tema lauda, kui ta teda nдeb. Jдi umbes minut aega tegutseda. Winston ja tьdruk jдtkasid sццmist. Roog, mida nad sхid, oli vedel tьrgi ubade hautis, tegelikult supp. Winston hakkas pominal rддkima. Kumbki ei vaadanud ьles; nad helpisid usinasti lusikaga vesist rooga ja vahetasid lusikatдite vahel vaikse ilmetu hддlega vдheseid vajalikke lauseid.

„Mis kell te tццlt lahkute?”

„Kaheksateist kolmkьmmend.”

„Vхidu vдljakul ausamba juures.”

„Seal on teleekraanid.”

„Kui seal on palju rahvast, siis see ei loe.”

„Mingi mдrguanne ka?”

„Ei. Юrge lдhenege mulle enne, kui mu ьmber on palju rahvast. Ja дrge vaadake minu poole. Olge lihtsalt kusagil lдhedal.”

„Mis kell?”

„Kell ьheksateist.”

„Hea kьll.”

Ampleforth ei mдrganud Winstonit ja istus teise lauda. Nad ei rддkinud enam, ja niivхrd kui see on vхimalik, kui kaks inimest istub vastamisi sama laua taga, ei vaadanud teineteise poolegi. Tьdruk lхpetas kiiresti sццmise ja lahkus. Winston aga jдi sigaretti suitsetama.

Winston jхudis Vхidu vдljakule enne mддratud aega. Ta kхndis ьmber tohutu samba jalami, mille otsas Suure Venna kuju vahtis ьksisilmi lхuna poole, — taevasse, kus ta oli kord lahingus Esimese Maandumisraja pдrast vхitnud Euraasia lennuvдge (vхi Ida-Aasia lennuvдge, nagu alles mхne aasta eest rддgiti). Selle vastas ьle vдljaku oli ьks pronksist ratsamees, mis arvati kujutavat Oliver Cromwelli. Kui kell oli viis minutit ьle tдistunni, polnud tьdrukut ikka veel nдha. Winstonit haaras jдlle kohutav hirm. Ta ei tule, ta on ьmber mхelnud! Ta jalutas aeglaselt vдljaku pхhjapoolsele kьljele ja koges mingit verevaest rххmu, tundes дra St. Martini kiriku, mille kellad olid hььdnud, kui tal olid veel kellad: „Mul maitseb apelsin.” Ja siis ta nдgi tьdrukut ausamba jalamil seismas ja lugemas vхi teesklemas, et ta loeb spiraalselt ьmber samba jooksvat loosungit. Talle oli ohtlik lдheneda, kuni sinna ei kogune rohkem inimesi. Рmberringi olid teleekraanid frontoonidel. Aga samal hetkel hakkas kusagilt vasakult kostma hььdeid ja raskete veokite mьra. Inimesed tormasid ьle vдljaku. Ja tьdruk lipsas kдrmelt ьmber lхvide samba jalamil ja liitus rahvasummaga. Winston jдrgnes talle. Jooksu pealt kuuldud lausekatkendeist taipas ta, et konvoeeritakse Euraasia sхjavange.

Vдljaku lхunakьlg oli juba tihedalt rahvast tдis. Winston, kes tavaliselt pььdis igasugusest rьsinast kхrvale hoida, trьgis, tхukles ja tegi endale teed otse rahvasumma keskele. Varsti oli tьdruk tal juba kдeulatuses, aga teele jдid ette ьks tohutu suur prole ja peaaegu niisama tohutu suur naine, oletatavasti tema teinepool, kes moodustasid nagu lдbitungimatu lihamььri. Winston trьgis, kьlg ees, lдhemale ja pььdis oma хlga meeleheitliku tхukega hiiglaste vahele kiiluda. Hetkeks tundus talle, et kogu ta sisikond litsutakse lihaseliste puusade vahel puruks, aga siis ta murdis siiski lдbi, higi otsaees. Ta oli tьdruku juures. Nad seisid, хlg хla kхrval, ja vaatasid pingsalt ettepoole.

Mццda tдnavat liikus aeglaselt pikk veoautode voor, igal autol veokasti nurkades pьsti neli puise nдoga valvurit, automaat kдes. Autokastis kьkitasid tihedalt ьksteise vastu surutult rohekas narmendavas mundris kollased mehed. Nende kurvad mongoliidsed nдod vaatasid ьle autokasti ддre tдiesti ьkskхikselt. Kui auto juhuslikult rappus, kuuldus metallikхlinat: kхik vangid kandsid jalaraudu. Koorem koorma jдrel mццdusid kurvad nдod. Winston teadis, et nad mццduvad, aga ta nдgi neid ainult ajuti. Tьdruku хlg ja kдsi kuni kььnarnukini olid tema vastu surutud. Tьdruku pхsk oli nхnda lдhedal, et ta peaaegu tundis selle soojust. Tьdruk vхttis algatuse otsekohe enda peale, nagu ta oli seda teinud sццklas. Ta hakkas rддkima sellesama ilmetu hддlega, ta huuled liikusid vaevu ja sosin mattus tдielikult ьmbritsevasse kдrasse ja mootorite mьrasse.

„Kas te kuulete mind?”

„Jah.”

„Kas te pддsete pьhapдeva pдrastlхunal linnast vдlja?”

„Jah.”

„Siis kuulake hoolega. Te peate selle meelde jдtma. Lдhete Paddingtoni jaama — —”

Peaaegu sхjavдelise tдpsusega, mis Winstonit hдmmastas, kirjeldas tьdruk marsruuti, mida Winston pidi jдrgima. Pool tundi rongiga; jaama juurest keerata vasakule; kaks kilomeetrit mццda rohtukasvanud metsarada; teerada pххsaste vahel; sammalt tдis kasvanud murdunud puu. Tьdrukul oleks nagu kaart vaimusilma ees olnud. „Jддb teile meelde?” sosistas ta lхpuks.

„Jah.”

„Vasakule, siis paremale, siis jдlle vasakule. Ja vдraval ei ole ьlemist pхikpuud.”

„Jah. Mis kell?”

„Viieteistkьmne paiku. Vхib-olla ma jддn hiljaks. Ma tulen teist teed. Olete kindel, et kхik jдi meelde?”

„Jah.”

„Siis minge vхimalikult kiiresti eemale.”

Seda ta poleks pruukinud цelda. Aga sel hetkel oli vхimatu rahvasummast vдlja pддseda. Veoautod mццdusid ikka veel ja inimesed vahtisid ikka veel ammuli sui. Algul oli siit-sealt kostunud ka sisistamist ja pahameelehььdeid, aga ainult Partei liikmete suust, ja varsti olid need lakanud. Valitsev tunne oli lihtsalt uudishimu. Vдlismaalased, olgu nad Euraasiast vхi Ida-Aasiast, olid nagu mingid imeloomad. Neid vхis nдha sхna otseses mхttes ainult vangikolonnis, ja isegi vangikolonnis sai neile ainult korraks pilku heita. Ja keegi ei teadnud, mis neist edasi sai, vдlja arvatud see, et mхned neist poodi ьles kui sхjaroimarid: ьlejддnud lihtsalt kadusid, arvatavasti sunnitццlaagritesse. Рmmargused mongoliidsed nдod olid nььd asendunud europiidsemat tььpi, rдpaste, habetunud ja kurnatud nдgudega. Рle habemetььkas pхsesarnade vaatasid silmad Winstonile silma, ajuti imelikult pinevil, ja kustusid siis taas. Kolonn hakkas lхppema. Viimase veoauto kastis nдgi Winston ьht elatanud meest, nдgu ьksainus hall juuksesasi, kes seisis sirgelt, kдed ristamisi rinnal, nagu oleks ta sellega harjunud, et need on tal kinni seotud. Winstonil ja tьdrukul oli ьlim aeg lahku minna. Aga viimasel hetkel, kui rahvasumm neid veel tihedalt ьmbritses, leidis tьdruku kдsi Winstoni kдe ja surus seda pхgusalt.

See ei kestnud kьmmet sekunditki, ja ometi tundus see olevat pikk aeg, mis nende kдed olid kokku pхimunud. Winstonil oli aega tundma хppida kхiki selle kдe ьksikasju. Ta tajus pikku sхrmi, vormikaid kььsi, tццst mхhnalist peopesa ja randme pehmust. Ainult selle tunde alusel oleks ta tundnud selle kдe ka silma jдrgi дra. Samal hetkel taipas ta, et ta ei tea, mis vдrvi on tьdruku silmad. Vхib-olla pruunid, aga mхnikord on tumedate juustega inimestel ka sinised silmad. Pead pццrata ja tьdruku poole vaadata oleks olnud mхeldamatu lollus. Kдed kokku klammerdunud, nдhtamatult inimkehade pressi all, vahtisid nagu liikumatult enda ette ja tьdruku silmade asemel vaatasid elatanud vangi silmad juuksepahmakast kurblikult Winstonile otsa.

Winston sammus mццda valgusest ja varjust kirendavat metsarada, astudes kullalaikudesse, seal kus puud harvenesid. Pahemat kдtt oli metsaalune siniliiliatega ьle kьlvatud. Хhk oleks nagu suudelnud nahka. Oli teine mai. Kusagilt kaugemalt, metsasьgavusest kostis meigaste kudrutamist.

Ta oli natuke vara kohale jхudnud. Sхit oli lдinud sekeldusteta, ja tьdruk oli ilmselt nii kogenud, et Winston kartis vдhem, kui ta muidu oleks kartnud. Ta oli kindel, et tьdruk on leidnud ohutu kohtumispaiga. Рldiselt ei saanud eeldada, et maal vхib end julgemini tunda kui Londonis. Teleekraane siin muidugi ei olnud, kьll aga tuli karta peidetud mikrofone, millega sai su hддlt salvestada ja identifitseerida; pealegi oli raske maakohas ьksinda ringi kдia, nii et see tдhelepanu ei дrata. Kuni saja kilomeetri piires liikumiseks polnud passi mдrget vaja, aga mхnikord luusisid raudteejaamades patrullid, kes kontrollisid kхigi ettejuhtunud Partei liikmete dokumente ja esitasid tьlikaid kьsimusi. Хnneks polnud sedapuhku ьhtki patrulli nдha ja raudteejaamast tulles oli Winston vahetevahel ettevaatlikult selja taha piiludes kindlaks teinud, et teda ei jдlitata. Rong oli prolesid tдis, kes olid suvise ilma tхttu pьhapдevases meeleolus. Puupinkidega vaguni kupee, kus ta istus, oli pilgeni tдis ьhtainust tohutu suurt perekonda, alates hambutust vanavanaemast ja lхpetades kuuvanuse imikuga, kes kхik sхitsid pдrastlхunaks maale sugulaste juurde, ja nagu nad Winstonile avameelselt seletasid, kavatsesid ьhtlasi mustalt turult vхid hankida.

Metsarada laienes ja minuti pдrast jхudis Winston teerajani, millest tьdruk oli rддkinud, see oli lihtsalt karjatee, mis kadus pххsaste vahele. Kella tal ei olnud, aga kell ei saanud veel viisteist olla. Siniliiliad katsid maapinda nii tihedalt, et tuli tahes-tahtmata neile peale astuda. Ta pхlvitas maha ja asus neid noppima, osalt selleks, et aega viita, aga temas liigatas ka дhmane mхte, et kena oleks, kui tal oleks tьdrukule kimp lilli kinkida, kui nad kohtuvad. Ta sai kokku suure kimbu ja nuusutas parajasti liiliate nхrka imalat lхhna, kui ьks krхps tema selja taga, oksa praksatus jala all, pani teda sisimas vхpatama. Ta jдtkas lillede noppimist. See oli parim, mis ta vхis teha. See vхis olla tьdruk, aga vхis ka olla, et teda ikkagi oli jдlitatud. Ringivaatamine nдitab sььtunnet. Ta noppis veel ьhe хie ja veel ьhe. Kellegi kдsi laskus kergelt ta хlale.

Ta vaatas ьles. See oli tьdruk. Tьdruk raputas pead, nagu mдrku andes, et Winston oleks vagusi, lьkkas siis pххsad laiali ja juhtis ta kiiresti kitsast rada mццda metsa. Ilmselt oli ta siin ennegi kдinud, sest ta vдltis kogenult soiseid kohti. Winston jдrgnes talle, lillekimp ikka kдes. Tema esimene tunne oli kergendus, aga kui ta vaatas tugevat saledat keha, mis liikus tema ees, helepunase vццga, mis oli kьllalt pingul, et esile tхsta puusade kumerust, laskus tema enda alavддrsuse tunne raskelt ta peale. Isegi praegu tundus kьllalt tхenдoline, et kui tьdruk pццrab ьmber ja vaatab teda lдhemalt, taganeb ta. Хhu mahedus ja lehtede rohelus heidutasid teda. Juba kui ta jaamast tulema hakkas, oli maikuu pдike pannud teda tundma, et ta on rдpane ja kahvatu, tubane loom, kel on nahapoorides Londoni nхgine tolm. Ta taipas дkki, et tьdruk ei ole teda ehk siiani ьldse nдinud vдljas pдevavalgel. Nad jхudsid langenud puuni, millest tьdruk oli rддkinud. Tьdruk hьppas ьle tьve ja lьkkas laiali pххsad, kus ei olnud pealtnдha mingit lдbipддsu. Kui Winston jдrgnes talle, nдgi ta, et nad on vдikesel lagendikul, vдikesel rohtunud kьnkal, mida varjas igast kьljest madal vхsa. Tьdruk jдi seisma ja pццras ringi.

„Olemegi kohal,” ьtles ta.

Winston seisis temast mхne sammu kaugusel. Ta ei sцandanud lдhemale astuda.

„Ma ei tahtnud teel rддkida,” jдtkas tьdruk, „дkki on kusagil mikker peidus. Ma ei usu, et on, aga vхib olla. Alati on vхimalus, et mхni siga tunneb su hддle дra. Siin pole midagi karta.”

Winstonil polnud ikka veel julgust talle lдheneda. „Siin pole midagi karta?” kordas ta juhmilt.

„Jah, vaata neid puid.” Need olid noored saared, mida oli kunagi tagasi lхigatud ja mis olid uuesti vдlja ajanud terve vхsude metsa, millest ьkski ei olnud kдsivarrest jдmedam. „Siin pole kuhugi mikrit peita. Muide, ma olen siin varem kдinud.”

Nad ainult vestlesid. Winston oli pььdnud nььd pisut lдhemale nihkuda. Tьdruk seisis tema ees vдga sirgelt, nдol naeratus, mis oli kergelt irooniline, nagu imestaks ta, miks mees on nii aeglase toimega. Siniliiliad olid maha pudenenud. Nagu oleksid nad omal tahtel kukkunud. Winston vхttis tьdruku kдe.

„Usud sa,” ьtles ta, „et ma ei teadnud siiamaani, mis vдrvi su silmad on.” Nad olid pruunid, mдrkas ta, helepruunid, tumedate ripsmete varjus. „Kas sa nььd, kus sa nдed, milline ma tegelikult olen, tahad ьldse veel minu poole vaadata?”

„Aga muidugi.”

„Ma olen kolmekьmne ьheksa aastane. Mul on naine, kellest ma ei saa lahti. Mul on veenilaiendid. Mul on viis valehammast.”

„Ma ei hooli sellest.”

Jдrgmisel hetkel, raske цelda, kelle algatusel, oli tьdruk tema kдte vahel. Algul ei olnud Winstonil muud tunnet kui puhas uskumatus. See nooruslik keha oli surutud vastu tema keha, salk tumedaid juukseid oli vastu tema nдgu, ja jah! tьdruk pццras tхesti oma nдo ьles ja tema suudles laia punast suud. Tьdruk pхimis kдed talle kaela ьmber ja nimetas teda armsaks, kalliks, kullakeseks. Winston lьkkas tьdruku pikali, tьdruk ei pannud ьldse vastu, Winston oleks vхinud temaga teha mida tahes. Aga tхsi oli see, et ta ei tundnud mingit fььsilist erutust, ta tajus vaid kokkupuudet. Kхik, mis ta tundis, oli uskumatus ja uhkus. Ta oli хnnelik, et see on toimumas, aga tal ei olnud fььsilist iha. See tuli liiga kiiresti, tьdruku noorus ja ilu kohutasid teda, ta oli pidanud liiga kaua elama ilma naiseta — ta ei teadnud isegi, milles on pхhjus. Tьdruk tхusis istuli ja vхttis oma juustelt siniliilia. Ta istus Winstoni vastu ja pani talle kдe ьmber piha.

„Pole midagi, kallis. Meil pole kiiret. Terve pдrastlхuna on meie pдralt. Kas see pole kena pelgupaik? Ma leidsin selle, kui ma ьhe rahvamatka ajal дra eksisin. Kui keegi tuleb, on seda saja meetri pealt kuulda.”

„Mis su nimi on?” kьsis Winston.

„Julia. Sinu nime ma tean. See on Winston, Winston Smith.”

„Kust sa teada said?”

„Ma usun, et ma olen selles asjas osavam kui sina, kallis. Rддgi, mis sa minust mхtlesid, enne kui sa kirja said.”

Winston ei tundnud mingit kiusatust tьdrukule valetada. See oli isegi omamoodi armuavaldus, alustada kхige hullema дrarддkimisest.

„Ma vihkasin isegi su varju,” ьtles ta. „Ma oleksin sind дra vдgistanud ja siis дra tapnud. Kaks nдdalat tagasi ma oleksin sul ддrepealt pea munakiviga lхhki lццnud. Kai sa teada tahad, ma kujutasin ette, et sa oled Mхttepolitseiga seotud.”

Tьdruk naeris rххmsalt, ilmselt vхttis ta seda komplimendina oma maskeerumisosavusele.

„Mхttepolitseiga? Kas sa tхesti mхtlesid seda?”

„Noh, vхib-olla mitte just tдpselt seda. Aga kogu sinu olekust — lihtsalt et sa oled noor ja tugev ja terve, saad aru — ma mхtlesin, et vхib-olla — —”

„Sa mхtlesid, et ma olen eeskujulik Partei liige. Puhas sхnas ja tegudes. Lipud, rongkдigud, loosungid, mдngud, rahvamatkad — kogu see kraam. Ja sa mхtlesid, et ma annan sind esimesel vхimalusel ьles kui mхtteroimari ja lasen sind hukata?”

„Jah, umbes sinna kanti. Aga paljud tьdrukud ongi ju sellised, sa tead kьll.”

„Selles on sььdi see neetud soolikas,” ьtles tьdruk, kiskus дra Noorte Antiseksuaalse Liidu helepunase vцц ja viskas selle puuoksale. Siis, nagu oleks vццkoha puudutamine talle midagi meelde tuletanud, pistis ta kдe tunkede taskusse ja tхmbas sealt vдlja vдikese рokolaaditahvli. Ta murdis selle pooleks ja ulatas teise poole Winstonile. Ja veel enne, kui Winston selle vastu vхttis, tundis ta lхhnast, et see ei ole tavaline рokolaad. See oli tume ja lдikiv ja oli pakitud hхbepaberisse. Tavaline рokolaad oli midagi tuhmpruuni ja rabedat, mis lхhnas, niipalju kui seda ьldse kirjeldada sai, nagu pхleva pьhkmehunniku suits. Aga mхnikord harva oli ka Winston sццnud sellist рokolaadi, nagu tьdruk talle praegu ulatas. Juba esimene sххm selle lхhna дratas Winstonis mingi mдlestuse, mida ta ei osanud millegagi seostada, aga mis oli jхuline ja hдiriv.

„Kust sa selle said?” kьsis ta.

„Mustalt turult,” ьtles tьdruk ьkskхikselt. „Ma olen ьldse hakkaja tьdruk. Ma olen mдngudes tugev. Ma olin Luurajate salgajuht. Ma tццtan iga nдdal vabatahtlikult kolm хhtut Noorte Antiseksuaalse Liidu heaks. Ma olen tundide kaupa nende lollakaid plakateid kleepinud, ьle kogu Londoni. Rongkдigus on ьks loosungi ots alati minu kдes. Ma olen alati rххmsameelne ega hoia ьhestki asjast kхrvale. Minu lipukiri on: karju alati massidega kaasa! See on ainus tee olla vдljaspool ohtu.”

Esimene рokolaaditьkk oli Winstoni keelel дra sulanud. Maik oli meeldiv. Kuid teadvuse piirimail keerles ikka veel see mдlestus, midagi selgesti tajutavat, aga kindlama kujuta, nagu miski, mida sa nдed silmanurgast. Ta pььdis seda eemale tхrjuda, aimates, et tegemist on mдlestusega mingist teost, mida ta oleks tahtnud parema meelega olematuks teha.

„Sa oled nii noor,” ьtles ta. „Sa oled oma kьmme vхi viisteist aastat minust noorem. Mida vхid sina minusuguses mehes huviдratavat nдha?”

„Su nдos on midagi. Ma mхtlesin, et vхiks proovida. Ma aiman eksimatult, kui inimene ei kuulu sinna. Ma sain kohe aru, kui ma sind nдgin, et sa oled nende vastu.”

Nemad, nagu selgus, tдhendas Parteid, eelkхige siseparteid, millest Julia rддkis varjamatu mхnitava vihaga, mis tegi Winstoni kхhedaks, kuigi ta teadis, et nad on siin vдljaspool ohtu, kui ьldse oli vхimalik kuskil vдljaspool ohtu olla. Рks asi, mis teda tьdruku juures hдmmastas, oli tema labane kхnepruuk. Partei liikmetel ei sobinud vanduda ja Winston ise vandus vдga harva, vдhemalt mitte valjusti. Julial aga nдis olevat vхimatu mainida Parteid, ja eriti siseparteid, kasutamata seda sorti sхnu, mida vхib nдha kхrvalistel tдnavatel majaseintele kritseldatuna. Winstonit see ei hдirinud. See oli lihtsalt ьks mдrk tьdruku mдssust Partei ja selle meetodite vastu, ja see tundus olevat kuidagi loomulik ja terve, nagu hobuse norsatus, kes haistab kopitanud heina. Nad olid lagendikult lahkunud ja jalutasid jдlle puude kirendavas varjus, kдsi ьmber teise piha, kus rada oli vдhegi laiem, nii et sai kahekesi kхrvuti kдia. Winston mдrkas, kui pehme on tьdruku piht nььd, kus tal pole vццd. Nad rддkisid ainult sosinal. Julia oli цelnud, et vдljaspool lagendikku on parem vagusi olla. Siis nad jхudsid metsatuka servale. Tьdruk peatas teda.

„Юra lagedale mine. Seal vхib keegi valvata. Siin muude all pole midagi karta.”

Nad seisid sarapuupххsaste varjus. Lдbi lehestiku immitsevad pдikesekiired soojendasid nende palet. Winstoni pilk libises ьle taamal laiuva aasa ja teda tabas imelik, aeglane дratundmisvapustus. See koht oli talle tuttav. Vana paljakssццdud karjamaa, lookleva teeraja ja mutimullahunnikutega. Sakilises hekis piki aasa teist serva kiikusid jalakate oksad vaevumдrgatavalt kerge tuule kдes ja nende lehestik voogas хrnalt nagu tihe naisejuus. Kindlasti peaks siinsamas lдhedal, aga vдljaspool vaatevдlja, voolama oja varjuliste vхrendikega, kus ujuvad teivid?

„Ega siin kuskil lдhedal oja ei ole?” sosistas ta.

„On kьll. Jдrgmise aasa serval. Ja seal on kalu, hдsti suuri. Lдbi selge vee on nдha, kuidas nad kaldapajude all vхrendikes saba liigutades konutavad.”

„See on Kuldne Maa — peaaegu,” pomises Winston.

„Kuldne Maa?”

„Ah, ei midagi. Ma olen seda kohta unes nдinud.”

„Vaata!” sosistas Julia.

Рks rдstas oli laskunud puuoksale, umbes viie meetri kaugusel, peaaegu nende silmade kхrgusel. Vхib-olla ta ei nдinud neid. Ta oli pдikese kдes, nemad varjus. Ta sirutas tiibu, pani need taas hoolikalt kokku, langetas korraks pea, nagu avaldaks pдikesele austust, ja vallandas siis vдgeva lauluvoo. Pдrastlхunases vaikuses oli hддle valjus jahmatav. Winston ja Julia kuulasid lummatult, teineteise vastu liibudes. Helid voogasid minut minuti jдrel hдmmastavate variatsioonidega, ilma ainsagi korduseta, nagu tahaks lind nдidata kogu oma meisterlikkust. Vahel katkestas ta laulu mхneks sekundiks, kohendas tiibu, paisutas siis oma tдpilist rinda ja jдtkas taas. Winston jдlgis seda peaaegu aupaklikult. Kellele vхi milleks lind laulis? Teda polnud jдlgimas ьhtegi seltsilist, ьhtegi vхistlejat. Mis sundis teda ьksildasel metsaserval istuma ja kuhugi tьhjusse laulma? Юkki on siin kuskil siiski mхni peidetud mikrofon, juurdles Winston endamisi. Nemad Juliaga olid rддkinud sosinal, vaevalt see lindile jдi, kuid rдstas jддb kindlasti. Vхib-olla kuulab juhtme teises otsas, kхrv kikkis, vдike putuka moodi mees, kuulab seda. Aga vдhehaaval uhtus see helide voog Winstoni peast kхik mхtted. See oli nagu midagi selget ja lдbipaistvat, mis segunes lдbi lehtede imbuva pдikesevalgusega ja ujutas ta ьle. Ta lakkas mхtlemast ja ainult tundis veel. Tьdruku piht tema kдe vangus oli pehme ja soe. Ta tхmbas tьdruku oma rinnale; tьdruku keha nдis sulavat tema kehasse. See oli tema kдte all jдreleandlik ja pehme nagu vesi. Nende huuled liibusid kokku: see oli hoopis midagi muud kui nende esimesed kohmakad suudlused. Kui nad nдo jдlle eemale tхmbasid, ohkasid mхlemad sьgavalt. Lind ehmus ja lendas tiibade rabinal minema.

Winston pani oma huuled vastu tьdruku kхrva. „Nььd,” sosistas ta.

„Mitte siin,” sosistas tьdruk vastu. „Lдhme tagasi peidukohta. Nii on kindlam.”

Kiiresti, oksaraagude praginal ruttasid nad tagasi lagendikule. Kui nad olid jдlle seespool puuvхsude sххri, pццras tьdruk end nдoga tema poole. Nad mхlemad hingasid raskelt, aga tьdruku suunurkadesse oli taas ilmunud naeratus. Ta vaatas korraks Winstonile otsa, pani siis kдe tхmblukule. Ja jah! — see oli peaaegu nagu Winstoni unenдos. Peaaegu niisama kiiresti, nagu ta oli ette kujutanud, oli tьdruk riided seljast tхmmanud, ja kui ta need maha viskas, oli see seesama suurejooneline liigutus, mis nдis kogu kehtiva ilmakorra hдvitavat. Tьdruku valge keha helendas pдikesekiirtes. Aga sel hetkel ei vaadanud Winston tema keha; ta pilk kinnistus tьdruku tedretдhnilisse nдkku, kus vдreles jultunud naeratus. Ta pхlvitas tьdruku ette maha ja vхttis ta kдed pihku.

„Oled sa seda varem teinud?”

„Muidugi. Sadu kordi — vхi hea kьll, igatahes palju kordi.”

„Partei liikmetega?”

„Jah, alati Partei liikmetega.”

„Sisepartei liikmetega?”

„Ei, nende sigadega mitte. Aga kui paljud neist tahaksid kьll, kui ainult saaksid. Nad ei ole nii pьhad, nagu nad vдlja nдitavad.”

Winstoni sьda hьppas rххmust. Tьdruk oli teinud seda palju kordi: ta oleks soovinud, et sadu vхi tuhandeid kordi. Kхik, mis vihjas rikutusele, tдitis teda meeletu lootusega. Kes teab, vхib-olla on Partei pealispinna all mддndunud ja tema tarmukuse ning enesesalgamise kultus lihtsalt pettus, mis varjab nurjatust. Oi, millise rххmuga ta oleks kogu selle kupatuse pidalitхppe ja sььfilisse nakatanud! Mддndugu, kхdunegu, hдvigu! Ta tхmbas tьdruku maha, nii et nad jдid pхlvitama, nдgu vastamisi.

„Kuula. Mida rohkem mehi sul olnud on, seda enam ma sind armastan. Saad aru?”

„Jah, suurepдraselt.”

„Ma vihkan sььtust, ma vihkan headust! Ma ei talu mingeid voorusi. Ma tahan, et kхik oleksid ьdini rikutud.”

„Vдga hea, siis ma sobin sulle, kallis. Mina olen ьdini rikutud.”

„Sulle meeldib seda teha? Ma ei mхtle ainult minuga: ma mхtlen asja ennast?”

„Ma jumaldan seda.”

See oli ьlim, mida Winston oli lootnud kuulda. Рhe inimese armastamisest ei piisa: animaalne instinkt, lihtne diferentseerimata iha — see on ьlim jхud, mis purustab Partei. Ta surus tьdruku maha rohule, laiali pudenenud siniliiliatele. Sedapuhku polnud mingeid raskusi. Peagi vaibus nende rinna tormine tхus ja langus taas rahulikuks hingamiseks ja meeldivalt jхuetuna vajusid nad teineteise kхrvale. Pдike oli nagu veel soojemalt paistma hakanud. Nad olid mхlemad unised. Winston kььnistas kхrvaleheidetud tunkesid vхtma ja tхmbas need pooliti tьdruku peale. Nad jдid peaaegu silmapilk magama ja magasid umbes pool tundi.

Winston дrkas esimesena. Ta tхusis istuli ja vaatas rahulikult magava tьdruku tedretдhnilist nдgu, mis toetus tema kдele. Suu vдlja arvatud, ei saanud seda ilusaks nimetada. Silmade ьmber paistis paar kortsugi, kui lдhemalt vaadata. Lьhikesed tumedad juuksed olid erakordselt tihedad ja pehmed. Winston taipas, et ta ei tea ikka veel tьdruku perekonnanime ega seda, kus ta elab.

See peaaegu abituna uinuv noor tugev keha дratas Winstonis kaastunnet ja soovi seda kaitsta. Aga see meeletu hellus, mida ta oli tundnud sarapuu all, kui rдstas laulis, ei tulnud enam pдriselt tagasi. Ta tхmbas tunked kхrvale ja vaatles tьdruku siledat valget ihu. Vanasti, mхtles ta, vaatas mees tьdruku keha, nдgi, et see on ihaldusvддrne, ja sellega oli lool lхpp. Aga praegu polnud enam ei puhast armastust ega puhast himu. Polnud ьhtki puhast tunnet, sest kхik oli tembitud hirmu ja vihkamisega. Nendegi embus oli olnud vхitlus ja rahuldus vхit. See oli hoop Partei pihta. See oli poliitiline akt.

"Me vхime ьks kord veel siia tulla,” ьtles Julia. „рldiselt on ohutu ьhte peidukohta kaks korda kasutada. Aga muidugi mitte varem kui kuu vхi kahe pдrast.”

Niipea kui ta дrkas, muutus kohe ta olek. Ta oli jдlle vilgas ja asjalik, ta pani riided selga, sidus helepunase vцц vццle ja asus ьksikasjaliselt tagasiteed vдlja tццtama. Tundus olevat loomulik see tema hooleks jдtta. Tal oli ilmselt praktilist taipu, mis Winstonil puudus, ja paistis, et tal on ka pхhjalikke teadmisi Londoni ьmbruse kohta, mis ta oli kogunud lugematutel rahvamatkadel. Marsruut, mille ta Winstonile andis, erines tдielikult sellest, mida mццda Winston siia oli tulnud, ja viis hoopis teise raudteejaama. „Юra mine kunagi tagasi sama teed, mida mццda sa tulid,” ьtles ta, nagu mingit tдhtsat pхhimхtet kuulutades. Tema lahkub esimesena ja Winstonil tuleb pool tundi oodata, enne kui talle jдrgneda.

Ta nimetas ьhe koha, kus nad vхiksid pдrast tццd kokku saada, jдrgmine nдdal. See oli ьks tдnav ьhes vaesemas linnaosas, kus oli rahvarohke ja kдrarikas turg. Ta kхnnib seal mььgilaudade vahel, tehes nдo, nagu otsiks kingapaelu vхi nхelelхnga. Kui ta leiab, et хhk on puhas, nuuskab ta nina, kui Winston tema kohale jхuab: vastasel korral mццdugu temast nagu vххrast. Hea хnne korral saab rahvasummas veerand tundi ohutult vestelda ja uue kohtumise mддrata.

„Ja nььd ma pean minema,” ьtles ta niipea, kui Winston oli juhtnццrid дra kuulanud. „рheksateist kolmkьmmend ma pean linnas tagasi olema. Ma pean minema paariks tunniks Noorte Antiseksuaalsesse Liitu, lendlehti laiali jagama vхi midagi niisugust. Kas pole хudne? Klopi mind, palun, puhtaks. Ega mul juustes oksaraagusid pole? Ei ole? Nдgemiseni siis, kallis, nдgemiseni!”

Ta viskus Winstoni kдte vahele, suudles teda peaaegu vдgivaldselt, ja hetke pдrast rajas endale teed lдbi vхsa ning kadus hддletult metsa. Ja ikka veel ei teadnud Winston tema perekonnanime vхi tema aadressi. Aga muidugi, sel polnud ka erilist tдhtsust, sest oli tдiesti mхeldamatu, et nad kohtuksid kunagi kuskil siseruumis vхi vahetaksid kirjalikke teateid.

Juhtus nii, et sellele lagendikule metsas ei tulnud nad enam iial tagasi. Maikuu jooksul хnnestus neil veel ainult ьhel korral armatseda. Ja seda ьhes teises peidukohas, mida Julia teadis, ьhe varemetes kiriku kellatornis, peaaegu vдljasurnud maanurgas, kuhu kolmekьmne aasta eest oli kukkunud aatomipomm. See oli hea peidupaik, kui sa lхpuks kohal olid, aga sinna pддsemine oli vдga ohtlik. Muidu nad vхisid kohtuda ainult tдnaval, igal хhtul eri paigas ja kunagi mitte ьle poole tunni korraga. Tдnaval oli aga vхimalik siiski mingil moel vestelda. Kхnniteel sagivas inimsummas triivides, mitte pдris kхrvuti ja kordagi teineteise poole vaatamata, pidasid nad kummalist katkendlikku kahekхnet, mis plinkis nagu majakas, vakatas niipea, kui nдhtavale ilmus Partei vormiriietus vхi kui sattuti teleekraani lдhedusse, sхlmus siis mхne minuti pдrast uuesti poole lause pealt, jдi jдrsult pooleli, kui nad lдksid kokkulepitud kohas lahku, ja jдtkus peaaegu sissejuhatuseta jдrgmisel pдeval. Julia paistis sellise vestlemisviisiga ьsna harjunud olevat, ta nimetas seda „jдrelmaksuga vestluseks”. Ta oli ka ьllatavalt osav ilma huuli liigutamata rддkima. Aga kuu aja jooksul peaaegu igal хhtul kohtudes sattusid nad ainult ьks kord suudlema. Nad astusid vaikides mццda ьht kхrvaltдnavat. (Julia ei rддkinud iial, kui nad ei olnud peatдnaval), kui дkki kostis kхrvulukustav plahvatus, maapind vappus, ьmberringi lдks pimedaks ja Winston leidis end maas lebamas, pхrutatud ja kohkunud. Rakettmьrsk oli nдhtavasti vдga lдhedal lхhkenud. Юkki jхudis tema teadvusse, et mхne sentimeetri kaugusel tema nдost on Julia nдgu, surnukahvatu, lubivalge. Isegi ta huuled olid valged. Ta on surnud! Winston tхmbas ta enda vastu ja taipas siis, et ta suudleb elusat sooja nдgu. Aga tema huultele kleepus midagi pulberjat. Nende mхlema nдgu oli paksult krohvipuruga kaetud.

Oli хhtuid, kus nad jхudsid kohtumispaika ja pidid siis teineteisest mццduma, silmagi pilgutamata, sest nurga tagant tuli parajasti vдlja patrull vхi pea kohal hхljus helikopter. Ja isegi kui hдdaohtusid oleks vдhem olnud, oli raske kohtumiseks aega leida. Winstoni tццnдdal oli kuuskьmmend tundi pikk, Julial isegi veel pikem, ja vabad pдevad olenesid tцц rohkusest ja ei langenud sageli kokku. Eriti Julial oli harva terve хhtu vaba. Ta veetis tohutult palju aega loengutel ja demonstratsioonidel, levitas Noorte Antiseksuaalse Liidu kirjandust, tegi vihkamise nдdalaks loosungeid, kogus kokkuhoiukampaania ajal annetusi ja nii edasi. Tema meelest tasus see дra; see oli kamuflaaю. Tдites vдiksemaid reegleid, vхis rikkuda tдhtsamaid. Ta хhutas ka Winstonit veel ьht хhtut ohvriks tooma ja panema end kirja хhtusteks sхjamoona valmistamise tццdeks, mida vabatahtlikult tegid kхik agarad Partei liikmed. Niisiis veetis Winston nььd ьhel хhtul nдdalas neli halvavalt tььtut tundi kehva laevalgusega tхmbetuulises tццkojas, kus haamrite kхlksumine segunes mornilt teleekraani ььrgamisega, ja kruvis kokku mingeid metallitьkke, mis vхisid olla pommisьtikute osad.

Kui nad kellatornis kohtusid, tдitsid nad oma fragmentaarsesse vestlusesse jддnud lьnki. Oli lххskav хhtupoolik. Хhk vдikeses nelinurkses ruumis kirikukellade kohal oli kuum ning liikumatu ja haises vдngelt tuvisхnniku jдrele. Nad istusid mitu tundi oksaraagudega kaetud tolmusel pхrandal ja aeg-ajalt tхusis ьks neist pьsti, et heita pilk lдbi laskeava ja teha kindlaks, et kedagi ei ole tulemas.

Julia oli kahekьmne kuue aastane. Ta elas ьheselamus koos kolmekьmne teise tьdrukuga („Kogu aeg naiste haisus! Kuidas ma vihkan naisi!” torkas ta vahele) ja ta tццtas, nagu Winston oli oletanud, ilukirjandusosakonnas romaanikirjutamise masinate peal. Talle meeldis tema tцц, mis seisnes peamiselt vхimsate, aga kapriissete elektrimootorite kдitamises ja hooldamises. Ta ei olnud „tarkpea”, pigem meeldis talle midagi kдtega teha ja ta tundis end masinate seas kodus. Ta vхis kirjeldada kogu romaani valmimisprotsessi, alates plaanikomitee ьldistest juhistest kuni redigeerimisbrigaadi lхpliku viimistluseni. Aga tцц lхpp-produkt teda ei huvitanud. „Ma ei armasta lugeda,” ьtles ta. Raamatud on samasugused kaubaartiklid, mida tuleb toota, nagu nдiteks moos ja kingapaelad.

Tal ei olnud mдlestusi varasemast ajast kui kuuekьmnendate aastate algus ja ainus isik, keda ta oli tundnud, kes oli talla palju rддkinud Revolutsiooni-eelsetest aegadest, oli vanaisa, kes oli дra kadunud siis, kui tema oli kaheksa aastane. Koolis oli teda valitud hokivхistkonna kapteniks ja ta oli kahel aastal jдrjest vхitnud vхimlemisauhinna. Ta oli olnud Luurajate salgajuht ja Noorsooьhingu osakonnasekretдr, enne Noorte Antiseksuaalsesse Liitu astumist. Ta oli alati heas kirjas olnud. Teda oli valitud isegi (ja see oli kindel mдrk heast reputatsioonist) tццle pornosekki, ilukirjandusosakonna allsektorisse, mis produtseeris kхige nдrusemat pornograafiat prolede hulgas levitamiseks. Inimesed, kes seal tццtasid, kutsusid seda sхnnikulaudaks, ьtles ta. Sinna oli ta jддnud umbes aastaks, aidates toota pitseeritud pakendis raamatuid, pealkirjaga nagu „Юgedad lood” vхi „рks цц tьtarlastegьmnaasiumis”, mis olid mхeldud selleks, et proletariaadi noorukeile jддks neid vargsi ostes mulje, et nad on saanud osta midagi pхrandaalust.

„Kuidas need raamatud siis on ka?” tundis Winston huvi.

„Ah, хudne pahn. Nad on nii igavad, ausхna. Neil on seal kхigest kuus erinevat sьюeed, mida nad aeg-ajalt natuke kohendavad. Mina olin muidugi ainult kaleidoskoobi peal. Ma pole kunagi redigeerimisbrigaadis olnud. Ma ei ole kьllalt kirjanduslik tььp, mu kallis, isegi mitte selle jaoks.”

Oma hдmmastuseks kuulis Winston, et kхik pornoseki tццtajad, vдlja arvatud osakonnajuhatajad, on tьdrukud. Valitses teoreetiline seisukoht, et mehed, kelle sugutung ei allu sel mддral kontrollile nagu naistel, on suuremas ohus, et see sopp, millega nad tegelevad, neid rikub.

„Ka abielunaisi ei taheta sinna vхtta,” lisas Julia. „Aga tьdrukud arvatakse nii puhtakesed olevat. No siin on igatahes ьks, kes ei ole.”

Tal oli esimene romaan olnud kuueteistkьmneaastaselt, ьhe kuuekьmneaastase Partei liikmega, kes sooritas hiljem enesetapu, et vдltida arreteerimist. „Ja hдsti tegi,” ьtles Julia, „muidu oleksid nad temalt ьlekuulamisel minu nime vдlja pressinud.” Pдrast seda oli tal olnud palju teisi. Elu, nii nagu tema seda kдsitas, oli vдga lihtne. Sina tahad elust rххmu tunda; „nemad”, s.t. Partei, tahavad seda takistada; sina rikud reegleid, nii kuidas vдhegi saad. Tema meelest paistis olevat ьhtemoodi loomulik nii see, et „nemad” tahavad rццvida sinu rххmusid, kui see, et sina tahad jддda pььdmatuks. Ta vihkas Parteid ja ьtles seda vдlja kхige tooremata sхnadega, aga sellega tema kriitika piirduski. Partei doktriin lдks talle korda ainult niipalju, kuivхrd see puutus otseselt tema eraellu. Winston mдrkas, et ta ei kasuta uuskeele sхnu, vдlja arvatud need, mis olid juba igapдevaseks muutunud. Ta ei olnud iial kuulnud Vennaskonnast ja keeldus uskumast selle olemasolu. Igasugune organiseeritud vastuhakk Parteile oli tema meelest lдbikukkumisele mддratud ja rumal. Palju targem oli vaikselt reegleid rikkuda ja ellu jддda. Winston arutas endamisi, kui palju vхib olla noorema pхlvkonna hulgas niisuguseid nagu Julia, — inimesi, kes olid ьles kasvanud Revolutsiooni maailmas, kes ei teadnud midagi muud, vхttes Parteid igavesena nagu taevast oma pea kohal, mдssamata tema vхimu vastu ja pььdes teda lihtsalt ninapidi vedada nagu jдnes jahikoera.

Nad ei arutanud abiellumise vхimalust. See oli nii ebareaalne, et sellele ei tasunud mхeldagi. Рkski kujuteldav komitee ei oleks iial niisuguseks abieluks luba andnud, isegi kui Winston oleks kuidagi Katharine'ist, oma naisest, vabaks saanud. See oli lootusetu unistus.

„Mis inimene su naine oli?” kьsis Julia.

„Ta oli... tead sa uuskeele sхna heaoimlik? See on niisugune, kes on loomu poolest хigeusklik, vхimetu valesti mхtlema.”

„Ei, seda sхna ma ei tea, aga seda sorti inimesi ma tean kьll, vдga hдsti.”

Winston hakkas talle jutustama oma abielu lugu, aga kummalisel kombel nдis, et Julia teab juba kхike olulisemat sellest. Ta kirjeldas Winstonile, peaaegu nagu oleks ta seda nдinud vхi tundnud, kuidas Katharine'i keha kangestus, niipea kui Winston teda puudutas, ja kuidas ta Winstonit nagu kхigest jхust eemale nдis tхukavat, kuigi ta kдed olid samal ajal tihedasti ьmber tema klammerdunud. Winston ei tundnud vдhimatki raskust Juliaga niisugustest asjadest rддkida: Katharine oli igal juhul juba ammu lakanud olemast piinav mдlestus ja tema peale oli lihtsalt ebameeldiv mхelda.

„Ma oleksin ehk kхik vдlja kannatanud, kui ei oleks olnud ьhte asja,” ьtles ta. Ja ta rддkis Juliale sellest vдikesest frigiidsest tseremooniast, mille Katharine talle iga nдdal ьhel kindlal pдeval peale sundis. „Ta vihkas seda, aga miski ei suutnud panna teda sellest loobuma. Ta nimetas seda, — aga sa ei arva seda iial дra.”

„Meie kohuseks Partei vastu,” ьtles Julia pikemalt mхtlemata.

„Kuidas sa seda tead?”

„Mina olen ka koolis kдinud, kullake. Sugueluхpetus kord kuus alates kuueteistkьmnendast eluaastast. Samuti Noorsooьhingus. Seda tambitakse sulle aastate kaupa sisse. Ja ma julgen цelda, et paljudel juhtudel see mхjub. Aga muidugi iial ei vхi teada, inimesed on nii silmakirjalikud.”

Ja ta hakkas seda teemat arendama. Julial taandus alati kхik tema seksuaalsusele. Ja niipea kui ta selleni jхudis, ilmutas ta suurt lдbinдgelikkust. Erinevalt Winstonist mхistis ta Partei seksuaalse puritaanluse sisimat mхtet. Asi ei olnud mitte ainult selles, et sugutung loob omaette maailma, mis on vдljaspool Partei kontrolli ja mis tuleb jдrelikult hдvitada, kui vхimalik. Palju olulisem oli see, et suguline rahuldamatus tekitab hьsteeriat, mis on vдga teretulnud, sest seda saab muundada sхjapalavikuks ja juhikultuseks. Julia arutles nхnda:

„Armastades kulutab inimene energiat ja tunneb ennast pдrast seda хnnelikuna ega hooli enam millestki. Nemad ei kannata seda vдlja, et sa niimoodi ennast tunned. Nad tahavad, et sa oleksid kogu aeg pinge all. Kхik see edasi-tagasi marssimine ja hurraa karjumine ja lippude lehvitamine on lihtsalt raisatud potents. Kui inimene on sisimas хnnelik, mis lдheb talle siis korda Suur Vend vхi kolmaastakuplaan vхi kaks vihkamise minutit vхi kхik see muu ilge jama?”

See on хige, mхtles Winston. Kasinuse ja poliitilise хigeusklikkuse vahel on otsene side. Sest kuidas veel hoida hirm, vihkamine ja nхdrameelne kergeusklikkus, mida Partei oma liikmetelt nхuab, vajalikul kхrgusel, kui mitte mхnd vхimsat instinkti kinni korkides ja seda tхukejхuna kasutades? Sugutung oli Parteile ohtlik, ja Partei oli selle oma teenistusse rakendanud. Ja sama trikk oli lдbi tehtud ka vanemlike instinktidega. Perekonda tegelikult likvideerida ei saanud, ja niisiis kutsuti vanemaid ьles hoolitsema oma laste eest peaaegu vanamoelisel kombel. Lapsi aga keerati sьstemaatiliselt vanemate vastu ja хpetati neid isa-ema jдrel nuhkima ja nende libastumistest ette kandma. Perekond oli muutunud tegelikult Mхttepolitsei allasutuseks. See oli kaval leiutis, mille abil sai kхiki inimesi hoida ццd kui pдevad informaatorite valve all, kes neid kхige paremini tundsid.

Ta mхte kaldus дkki taas Katharine'ile. Katharine oleks teda kahtlemata Mхttepolitseisse ьles andnud, kui ta ei oleks juhtumisi olnud liiga rumal, et tema vaadete ketserlust taibata. Aga see, mille tхttu Katharine talle tegelikult praegu meelde oli tulnud, oli pдrastlхunane lдmmatav kuumus, mis oli toonud talle higipisarad laubale. Ta hakkas Juliale rддkima, mis oli juhtunud vхi хigemini mis oli jддnud juhtumata ьhel teisel leitsakulisel suvepдrastlхunal, ьksteist aastat tagasi.

See juhtus kolm vхi neli kuud pдrast abiellumist. Nad olid Kenti ьmbruses mingil rahvamatkal ja eksisid дra. Nad olid teistest ainult paar minutit maha jддnud, aga pццrasid vale kдtt ja sattusid дkki ьhe vana kriidimurru servale. Pьstloodis sein laskus kьmne-kahekьmne meetri sьgavusse ja all olid suured kivimьrakad. Lдheduses polnud kedagi, kellelt teed kьsida. Ja niipea kui Katharine taipas, et nad on дra eksinud, muutus ta vдga rahutuks. Kas vхi hetkekski kдratsevast matkakambast eraldumine tekitas temas sььtunnet. Ta tahtis mццda tuldud teed tagasi rutata, et teise suunda keerata. Aga just siis mдrkas Winston all sьgaval paari kaljupraost vдljaulatuvat metsvitsapuhmast. Рhes puhmas oli kahte vдrvi хisi, fuksiin- ja telliskivipunaseid, mis vхrsusid ilmselt samast juurest. Winston polnud varem midagi sддrast nдinud ja ta kutsus Katharine'it vaatama:

„Vaata, Katharine! Nдed neid хisi? Seda nutti seal all sьgaval. Nдed, et хied on kahte vдrvi!”

Katharine oli juba minema hakanud, aga tuli korraks ьsna дrritunult tagasi. Ta kummardus isegi ьle kaljuserva, et nдha, mida Winston talle nдitab. Winston seisis tema taga ja pani talle kдe ьmber piha, et teda toetada. Ja дkki ta tajus, kui ьksi nad on. Lдheduses polnud hingelistki, ьkski leht ei liikunud, isegi linnud ei laulnud. Oht, et kuskile on peidetud mхni mikrofon, oli niisuguses paigas nagu see siin vдga vдike, ja isegi kui seal oleks olnud mхni mikrofon, oleks see kinni pььdnud ainult hддli. Oli kuum ramb pдrastlхunatund. Pдike lххskas nende kohal, Winstoni nдgu leemendas higist. Ja pдhe kargas mхte, et...

„Miks sa teda alla ei tхuganud?” kьsis Julia. „Mina kьll oleksin seda teinud.”

„Jah, kallis, sina muidugi. Ja mina ka, kui ma oleksin olnud see, kes ma praegu olen. Vхib-olla, kuigi ma ei ole selles kindel.”

„Kas sa kahetsed, et sa seda ei teinud?”

„Jah. Рldiselt ma kahetsen kьll, et ma seda ei teinud.”

Nad istusid kхrvuti tolmusel pхrandal. Ta tхmbas Julia enda vastu. Julia pea puhkas Winstoni хlal ja tema juuste meeldiv lхhn mattis enda alla tuvisхnniku leha. Ta on vдga noor, mхtles Winston, ja loodab veel midagi elult, ta ei saa aru, et vastumeelse inimese kuristikku tхukamine ei lahenda midagi.

„Tegelikult poleks see midagi muutnud,” ьtles ta.

„Miks sa siis kahetsed, et sa seda ei teinud?”

„Lihtsalt sellepдrast, et ma eelistan tegu tegevusetusele. Selles mдngus, mida me mдngime, ei ole vхimalik vхita. Mхni kaotus ei ole lihtsalt nii rдnk kui teised, see on kхik.”

Ta tundis, et Julia kehitab rahulolematult хlgu. Tьdruk vaidles talle vastu alati, kui ta midagi niisugust ьtles: ta ei soostunud pidama seda loodusseaduseks, et indiviid saab alati lььa. Mingil moel taipas ta kьll, et ta on hukkumisele mддratud, et varem vхi hiljem saab Mхttepolitsei ta kдtte ja tapab ta, aga samas uskus ta ikkagi, et kuidagi on vхimalik ьles ehitada salajast maailma, kus vхib oma tahtmist mццda elada. Lдks vaja ainult хnne, osavust ja jultumust. Ta ei saanud aru, et niisugust asja nagu хnn ei ole olemas, et vхit nihkub kuskile kaugesse tulevikku, kui nemad on juba ammu surnud, et sellest hetkest peale, kui sa Parteile sхja kuulutad, on parem mхelda endast kui laibast.

„Me oleme surnud,” ьtles Winston.

„Me ei ole veel surnud,” vastas Julia lihtsalt.

„Fььsiliselt mitte. Kuus kuud, aasta, vхib-olla viis aastat. Mina kardan surma. Sina oled noor, nii et arvatavasti kardad sina seda veel rohkem kui mina. Muidugi me pььame seda edasi lьkata, nii palju kui saame. Aga see ei loe. Niikaua kui inimolend jддb inimolendiks, on surm ja elu ьks ja seesama.”

„Ah, jama! Kellega sa parema meelega magaksid, minuga vхi luukerega? Kas sa ei rххmusta, et sa oled elus? Kas sa niisugust asja ei tunne: see olen mina, see on mu kдsi, see on mu jalg, ma olen olemas, ma olen lihast ja verest, ma elan! Kas see sulle ei meeldi?”

Ta pццras end ja surus oma rinna vastu Winstonit. Winston tundis tema rindu, kьpseid, aga prinke, lдbi tunkede. Julia keha oleks nagu osa oma noorusest ja elujхust Winstonisse valanud.

„Jah, meeldib kьll,” ьtles ta.

„Юra rддgi siis enam surmast. Ja kuula nььd, kallis, me peame jдrgmise kohtumise asjus kokku leppima. Me vхime nььd jдlle sinna metsalagendikule minna. Me oleme kьllalt pika vahe pidanud. Aga sul tuleb seekord sinna teist teed mццda minna. Mul on kхik valmis mхeldud. Sa sхidad rongiga — vaata, ma joonistan sulle.”

Ja omal asjalikul moel kaapis ta kokku vдikese tolmunelinurga ja asus tuvipesast pudenenud oksaraoga pхrandale kaarti joonistama.

Winston vaatas, mr. Charringtoni poe pealses toauberikus ringi. Tohutu suur, kulunud tekkide ja pььrita padjaga voodi akna all oli ьles tehtud. Kaminasimsil tiksus vanamoeline, kaheteistkьmnetunnise jaotusega kell. Nurgas, klapplaual, helkis tuhmilt eelmise kьlaskдigu ajal ostetud klaasist kirjapress.

Kaminarestil olid mr. Charringtonilt saadud mхlkis plekkpriimus, kastrul ja kaks tassi. Winston sььtas priimuse ja pani vee tulele. Tal oli kaasas pakk „Vхidu” kohvi ja mхned sahariinitabletid. Kellaosutid nдitasid seitse kakskьmmend, tegelikult oli kell ьheksateist kakskьmmend. Julia pidi tulema ьheksateist kolmkьmmend.

Hullus, hullus, kordas sьda lakkamatult: teadlik, mхttetu, hukutav hullus. Kхigist kuritegudest, millega Partei liige vхis hakkama saada, oli seda laadi ьlesastumist kхige raskem varjata. Хieti oli see idee talle pдhe tulnud kujutlusena klaasist kirjapressi vastuhelgist klapplaua peegelsiledal pinnal. Nagu ta oligi arvanud, polnud mr. Charringtonil midagi toa vдljaььrimise vastu. Ilmselt rххmustas ta nende vдheste dollarite ьle, mida see sisse tхi. Ta ei olnud ka рokeeritud ega lubanud endale familiaarsusi, kui selgus, et Winston vajab seda tuba armuasjus. Selle asemel vaatas ta kuhugi kхrvale ja ajas nii ьldist juttu, nii delikaatses toonis, nagu tahaks jдtta muljet, et ta on peaaegu nдhtamatuks muutunud. Omaette olemise vхimalus, ьtles ta, on vддrtuslik asi. Inimesed vajavad kohta, kus segamatult olla. Ja kui keegi kхrvaline juhuslikult teab, et kaks inimest on sellise koha leidnud, peab ta oma teadmise endale hoidma. Ta lisas, ise seejuures peaaegu olematuks muutudes, et majal on kaks sissepддsu, teine neist hoovi poolt, kust pддseb kхrvaltдnavale.

Akna all laulis keegi. Winston piilus хue, olles kindel, et musliinkardin varjab teda. Juunipдike oli veel kхrgel ja pдikesepaistelises hoovis tatsas ьks hiiglasekasvu naine, tugev nagu normandia sammas, punaste lihaseliste kдtega, kotiriidest pхll vццl, pesupali ja noori vahet, riputades kuivama nelinurkseid, valgeid riidetьkke, milles Winston tundis дra lapsemдhkmed. Kui tal parajasti pesupulki suus ei olnud, laulis ta tugeva kontraaldiga:

„Oli petlik see хnneootus,
mis mццdus kui suveцц.
Kuid see pilk ja see hetk ja see ulm, mis jдi,
see on rццvind mu sьdame!”

See meloodia kummitas juba mitut nдdalat terves Londonis. Muusikaosakonna allasutused tootsid prolede tarbeks lugematul hulgal seda sorti laulukesi. Niisuguste laulude sхnad valmisid ilma inimese osavхtuta, erilise masina — versifikaatori abil. Aga naine laulis nii kхlavalt, et muutis selle jaburuse peaaegu meeldivaks. Winston kuulis naist laulmas ja tema samme hoovikividel, ja laste kilkeid tдnaval, ja kuskilt kaugelt kostvat tasast liiklusmьra, ja siiski oli toas imelikult vaikne, tдnu sellele, et seal ei olnud teleekraani.

Hullus, hullus, hullus! mхtles ta jдlle. Ei olnud mхeldav, et nad vхiksid kasutada seda tuba ьle paari nдdala, ilma et neid tabataks. Aga nad kumbki ei olnud suutnud vastu panna ahvatlusele omada pelgupaika, mis kuuluks pдriselt neile, nelja seina vahel ja siinsamas lдhedal. Pдrast kellatornis kдimist polnud neil mхnda aega vхimalik olnud kokku saada. Vihkamise nдdala eel oli tццaega tunduvalt pikendatud. Sinna jдi kьll veel terve kuu, aga ulatuslikud ja keerukad ettevalmistused andsid lisatццd. Lхpuks хnnestus neil siiski mхlemal korraga хhtupoolik vabaks saada. Nad olid otsustanud veel kord metsalagendikule minna. Eelmisel хhtul kohtusid nad korraks tдnaval. Tavakohaselt hoidus Winston Julia poole vaatamast, kui nad rahvahulgas teineteise poole triivisid, aga pхguski pilk silmanurgast laskis mдrgata, et Julia on tavalisest kahvatum.

„Ei tule vдlja,” sosistas ta, niipea kui oli kuuldekaugusse jхudnud. „Ma mхtlen homset.”

„Mida?”

„Homme хhtul ma ei saa.”

„Miks?”

„Oh, tavaline pхhjus. Seekord algas see varem.”

Korraks sai Winston maruvihaseks. Selle kuu vдltel, mis ta Juliat tundis, oli tema tunne tьdruku vastu oma laadilt muutunud. Algul oli selles vдhe tхelist meelelisust. Nende esimene ьhe oli lihtsalt tahteakt. Aga teisest korrast peale muutus kхik. Julia juuste lхhn, tema huulte maik, tema naha nхtkus oli nagu imbunud Winstonisse vхi хhku tema ьmber. Julia oli muutunud talle fььsiliseks vajaduseks, millekski, mida ta ihaldas ja millele tal oli oma meelest хigus. Kui Julia ьtles, et ta ei saa tulla, tundis ta end petetuna. Aga just sel hetkel surus rahvahulk nad ligistikku ja nende kдed puutusid kokku. Julia pigistas kiiresti Winstoni sхrmeotsi ja selles pхgusas puudutuses vхis aimata igatsust armastuse, ja mitte ьksi fььsilise lдheduse jдrele. Winston taipas, et kui elada naisega, siis on sддrased pettumused aeg-ajalt paratamatud; ja teda haaras дkki nii suur hellus tьdruku vastu, nagu ta varem polnud tundnud. Ta soovis, et nad oleksid juba kьmme aastat abielus. Ta soovis, et nad vхiksid tдnaval kдia, nagu nad praegu kдisid, aga avalikult ja hirmu tundmata, rддkides igapдevastest asjadest ja ostes ьht-teist majapidamise jaoks. Ja ьle kхige soovis ta, et neil oleks ьks koht, kus nad vхiksid armatseda. Aga mхte mr. Charringtonilt tuba ььrida ei tulnud talle mitte sel hetkel, vaid alles kunagi jдrgmisel pдeval. Kui ta sellest Juliale rддkis, jдi tьdruk sellega ootamatult kiiresti nхusse. Mхlemad teadsid, et see on hullumeelsus. See oli niisama hea, nagu nad oleksid meelega sammukese hauale lдhemale astunud. Kui Winston oodates voodiservale istus, meenusid talle jдlle Armastusministeeriumi keldrid. Oli imelik, kuidas see ettemддratud хudus teadvuses sisse-vдlja lьlitus. Seal see ootas, kinnitatud tulevikku, eelnedes surmale niisama kindlalt, nagu 99 eelneb 100-le. Vдltida seda ei saanud, aga heal juhul sai seda ehk edasi lьkata; ja selle asemel tehti alatasa teadlikke valikuid, mis kiirendasid lхpu lдhenemist.

Sel hetkel hakkas trepilt kostma kiireid samme. Julia tormas tuppa. Tal oli kдes jдmedast pruunist riidest tццriistakott, samasugune, nagu tal vahel ministeeriumis kдes oli. Winston astus Juliale vastu, et teda emmata, aga tьdruk vabastas end kohe, osalt sellepдrast, et tal oli kott ikka veel kдes.

„Рks hetk,” ьtles ta. „Las ma nдitan, mis ma kaasa tхin! Kas sa tхid seda jдlki „Vхidu” kohvi? Seda ma arvasin. Sa vхid selle minema visata, meil pole seda vaja. Vaata siia!”

Ta laskus pхlvili, tхmbas koti lahti ja viskas sealt vдlja mхned mutrivхtmed ja kruvikeeraja, mis olid kхige peal. Allpool oli mitu nдgusat paberpakki. Esimeses pakis, mille ta Winstonile ulatas, tundus olevat midagi imelikku ja ometi дhmaselt tuttavat. Selles oli midagi rasket ja liivataolist, mis vajus sхrmede all lohku.

„Kas see ei ole suhkur?” kьsis Winston.

„Tхeline suhkur. Mitte sahariin, vaid suhkur. Ja siin on pдts leiba, tхelist leiba, mitte seda meie turvast, ja vдike purk moosi. Ja siin on ьks piimakonserv. Ja nдe! — selle ьle ma olen tхeliselt uhke. Ma pidin selle koguni lapi sisse mдhkima, sest —”

Aga tal polnud vaja seletada, miks ta oli selle lapi sisse mдhkinud. Juba tдitis tuba lхhn, kange vьrtsine lхhn, mis oli nagu tervitus Winstoni kaugest lapsepхlvest, mida vхis aga juhuslikult kohata veel praegugi, pahvakuna mхnest kangialusest, enne kui uks kinni tхmmati, vхi nagu meeltepettena rahvarohkel tдnaval, hetkeks ninna lццmas ja jдlle kadumas.

„Kohv,” sosistas Winston, „tхeline kohv!”

„See on sisepartei kohv. Siin on seda terve kilo,” ьtles Julia.

„Kuidas sul хnnestus neid asju hankida?”

„See on puha sisepartei kraam. Neil sigadel pole millestki puudus, mitte millestki. Aga kelnerid ja ettekandjad ja teenijad muidugi nдppavad ьht-teist, ja — nдe, ma sain vдikese paki teed ka!”

Winston oli Julia kхrvale maha kьkitanud. Ta rebis paki nurga lahti.

„See on tхeline tee. Mitte murakalehed.”

„Viimasel ajal liigub teed ьsna palju. Nad on vist India дra vхtnud vхi midagi niisugust,” kohmas Julia. „Aga nььd, kallis, ma tahan, et sa keeraksid mulle kolmeks minutiks selja. Mine istu teisele poole voodit. Юra ainult vдga akna ligi mine. Ja дra ringi pццra, enne kui ma ьtlen.”

Winston vahtis hajameelselt lдbi musliinkardinate vдlja. Punaste kдsivartega naine marssis endiselt pesupali ja nццri vahet. Ta vхttis kaks pesupulka suust ja hakkas sьgava tundega laulma:

„On цeldud: ununeb halb,
on цeldud, et leppida vхid,
kuid su naeratus kьlm ja pisar julm
mul raskeid haavu lхid!”

See totter laul paistis tal algusest lхpuni peas olevat. Tema hддl, vдga kхlav ja kuidagi хnnelikult melanhoolne, kandus lдbi maheda suveхhtu. Jдi mulje, et ta vхiks sьdamerahuga, kui see juuniхhtu oleks lхputu ja pesupali ammendamatu, jддda sinna tuhandeks aastaks pesu nццrile riputama ja totraid laule laulma. Winston taipas oma imestuseks, et ta pole iial kuulnud ьhtegi Partei liiget ьksi ja sundimatult laulmas. See oleks olnud isegi nagu veidi ketserlik, ohtlikult ekstsentriline nagu iseendaga rддkimine. Vхib-olla pidid inimesed olema nдlgimise piirile viidud, et neil oleks millestki laulda.

„Nььd vхid ringi pццrata,” ьtles Julia.

Winston pццras ringi ja ei tundnud Juliat esimesel pilgul дragi. Tegelikult oli ta lootnud teda alasti nдha. Aga Julia ei olnud alasti. Muutus, mis oli toimunud, oli hoopis hдmmastavam. Ta oli oma nдo дra vдrvinud.

Ta oli ilmselt mхnest tццliskvartali poest lдbi lipsanud ja ostnud endale komplekti kosmeetikavahendeid. Ta huuled olid tumepunased, pхsed ruuюitatud, nina puuderdatud, ja silmade all oli midagi, mis pani need sдtendama. See kхik polnud teab kui kunstipдrane, aga Winstoni nхuded sel alal ei olnud suured. Ta ei olnud kunagi varem nдinud vхi ette kujutanud naist, Partei liiget, mingitud nдoga. Muutus, mis Julia vдlimuses oli toimunud, oli jahmatav. Need mхned vдhesed vдrvilaigud хiges kohas olid muutnud ta palju ilusamaks ja mis peaasi — naiselikumaks. Ta lьhikesed juuksed ja poisilikud tunked ainult suurendasid efekti. Kui Winston Juliat embas, tungis tema sххrmetesse kunstlik kannikeselхhn. Winstonile meenus keldrikorruse kццgi hдmarus ja tolle naise hambutu suu. See oli seesama lхhnaхli, mida see naine oli kasutanud, aga praegusel hetkel polnud sel tдhtsust.

„Lхhnaхli ka!” ьtles ta.

„Jah, kallis, lхhnaхli ka. Ja tead, mis ma jдrgmiseks ette vхtan! Ma hangin kuskilt tхelise kleidi ja panen nende vastikute tunkede asemel selga. Ma panen jalga siidsukad ja kхrge kontsaga kingad! Siin selles toas olen ma naine, mitte tьhipaljas Partei liige!”

Nad viskasid riided seljast ja heitsid laia mahagonipuust voodisse. See oli esimene kord, kus Winston end Julia juuresolekul lahti vхttis. Siiani ta oli liialt hдbenenud oma kahvatut ja kхhetut keha, veenilaienditega sддremarju ja inetut plekki pahkluu kohal. Linu ei olnud, aga vaip, millel nad lamasid, oli kulunud ning sile ja voodi suurus ning vetruvus jahmatas neid mхlemat. „See on kindlasti lutikaid tдis, aga mis sellest,” ьtles Julia. Nььdsel ajal ei olnud suuri kaheinimesevoodeid enam kusagil, vдlja arvatud prolede elamises. Winston oli poisikesepхlves vahel ьhes sellises maganud, Julia mitte kunagi, niipalju kui ta mдletas.

Peagi nad jдid natukeseks magama. Kui Winston дrkas, lдhenesid kellaosutid juba ьheksale. Ta ei liigutanud end, sest Julia magas, pea tema kдsivarrel. Suurem osa mingist oli Winstoni nдole ja vaibale jддnud, aga isegi vдike pхsele laialihххrutud ruuюilaik nдis Juliat kenamaks muutvat. Loojuva pдikese koldne kiir langes risti ьle voodijalutsi ja valgustas kaminat, kus vesi kees pahinal kastrulis. All hoovil oli naine lхpetanud laulmise, aga tдnavalt kostis summutatult laste hхikeid. Ta mхtles hajameelselt, et kas kauges minevikus oli tхesti tavaline asi lamada sel kombel voodis, jahedal suveхhtul, mees ja naine, ihualasti, armastades, kui pдhe tuleb, rддkides, kui pдhe tuleb, tundmata mingit sundust ьles tхusta, lihtsalt lamades ja kuulates vдljast kostvaid rahulikke hддli. Kindlasti pole iial olnud niisugust aega, kus see oleks loomulik olnud?

Julia дrkas ьles, hххrus silmi ja tхusis kььnarnukkidele, et priimust vaadata.

„Pool vett on дra keenud,” ьtles ta. „Ma tхusen kohe ьles ja teen kohvi. Meil on veel tunnike aega. Mis kell nad teil valguse vдlja lьlitavad?”

„Kell kakskьmmend kolm kolmkьmmend.”

„Meil ьhiselamus kakskьmmend kolm. Aga enne seda peab sisse pддsema, sest — Kдtt! Kao, sa rдpane elajas!”

Ta keeras end vдlkkiirelt voodis ringi, haaras pхrandalt kinga ja virutas selle jдrsku poisiliku liigutusega nurka, just niisamuti, nagu ta oli tookord kahe vihkamise minuti ajal sхnaraamatuga Goldsteini visanud.

„Mis seal oli?” kьsis Winston ьllatunult.

„Rott. Ma nдgin, kui ta oma vastiku koonu paneeli vahelt vдlja ajas. Seal all on auk. Aga ma ehmatasin teda igatahes korralikult.”

„Rotid?” pomises Winston. „Siin toas?”

„Neid on kхik kohad tдis,” ьtles Julia ьkskхikselt ja heitis jдlle pikali. „Meil ьhiselamus kдivad nad kццgis. Mхned Londoni linnaosad lausa kubisevad neist. Tead, et nad rьndavad isegi lapsi? Jajah. Mхnes kohas ei julge emad imikuid hetkekski omapead jдtta. Need suured pruunid on kхige hullemad. Ja mis kхige jдlgim, alati nad —”

„Jдta, palun!” karjatas Winston, silmi kхvasti kinni pigistades.

„Kallis! Sa oled tдitsa kahvatu! Mis viga on? On nad sulle nii vastikud?”

„Ma ei tea midagi хudsemat, kui on rott.”

Julia surus end vastu teda ja pхimis oma kдed ьmber tema, nagu pььdes tema hirmu oma keha soojusega vaigistada. Winston ei teinud kohe silmi lahti. Mхneks hetkeks tundus talle, nagu painaks teda jдlle see хudne unenдgu, mis oli tema elu jooksul aeg-ajalt ikka jдlle kordunud. See oli alati ьks ja seesama. Tema ees oli pimeduse sein ja teisel pool seda oli midagi nii talumatut, nii kohutavat, et sellele oli vхimatu otsa vaadata. Aga oma sisimas tundis ta selles unenдos alati, et ta petab ennast, sest tegelikult ta teab, mis on selle pimeduse seina taga. Surmliku pingutusega, nagu kisuks ta vдlja tьkki omaenda ajust, tiris ta seda pдevavalgele. Kuid ta дrkas alati ьles, ilma et oleks teada saanud, mis see on; aga kuidagi oli see seotud sellega, mida Julia oli tahtnud цelda, kui ta teda katkestas.

„Palun vabandust,” ьtles ta, „kхik on korras. Ma lihtsalt ei kannata rotte, muud midagi.”

„Юra muretse, kallis, ma ei lase neid jдlke loomi siia. Ma topin enne дraminekut selle augu kaltsu tдis. Jдrgmine kord, kui me siia tuleme, ma vхtan kipsi kaasa ja panen selle korralikult kinni.”

Must masendushetk oli juba pooleldi ununenud. Tundes natuke piinlikkust, jдi Winston voodi jalutsisse istuma. Julia tхusis, tхmbas tunked selga ja hakkas kohvi keetma. Lхhn, mis kastrulist tхusis oli nii kange ja erutav, et nad panid igaks juhuks akna kinni, et keegi seda vдljas ei tunneks ja uudishimulikuks ei muutuks. Aga parem isegi kui kohvi maik oli see siidine toim, mille kohvile andis suhkur, — miski, mis Winstonil oli sahariiniaastate jooksul peaaegu ununenud. Рks kдsi taskus, teises moosiga leivaviil, uitas Julia mццda tuba: vaatas ьkskхikselt raamaturiiulit, arutas, kuidas oleks kхige parem klapplauda parandada, potsatas kulunud tugitooli, et proovida, kas see on ka mugav, ja uuris heatahtliku imestusega absurdset kaheteistkьmnetunnist kella. Ta tхi klaasist kirjapressi voodisse, et seda paremas valguses nдha. Winston vхttis selle enda kдtte, olles ikka veel vхlutud klaasi pehmest, vihmjast toonist.

„Mis asi see sinu meelest on?” kьsis Julia.

„Minu meelest pole see midagi, see tдhendab, minu meelest pole seda kunagi millekski kasutatud. Ja just see mulle meeldib. See on tьkike ajalugu, mis on juhuslikult jддnud muutmata. See on sхnum saja aasta tagant, kui keegi oskaks seda lugeda.”

„Ja see pilt seal,” osutas Julia peaga gravььrile vastasseinal, „kas see on ka sada aastat vana?”

„Rohkem. Ma julgen arvata, et kakssada. Aga muidugi ei tea. Tдnapдeval on vхimatu millegi vanust kindlaks teha.”

Julia vaatas seda pilti lдhemalt. „Siit see elajas oma pea vдlja pistis,” ьtles ta, toksides jalaga paneeli pildi all. „Mis koht see on? Ma olen seda kuskil varem nдinud.”

„See on kirik, хigemini oli. Taanlaste Pьha Clementi kirik.” Winstonile meenus mr. Charringtonilt kuuldud vдrss ja ta lisas peaaegu nostalgiliselt: „‚Sдh sidruni seemet,’ lццb kella St. Clement!”

Tema imestuseks jдtkas Julia:

„Mul maitseb apelsin, lццb kella St. Martin.
Too siia see preili, lццb kella Old Bailey —”

„Ma ei mдleta, kuidas edasi lдks, aga lхppes igatahes nii: ‚Siin voodi pehme, kus uni hea. Siin kirves terav, mis raiub su pea!’”

See oli nagu parooli kaks poolt. Aga pдrast „Old Bailey't” pidi veel ьks rida olema. Vхib-olla saab selle mr. Charringtoni mдlust vдlja koukida, kui ta on vastavas tujus.

„Kes sulle seda хpetas?” kьsis Winston.

„Vanaisa. Ta luges mulle tihti seda salmi, kui ma olin vдike. Ta likvideeriti, kui ma olin kaheksa aastane, — igal juhul ta kadus. Huvitav, mis see sidrun on,” lisas ta seosetult. „Apelsini olen ma nдinud, see on paksu koorega ьmmargune kollane puuvili.”

„Mina mдletan sidruneid,” ьtles Winston. „Viiekьmnendatel aastatel oli sidruneid ьsna sageli saada. Nad olid nii hapud, et isegi nende lхhn hakkas hammastesse.”

„Ma vхin kihla vedada, et seal pildi taga on lutikad,” ьtles Julia. „Ma vхtan ta ьks kord alla ja puhastan korralikult дra. Aga nььd on vist aeg minema hakata. Ma pean selle vдrvi maha pesema. Oh hдda! Ma pьhin pдrast sinu nдo ka huulepulgast puhtaks.”

Winston ei tхusnud kohe ьles. Toas oli juba hдmar. Ta keeras end valguse poole ja jдi ьksisilmi kirjapressi vahtima. Kхige huvitavam ei olnud mitte see korallitьkk, vaid selle klaasi sisemus ise. See oli nii sьgav, ja ometi oli see peaaegu lдbipaistev nagu хhk. Klaasi vдlispind oleks olnud nagu taevavхlv, mis ьmbritseb tillukest maailma ja atmosfддri selle ьmber. Winstonile tundus, et ta pддseb sellesse maailma sisse ja et ta tegelikult ongi juba seal sees, koos mahagonipuust voodi ja klapplaua, ja kella ja terasegravььri ja kirjapressi endaga. Kirjapress oli tuba, milles ta oli, ja korall oli Julia ja tema elu, kinnistatud nagu mingisse igavikku kristalli sьdames.

Syme oli kadunud. Рhel hommikul ta tццle ei ilmunud. Mхned mхtlematud inimesed kommenteerisid tema puudumist. Jдrgmisel pдeval ei maininud teda enam keegi. Kolmandal pдeval lдks Winston arhiiviosakonna vestibььli, et heita pilk teadetetahvlile. Seal rippus muu hulgas malekomisjoni liikmete trьkitud nimekiri, kuhu Syme oli kuulnud. See oli pealtnдha samasugune nagu enne: kedagi ei olnud maha tхmmatud, aga see oli ьhe nime vхrra lьhem. Ja sellest piisas. Syme oli lakanud olemast: teda polnud kunagi olemas olnud.

Ilmad oli tapvalt palavad. Ministeeriumi labьrindis pьsis akendeta, konditsioneeritud хhuga ruumides normaalne temperatuur, aga vдljas kхrvetas kхnnitee sillutis jalataldu ja metroo haises tipptunnil kohutavalt. Ettevalmistused vihkamise nдdalaks olid tдies hoos ja kхikide ministeeriumide personal tegi ьletunde. Rongkдigud, miitingud, sхjavдeparaadid, loengud, vahakujude vдljapanekud, filmid, teleekraaniprogrammid — kхike tuli organiseerida; tuli ehitada tribььne, pьstitada kujusid, sхnastada loosungeid, kirjutada laule, levitada kuulujutte ja vхltsida fotosid. Julia sektor ilukirjandusosakonnas katkestas romaanide tootmise ja paiskas vдlja jхledate pamflettide sarju. Lisaks tavalisele tццle tegeles Winston iga pдev hulk aega „Timesi” vanade aastakдikudega, muutes ja ilustades sхnumeid, mida kхnedes taheti tsiteerida. Ццsiti, kui tдnavail hulkusid lдrmakad prolede jхugud, oli хhkkond linnas imelikult palavikuline. Rakettmьrske langes sagedamini kui kunagi enne ja aeg-ajalt kuuldus kaugemalt kohutavaid plahvatusi, mida ei osatud seletada ja mis tekitasid хudseid kuulujutte.

Uus, vihkamise nдdala temaatiline laul „Vihkamise laul” oli juba valmis ja mьrtsus lakkamata teleekraanidest. Muusikaks ei saanud seda хieti nimetada, selle metsik haukuv rьtm meenutas pigem trummi tagumist. Oli kohutav, kui sajad kхrid seda marsitaktis ььrgasid. Proled oli selle omaks vхtnud ja see vхistles keskцistel tдnavatel ikka veel populaarse „Хnneootusega”. Ka Parsonsite lapsed mдngisid seda oma kammipillil ццd kui pдevad, vдljakannatamatult. Winstoni хhtud olid sisustatud tihedamalt kui kunagi enne. Parsonsi poolt organiseeritud vabatahtlike salgad valmistasid vihkamise nдdalaks tдnavat ette, хmblesid loosungeid, maalisid plakateid, pьstitasid lipuvardaid ja vedasid ьle tдnava ohtlikult rippuvaid traate transparentide kinnitamiseks. Parsons hooples, et Vхidu Maja ьksi paneb vдlja nelisada meetrit lipuriiet. Ta oli oma sхiduvees ja хnnelik nagu lхoke. Pealegi andis kuumus ja fььsiline tцц talle ettekддnde kanda хhtuti lьhikesi pьkse ja lahtist sдrki. Teda jдtkus korraga kхikjale — lьkkama, tхmbama, saagima, vasaraga kopsima, efektseid lahendusi leidma ja kaaslasi rххmsate hхisetega tццle хhutama, ja loomulikult voolas seejuures igast tema ihupoorist lхputult kibedasti lхhnavat higi.

Korraga levis ьle kogu Londoni ьks uus plakat. Sel ei olnud teksti ja see kujutas lihtsalt ebaloomulikult suurt, kolme-nelja meetri pikkust, ilmetu mongolinдoga Euraasia sхdurit, astumas oma tohutu suurte saabastega sulle vastu, automaat хieli puusal. Ja ьkskхik mis nurga all sa seda plakatit ka vaatasid, paistis perspektiivis suurendatud automaadisuu olevat suunatud just sinu poole. See plakat oli kleebitud kхikjale, kus oli vдhegi ruumi, ja seda oli isegi rohkem kui Suure Venna portreesid. Tavaliselt sхja suhtes ьkskхiksed proled piitsutati ьles aeg-ajalt korduvasse patriotismituhinasse. Ja nagu selleks, et ьldise meeleoluga harmoneerida, tapsid rakettmьrsud rohkem inimesi kui tavaliselt. Рks mьrsk kukkus puupьsti tдis kinosaali Stepney's, mattes mitusada inimest rusude alla. Kхik ьmbruskonna elanikud vхtsid osa pikast venivast matuserongkдigust, mis kestis mitu tundi ja kujunes tegelikult protestimiitinguks. Рks teine mьrsk kukkus tьhermaale, mida kasutati mдnguvдljakuna, ja rebis tьkkideks mitu tosinat last. Jдrgnesid uued vihased meeleavaldused, pхletati Goldsteini kujusid, seintelt rebiti maha sadu Euraasia sхduriga plakateid ja heideti tulle, ja segaduses rььstati ka hulk poode; siis lдks lahti kuulujutt, et rakettmьrske juhivad raadio teel spioonid, ja ьhel vanapaaril, keda kahtlustati vдlismaa pдritolus, pandi maja pхlema ja vanakesed lдmbusid leekides.

Mr. Charringtoni poe pealses toas lamasid Julia ja Winston, kui nad vдhegi siia pддsesid, kхrvuti paljal voodil lahtise akna all, alasti, et oleks jahedam. Rott polnud ennast enam nдidanud, aga lutikad paljunesid kuuma kдes metsikult. Kuid nemad ei hoolinud sellest. Puhas vхi rдpane, see tuba oli paradiis. Kohale jхudes puistasid nad kohe igale poole mustalt turult ostetud pipart, kiskusid riided seljast ja armatsesid kehade liimendades, suigatasid siis korraks ja avastasid дrgates, et lutikate mass on vasturьnnakule asunud.

Neli, viis, kuus — seitse korda said nad juunikuu jooksul siin kokku. Winston oli loobunud harjumusest pдev lдbi dюinni juua. Ta ei tundnud selle jдrele enam mingit vajadust. Ta oli kosunud, tema veenilaiendi haavand oli paranenud, sellest oli jдrel vaid pruun laik nahal pahkluu kohal ja ka tema hommikused kцhahood olid lхppenud. Igapдevane elu lakkas olemast talumatu, enam ei tundnud ta kiusatust teleekraani poole lхustu teha vхi tдiel hддlel vanduda. Nььd, kus neil oli oma kindel peidupaik, peaaegu kodu, ei olnud raske leppida sellegagi, et nad said vaid harva ja mхneks tunniks kokku. Peaasi, et see tuba vanakraamikaupluse kohal olemas oli. Teada, et see seal puutumatuna olemas on, oli peaaegu niisama hea, nagu ise seal olla. See tuba oli omaette maailm, mineviku reservaat, kus vдljasurnud loomad vхisid ringi jalutada. Ka mr. Charrington, mхtles Winston, on niisugune vдljasurnud loom. Tavaliselt ajas Winston enne ьlesminekut mr. Charringtoniga paar sхna juttu. Vana mees paistis harva vхi ьldse mitte vдljas kдivat, ja ka kliente ei paistnud tal eriti olevat. Ta elas viirastuslikku elu, liikudes pisikese pimeda poe ja veel pisema tagumise kццgi vahet, kus ta keetis endale sььa ja kus peale muude asjade oli ka ьks tohutu suure toruga uskumatult iidne grammofon. Ta paistis rххmustavat vхimaluse ьle juttu ajada. Liikudes selle vддrtusetu kraami keskel, jдttis ta oma pika nina ja paksude prilliklaaside ja lдngus хlgadega velvetpintsaku all kuidagi sellise mulje, et ta on pigem vanavarakoguja kui kaupmees. Mingi vagusa vaimustusega vхis ta sхrmitseda seda vхi teist nipsasja — portselanist pudelikorki, katkise nuusktubakatoosi maalitud kaant vхi kassikullast medaljoni ammusurnud lapsukese juuksekahluga, kьsimata iial, kas Winston neid osta tahab, ja lastes tal neid lihtsalt imetleda. Temaga vestlemine oli nagu kulunud mдngutoosi tilina kuulamine. Kusagilt mдlusopist oli ta veel mхned salmikesed vдlja kraaminud. Рks rддkis kahekьmne neljast mustrдstast, teine kхvera sarvega lehmast, kolmas vaese kukk Robini surmast. „Ma mхtlesin, et see vхiks teid huvitada,” ьtles ta kхvera naeratuse saatel jдrjekordset vдrssi ette kandes. Aga iial ei suutnud ta meenutada rohkem kui paari rida.

Winston ja Julia teadsid — mingil kombel ei lдinud see hetkekski meelest —, et see, mis praegu toimub, ei saa kaua kesta. Oli aegu, kus ees ootav surm tundus olevat niisama kombatav nagu voodi, millel nad lamasid, ja nad klammerdusid teineteisesse meeleheitliku kirglikkusega nagu hukkamхistetud hinged, kes ahmivad viimaseid naudinguraasukesi; viis minutit enne surmatundi. Aga oli ka aegu, kus neid valdas turvalisuse ja kestvuse illusioon. Nad mхlemad tundsid, et kuni nad selles toas on, ei saa nendega midagi halba juhtuda. Siia pддseda oli raske ja ohtlik, aga tuba ise oli pьhapaik. See oli midagi niisugust, nagu Winston oli kogenud, kui ta kirjapressi sьdamesse vaatas, tundes, et on vхimalik sellesse klaasmaailma sisse pддseda ja et kord juba sees olles saab aja seisma panna. Sageli andusid nad unistustele sellest, kuidas nad pддsevad. Nende хnn kestab igavesti ja nad jдtkavad oma salajast vahekorda elupдevade lхpuni. Vхi sureb Katharine дra ja neil хnnestub mingi osava manццvriga abielluda. Vхi nad sooritavad ьheskoos enesetapu. Vхi nad kaovad jдljetult, muundavad end tundmatuseni, хpivad prolede moodi rддkima, saavad vabrikusse tццle ja elavad oma elu дra mхnel vaiksel kхrvaltдnaval. Aga see oli kхik mхeldamatu, nagu nad mхlemad teadsid. Tegelikult ei olnud mingit pддsu. Ainsat plaani, mis oli teostatav, enesetapuplaani ei olnud neil mingit kavatsust tдide viia. Hoida kramplikult kinni igast pдevast, igast nдdalast, venitada olevikku, millel ei ole tulevikku, nдis olevat vхitmatu instinkt, nii nagu inimese kopsud tхmbavad sisse viimsegi sххmu хhku, niikaua kui seda veel on.

Mхnikord rддkisid nad ka aktiivsest mдssust Partei vastu, ilma et neil oleks olnud aimu, millest peale hakata. Isegi kui see legendaarne Vennaskond tхesti olemas oli, polnud lihtne sellega kontakti leida. Winston rддkis Juliale ka kummalisest lдhedusest, mis oli vхi paistis olevat tema ja O'Brieni vahel, ja aeg-ajalt tekkivast kiusatusest lihtsalt O'Brienile ligi astuda, teatada, et ta on Partei vaenlane, ja paluda tema abi. Imelikul kombel ei paistnud see mхte Julia meelest sugugi vхimatu olevat. Ta oli harjunud inimeste ьle nдo jдrgi otsustama, ja tema meelest oli loomulik, et Winston peab O'Brienist usaldatavaks vaid ьheainsa pхgusa pilgu pхhjal. Pealegi ta oli kindel, et kхik vхi peaaegu kхik inimesed vihkavad salaja Parteid ja rikuksid reegleid, kui nad teaksid, et see pole ohtlik. Aga ta keeldus uskumast, et on olemas vхi et saab ьldse olemas olla laiaulatuslikku, organiseeritud opositsiooni. Jutud Goldsteinist ja tema pхrandaalusest armeest, ьtles ta, on lihtsalt jama, mille Partei on oma huvides vдlja mхelnud ja mida tuleb uskuda. Lugematutel Partei koosolekutel ja spontaansetele meeleavaldustel oli ka tema tдiest kхrist karjudes nхudnud karistust inimestele, kelle nimegi ta polnud iial kuulnud ja kelle kuritegudesse ta pхrmugi ei uskunud. Kui toimusid avalikud kohtuprotsessid, vхttis ta sisse oma koha Noorsooьhingu esindajate hulgas, kes hommikust хhtuni kohtumaja ьmber seisid ja karjusid: „Surm reeturitele!” Ja kahe vihkamise minuti ajal ьletas ta alati kхiki teisi, karjudes solvanguid Goldsteini aadressil. Kuigi ta kujutas vдga дhmaselt ette, kes see Goldstein on ja missuguseid vaateid ta propageerib. Ta oli ьles kasvanud pдrast Revolutsiooni ja oli liiga noor, et mдletada viiekьmnendate ja kuuekьmnendate aastate ideoloogilist vхitlust. Niisugune asi nagu iseseisev poliitiline liikumine ei mahtunud tema kujutlusse, ja igal juhul pidas ta Parteid vхitmatuks. See jддb alati eksisteerima ja jддb alati samaks. Selle vastu vхib ainult mдssata, salajase sхnakuulmatusega vхi ддrmisel juhul ьksiku vдgivallateoga nagu kellegi tapmine vхi millegi хhkulaskmine.

Mхnes mхttes oli Julia Winstonist palju terasem ja Partei propagandale palju vдhem vastuvхtlik. Kord, kui Winston mainis mingis seoses sхda Euraasiaga, pani Julia teda jahmatama, цeldes nagu muuseas, et tema arvates polegi mingit sхda kдimas. Rakettmьrsud, mis iga pдev Londonile langesid, on vхib-olla Okeaania valitsuse enda lastud, „et rahvast hirmu all hoida”. Selline mхte polnud Winstonile iial pдhe tulnud. Ja Julia дratas temas ka kadedust, цeldes, et ta hoiab end kahe vihkamise minuti ajal vaevu vaos, et mitte naerma puhkeda. Aga Partei хpetusi pani ta kьsimдrgi alla ainult siis, kui need mingil moel tema enda elu puudutasid. Tihti oli ta valmis ametlikku mьtoloogiat omaks vхtma, lihtsalt selle tхttu, et erinevus tхe ja vale vahel ei olnud talle tдhtis. Ta uskus nдiteks, nagu koolis oli хpetatud, et lennuki on leiutanud Partei. (Winstoni kooliajal, nagu ta mдletas, viiekьmnendate aastate lхpul, vдideti seda vaid helikopteri kohta; tosin aastat hiljem, kui Julia koolis kдis, vдideti seda juba lennuki kohta; veel pхlvkond edasi, ja seda vдidetakse aurumasina kohta.) Ja kui Winston seletas talle, et lennukid olid olemas juba enne tema sьndimist ja kaua aega enne Revolutsiooni, jдttis see fakt teda tдiesti ьkskхikseks. Ja ьldse, mis tдhtsust sel on, kes on lennuki leiutanud? Veelgi enam rabas Winstonit mхne juhusliku mдrkuse pхhjal tehtud tдhelepanek, et Julia ei mдleta, et neli aastat tagasi oli Okeaania olnud sхjas Ida-Aasiaga ja rahujalal Euraasiaga. Tхsi kьll, Julia pidas kogu seda sхda pettuseks, aga ilmselt ta ei olnud mдrganudki, et vaenlase nimi on muutunud. „Ma arvasin, et me oleme kogu aeg Euraasiaga sхdinud,” kohmas ta. See ehmatas Winstonit natuke. Lennuk oli leiutatud kaua aega enne Julia sьndimist, aga sхjas ьmberlьlitumine oli toimunud ainult neli aastat tagasi, ja siis oli Julia juba tдiskasvanu. Nad vaidlesid selle ьle ligi veerand tundi. Ja lхpuks хnnestus Winstonil sundida Juliat oma mдlu pingutama, kuni talle дhmaselt meenus, et ьksvahe oli tхesti olnud vaenlane Ida-Aasia, ja mitte Euraasia. Aga see tulemus jдttis ta ikkagi ьkskхikseks. „Ja keda see huvitab?” ьtles ta kдrsitult. „Рks neetud sхda teise jдrel, ja nagunii on teada, et uudised on alati valed.”

Vahel rддkis Winston talle arhiiviosakonnast ja jultunud vхltsingutest, mida ta seal korda saadab. Niisugused asjad ei paistnud Juliat kohutavat. Ta ei tundnud kuristikku oma jalge all avanevat mхtte juures, et valedest saavad tхed. Winston rддkis talle Jonesist, Aaronsonist ja Rutherfordist ja ajalehevдljalхikest, mida ta hetkeks kдes oli hoidnud. Aga see ei avaldanud Juliale mingit muljet. Ja esialgu jдi kogu selle loo mхte talle ьsna hдmaraks.

„Kas need olid su sхbrad?” kьsis ta.

„Ei, ma ei tundnud ьhtegi. Nad olid sisepartei liikmed ja pealegi minust palju vanemad. Nad kuulusid rohkem Revolutsiooni-eelsesse aega. Ma teadsin neid ainult nдgupidi.”

„Mille pдrast sa siis muretsed? Inimesi tapetakse ju iga jumala pдev, eks ole?”

Winston pььdis talle seletada. „See oli erandlik juhtum. Asi polnud mitte selles, et keegi tapeti дra. Saad sa aru, et minevik on eilsest pдevast alates tegelikult hдvitatud? Kui ta sдilibki kuskil, siis mхne tahke esemena, mille juurde ei kuulu ьhtegi sхna, nagu see klaasikamakas sea. Me ei tea sхna otseses mхttes midagi Revolutsiooni ja sellele eelnenud aja kohta. Kхik allikad on hдvitatud vхi vхltsitud, kхik raamatud on ьmber kirjutatud, kхik pildid on ьle maalitud, kхik ausambad ja tдnavad ja hooned on ьmber nimetatud, kхik kuupдevad on дra muudetud. Ja see protsess jдtkub pдevast pдeva ja minutist minutisse. Ajalugu on peatunud. Pole olemas midagi peale tohutu mineviku, kui Parteil on alati хigus. Muidugi, ma tean, et ajalugu on vхltsitud, aga mul on vхimatu seda tхendada, isegi kui ma olen selle vхltsimise ise toime pannud. Kui tegu on tehtud, ei jдд sellest mingeid jдlgi. Ainus jдlg on minu mдlus, ja ma pole sugugi kindel, et mхni teine inimolend jagab minu mдlestusi. Aga sel ainsal korral kogu oma elu jooksul oli mul kдes konkreetne tхend pдrast sьndmust — aastaid pдrast seda.”

„Ja mis kasu sellest oli?”

„Kasu polnud midagi, sest ma viskasin ta mхne minuti pдrast minema. Aga kui seesama asi oleks tдna juhtunud, siis ma oleksin ta alles hoidnud.”

„Mina mitte!” ьtles Julia. „Ma vхin riskida kьll, aga ainult niisuguse asja pдrast, mis on midagi vддrt, mitte mхne vana ajalehetьki pдrast. Ja mis sa temaga oleksid teinud, kui sa oleksidki ta alles hoidnud?”

„Vхib-olla poleks teinud suurt midagi. Aga see oli asitхend. See oleks vхinud kьlvata siia-sinna kahtlusi, eeldades, et ma oleksin julgenud seda kellelegi nдidata. Ma ei kujuta ette, et me suudaksime oma eluajal midagi muuta. Aga vхib ette kujutada vдikesi vastupanukoldeid, mis kerkivad siin-seal esile, vдikesi rьhmitusi, mis ьhinevad omavahel ja kasvavad jдrk-jдrgult, ja jдtavad endast ehk maha ka mingeid jдlgi, nii et jдrgmine pхlvkond saab jдtkata sealt, kus meil pooleli jдi.

„Ma pole jдrgmisest pхlvkonnast huvitatud, kallis. Ma olen huvitatud meist.”

„Sina oled mдssaja ainult allpool vццd,” ьtles Winston talle.

Julia meelest oli see hiilgav teravmeelsus ja ta pхimis kдed vaimustunult ьmber Winstoni.

Julial polnud vдhimatki tahtmist Partei doktriini arutada. Iga kord, kui Winston hakkas rддkima ingsotsi pхhialustest, kaksisoimast, mineviku muutuvusest vхi objektiivse reaalsuse eitamisest ja hakkas kasutama uuskeele sхnu, muutus Julia tusaseks ja hajameelseks ja ьtles, et teda pole kunagi niisugused asjad huvitanud. On ju teada, et see kхik on jama, milleks siis selle pдrast oma pead vaevata? Ta teab, millal hurraa karjuda ja millal vilistada, ja see on kхik, mida vaja lдheb. Alati, kui Winston ьritas niisugustel teemadel juttu alustada, kippus Julia piinlikul kombel magama jддma. Ta oli seda sorti inimene, kes vхis igal pool ja igas asendis magama jддda. Temaga rддkides sai Winston aru, kui kerge on nдida хigeusklikuna, ise хigeusklikkusest midagi taipamata. Teatavas mхttes pддses Partei maailmavaade kхige paremini mхjule just niisuguste inimeste juures, kes ei olnud vхimelised sellest aru saama. Selliseid inimesi vхis uskuma panna kхige hдbematumaid reaalsuse vдgistamisi, sest nad ei taibanud iial pдriselt, kui jдlestamisvддrne see on, mida neilt nхutakse, ja nad ei olnud kьllalt huvitatud ьhiskondlikest sьndmustest, et mдrgata, mis toimub. Ja kuna nad millestki aru ei saanud, jдid nad vaimselt terveks. Nad lihtsalt neelasid kхik alla, ja see, mis nad alla neelasid, ei teinud neile kahju, sest see ei jдtnud neisse mingeid jдlgi, nagu viljatera kдib linnu kхhust seedimata lдbi.

Lхpuks see juhtus. Oodatud sхnum saabus. Winstonile tundus, et ta on eluaeg seda oodanud.

Ta kхndis mццda ministeeriumi pikka koridori ja oli jхudmas kohani, kus Julia oli talle paberitьki pihku pistnud, kui ta mдrkas, et keegi temast kogukam kхnnib otse tema taga. See keegi kцhatas kergelt, kavatsedes ilmselt temaga rддkima hakata. Winston seisatas jдrsult ja pццras ьmber. See oli O'Brien.

Lхpuks olid nad siis silm silma vastu, ja Winstoni esimene aje oli дra joosta. Ta sьda tagus metsikult. Ta ei olnud vхimeline rддkima. O'Brien aga astus peatumata edasi, puudutas korraks sхbralikult Winstoni kдsivart, nii et nad kхndisid nььd kхrvuti. Ta hakkas rддkima omapдrase rхhutatud viisakusega, mis eristas teda enamikust sisepartei liikmeist.

„Ma olengi teiega vestelda tahtnud,” ьtles ta. „Ma lugesin mхne aja eest „Timesist” ьht teie uuskeeleartiklit. Te tunnete vist uuskeele vastu lausa teaduslikku huvi?”

Winston oli enesevalitsuse osaliselt tagasi saanud. „Kas just teaduslikku,” ьtles ta. „Ma olen lihtsalt asjaarmastaja. See pole minu eriala. Ma ei ole otseselt keele loomisega kunagi tegelnud.”

„Aga te kirjutate vдga elegantselt,” ьtles O'Brien. „Ja see pole ainult minu arvamus. Ma vestlesin hiljuti ьhe teie sхbraga, kes on tхesti asjatundja. Ta nimi ei tule mulle praegu meelde.”

Winstoni sьda vхpatas jдlle valusasti. See ei saanud olla midagi muud kui vihje Syme'ile. Aga Syme ei olnud ainult surnud, ta oli kхrvaldatud, ta oli ebaisik. Vдhimgi vihje temale vхis olla eluohtlik. O'Brieni mдrkust tuli ilmselt vхtta kui signaali, kui mдrgusхna. Selle vдikese mхtteroimaga tegi O'Brien neid kahekesi kaassььdlasteks. Nad olid aeglaselt mццda koridori edasi kхndinud, nььd aga peatus O'Brien. Ta kohendas prille ninal, imeliku, relvitustava sхbralikkusega, mida tal alati хnnestus sellesse liigutusse panna. Siis ta jдtkas:

„Tegelikult ma tahtsin цelda, et ma mдrkasin, et te olete oma artiklis kasutanud kaht sхna, mis on kдibelt kadunud. Tхsi kьll, alles ьsna hiljuti. Kas te uuskeele sхnaraamatu kьmnendat trьkki olete nдinud?”

„Ei ole,” ьtles Winston, „ma ei teadnudki, et see on ilmunud. Meil arhiiviosakonnas kasutatakse ьheksandat trьkki.”

„Selle kьmnenda trьkiga lдheb arvatavasti veel mхni kuu aega. Aga mхned proovieksemplarid on juba vдljas. Рks on minu kдes. Vхib-olla teile pakub huvi seda sirvida?”

„Isegi vдga,” ьtles Winston, taibates kohe, kuhu asi tььrib.

„Mхned uuendused on vдga teravmeelsed. Verbide arvu vдhendamine nдiteks - ma arvan, et see osa peaks teile meeldima. Las ma mхtlen, vхib-olla ma saadan teile kдskjalaga selle raamatu? Kuigi ma kardan, et see lдheb mul meelest дra. Vхi tulete ise sellele jдrele, kunagi, kui teile sobib? Oodake, ma annan teile oma aadressi.”

Nad seisid teleekraani kohal. O'Brien kobas hajameelselt taskuid ja vхttis vдlja vдikese nahkkaantega mдrkmiku ja kuldsulepea. Otse teleekraani ees, niisuguses asendis, et kanali teises otsas oli iga tдht selgelt nдha, kui neid seal keegi jдlgis, kirjutas ta mдrkmikku aadressi, rebis lehe vдlja ja ulatas selle Winstonile.

„Ma olen tavaliselt хhtuti kodus,” ьtles ta. „Aga kui mind ei ole, annab mu teenija teile selle kдtte.”

Ja ta lдks minema, jдttes Winstoni hoidma paberitьkki, mida seekord polnud tarvis peita. Sellegipoolest jдttis Winston hoolega meelde, mis sinna oli kirjutatud, ja viskas selle mхne tunni pдrast koos muude paberitega mдluauku.

Nad olid rддkinud kхige rohkem paar minutit. Sel episoodil sai olla vaid ьks tдhendus: see oli mхeldud selleks, et Winstonile anda O'Brieni aadressi. Teisiti ei olnud see vхimalik, sest seda, kus inimene elab, vхis teada saada ainult inimese enda kдest. Mingeid aadressraamatuid polnud olemas. „Kui te soovite mind nдha, siis see on koht, kust mind vхib leida,” oli O'Brien tahtnud sellega цelda. Vхib-olla on sхnaraamatusse peidetud ka mingi sхnum. Igatahes ьks asi oli kindel. Pхrandaalune, millest ta oli unistanud, oli olemas ja tema oli jхudnud selle vдlisservani.

Ta teadis, et varem vхi hiljem ta vхtab O'Brieni kutse vastu. Vхib-olla pдrast pikka viivitust, — ta ei olnud kindel. See, mis oli juhtumas, oli lihtsalt aastaid tagasi alanud protsessi lхpp-produkt. Esimene samm oli olnud salajane, tahtmatu mхte, teine samm oli olnud pдeviku alustamine. Ta oli liikunud mхtetelt sхnadele ja nььd oli ta liikumas sхnadelt tegudele. Ja viimane samm on miski, mis toimub Armastusministeeriumis. Ta oli sellega leppinud. Lхpp sisaldus alguses. Aga see oli hirmutav, vхi tдpsemalt, see oli nagu surma eelmaik, nagu oleksid sa natuke vдhem elu. Juba O'Brieniga rддkides, kui O'Brieni sхnade tдhendus temani oli jхudnud, oli kьlmavдrin ьle ta ihu kдinud. Tal oli tunne, nagu laskuks ta hauarхskusse, ja seda tunnet sьvendas veel see, et ta oli alati teadnud, et temasuguseid ootab haud.

Winston дrkas, silmad pisarais. Julia keeras end uniselt vastu teda ja pomises midagi umbes nagu „Mis viga on?”.

„Ma nдgin unes, et — —” Lauset lхpetamata jдi Winston vait. See oli liiga keeruline, et seda sхnadesse panna. Unenдgu ise ja sellega seotud mдlestus, mis oli tхusnud ta mдlus pinnale mхni hetk pдrast дrkamist.

Ta lamas suletud silmi, ikka veel unenдomeeleolu mхju all. See oli olnud pikk ja selge unenдgu, milles otsekui kogu ta elu laotus tema ette nagu maastik suvisel хhtul pдrast vihma. See kхik toimus klaasist kirjapressi sisemuses, aga klaasi pind oli taevavхlviks ja seespool seda ujus kхik selges mahedas valguses, kus vхis nдha lхpmata kaugele. Selle unenдo pхhimotiiviks — ja tхepoolest, teatavas mхttes tema sisuks — oli Winstoni ema liigutus, mida oli kolmkьmmend aastat hiljem korranud see juudi naine, keda ta oli nдinud nдdalaringvaates, kes oli pььdnud oma last kuulide eest kaitsta, kuni helikopterid nad mхlemad tьkkideks lasksid.

„Tead,” ьtles Winston, „ma uskusin siiamaani, et mina tapsin oma ema.”

„Miks sa ta tapsid?” kьsis Julia lдbi une.

„Ma ei tapnud teda. Mitte fььsiliselt.”

Winston oli nдinud unes oma viimast kohtumist emaga, ja дrgates oli talle mхne hetke jooksul meenunud hulk vдikesi sьndmusi, mis olid sellele eelnenud ja jдrgnenud. See oli mдlestus, mille ta oli hulk aastaid meelega mдlust kustutanud. Aastaarvus ta ei olnud kindel, aga ilmselt pidi ta tollal olema vдhemalt kьmne vхi kaheteistkьmne aastane.

Isa oli kadunud natuke aega enne seda; kui palju just, seda ei suutnud ta meenutada. Paremini mдletas ta tolle aja rahutuid, lдrmakaid olusid: perioodiliselt korduvat paanikat хhurьnnakute ajal ja varjuotsimist metroojaamades, kiviprahihunnikuid igal pool, arusaamatuid ьleskutseid tдnavanurkadel, ьhevдrvilistes sдrkides noorukite salku, tohutuid jдrjekordi leivapoodide ukse taga ja kaugelt kostvaid automaadivalanguid, — eeskдtt aga seda, et iial ei saanud kхhtu tдis. Ta mдletas pikki хhtupoolikuid, mis ta oli veetnud koos teiste poistega pьhkmehunnikutes ja prьgikastides sorides ja sealt kapsaleherootsusid, kartulikoori ja mхnikord koguni kuivanud leivakoorukesi koukides, millelt tuli hoolega kхntsa maha kraapida; samuti veoautosid passides, mis kindlaid marsruute pidi loomasццta vedasid ja kust aeg-ajalt, kui auto auklikul teel rappus, хlikoogitьkikesi pudenes.

Kui isa kadus, ei olnud ema juures mдrgata erilist kohkumist vхi ahastust, aga temas toimus mingi jдrsk muutus. Paistis, nagu oleks eluvaim temast lahkunud. Isegi Winstonile oli selge, et ta ootab midagi, millest ta teab, et see kindlasti juhtub. Ta tegi kхik, mis tarvis, — keetis sььa, pesi pesu, lappis riideid, tegi voodi ьles, kььris pхrandat ja pьhkis kaminasimsilt tolmu, — alati vдga aeglaselt ja imelikul kombel ьhegi ьlearuse liigutuseta, nagu liigendnukk, mis liigub omal tahtel. Tema suur nдgus keha nдis loomulikult tagasi langevat vaikusse. Ta vхis vahel tundide kaupa peaaegu liikumatult voodi serval istuda, valvates Winstoni pisikest хde, pisikest pхdurat kahe-kolmeaastast last, kelle nдgu oli kхhnusest ahvilik. Vahetevahel vхttis ema Winstoni sьlle ja surus teda tьkk aega enda vastu, ilma et oleks midagi цelnud. Oma noorusele ja egoismile vaatamata mхistis Winston, et see kхik on kuidagi seotud sellega, millest ei rддgitud, aga mis pidi paratamatult juhtuma.

Ta mдletas tuba, kus nad elasid, hдmarat umbset ruumi, millest poole vхttis enda alla valge pдevatekiga voodi. Seal oli gaasipliit, toiduained olid riiulil ja ukse taga trepikojas oli pruun savivalamu, ьhine mitme korteri peale. Winston mдletas ema raidkujulikku kogu gaasipliidi kohale kummardumas ja kastrulis midagi segamas. Ja eeskдtt mдletas ta oma pidevat nдljatunnet ja vastikuid nддklusi sццgilauas. Ta noris ja noris ema kallal, miks ei ole rohkem sььa, ta karjus tema peale ja raevutses (ta mдletas isegi oma hддletooni, — hддlemurre algas tal varakult ja aeg-ajalt ta jхmises bassihддlega), vхi ta katsus teha haledat hддlt, et saada rohkem, kui oli tema osa. Ja ema oligi valmis talle andma rohkem, kui oli tema osa. Ta pidas tдiesti loomulikuks, et tema, „poisslaps”, peab saama kхige suurema portsjoni; aga ьkskхik kui palju ta ka andis, Winston nхudis ikka rohkem. Igal sццgiajal palus ema teda hдrdalt, et ta ei oleks nii egoistlik ja mхtleks ka oma vдikese хe peale, kes on haige ja vajab samuti toitu, aga sellest polnud kasu. Winston hakkas metsikult karjuma, kui ema talle enam juurde ei andnud, pььdis kastrulit ja lusikat ema kдest дra kiskuda, kahmas palasid хe taldrikult. Ta teadis, et teised kaks tema pдrast nдlgivad, aga ta ei saanud endast vхitu; ta tundis koguni, et tal on хigus seda teha. Kisendav nдljatunne tema sisikonnas nagu хigustas teda. Sццgikordade vahel, kui ema polnud valvamas, nдppas ta alatasa riiulilt niigi nappe toiduvarusid.

Рhel pдeval jagati vдlja рokolaadinorm. Seda ei olnud nдdalate vхi kuude kaupa jagatud. Ta mдletas tдiesti selgesti seda vдikest рokolaaditahvlit. See oli kaheuntsine tahvel (toona rддgiti veel untsidest), neile kolme peale. Loomulikult oleks tulnud see kolmeks vхrdseks osaks jagada. Jдrsku, nagu oleks ta kuulanud kedagi teist, kuulis ta end valju jхmiseva hддlega tervet tahvlit enesele nхudmas. Ema manitses teda, et ta ei oleks nii ahne. Jдrgnes pikk inetu tьli ja norimine, mis tiirutas ja tiirutas ьhe koha peal karjumise, vingumise, pisarate, vastuvдidete ja kauplemisega. Tema vдike хde klammerdus kahe kдega ema kьlge, tдpselt nagu tilluke ahvipдrdik, ja vaatas teda ьle ema хla suurte kurbade silmadega. Lхpuks murdis ema kolm neljandikku рokolaadist Winstonile ja andis ьlejддnud neljandiku tema хele. Vдike tьdruk haaras selle pihku ja uuris seda igast kandist, taipamata, mis see on. Winston vaatas teda natuke aega. Siis krabas ta дkki хe kдest рokolaaditьki ja oli ainsa hьppega uksest vдljas.

„Winston! Winston!” hььdis ema talle jдrele. „Tule tagasi! Anna хele рokolaad tagasi!”

Ta peatus, aga ei lдinud tagasi. Ema ahastav pilk oli nagu naelutatud ta nдkku. Isegi praegu mхtles ta sellele, millest Winston ei teadnud, mis see on, aga mis oli kohe juhtumas. Хde, taibates, et temalt on midagi rццvitud, hakkas hдdiselt nutma. Ema kallistas hellalt last ja surus ta nдo oma rinnale. Miski selles liigutuses ьtles Winstonile, et tema хde on suremas. Ta pццras ьmber ja jooksis trepist alla, kleepuv рokolaaditьkk pihku surutud.

Ta ei nдinud oma ema enam iial. Kui ta oli рokolaadi alla kugistanud, hakkas tal enda pдrast natuke hдbi ja ta hulkus mitu tundi tдnaval, kuni nдlg ta lхpuks koju ajas. Kui ta koju jхudis, oli ema kadunud. See oli sel ajal juba tavaline asi. Midagi ei olnud puudu, vдlja arvatud ema ja хde. Riideid polnud nad kaasa vхtnud, isegi ema palitut mitte. Winston ei teadnud tдnase pдevani kindlalt, kas ta ema on surnud. Oli tдiesti vхimalik, et ta saadeti lihtsalt sunnitццlaagrisse. Mis puutub хesse, siis paigutati ta ehk - nagu Winstongi — mхnda kodusхja jдrel tekkinud kodutute laste kolooniasse (neid kutsuti ьmberkasvatamiskeskusteks); vхi viidi ta koos emaga sunnitццlaagrisse vхi jдeti lihtsalt kuhugi surema.

Unenдgu oli Winstoni mдlus ikka veel elav, eriti see embav kaitsev kдeliigutus, mis sisaldas nagu kogu selle unenдo mхtet. Talle meenus ьks teine, umbes kaks kuud tagasi nдhtud unenдgu. Tдpselt nii, nagu ema oli istunud luitunud valge vaibaga voodil, laps kaela ьmbert kinni hoidmas, istus ta uppunud laevas, sьgaval tema all, ja vajus ьha sьgavamale, aga vaatas ikka tema poole lдbi tumeneva vee.

Winston rддkis Juliale ema kadumise loo. Silmi avamata keeras Julia teise kьlje ja vхttis mugavama asendi.

„Ma usun, et sa olid ьks vдike vastik siga,” pomises ta. „Kхik lapsed on sead!”

„Jah. Aga asja tuum on tegelikult — —”

Hingamise jдrel oli selge, et Julia hakkab uuesti magama jддma. Winston oleks tahtnud talle veel emast rддkida. Ta ei arvanud, et selle jдrgi, mis ta emast mдletas, et ema oleks olnud naisena kuidagi erandlik, veel vдhem intelligentne; ja ometi oli talle omane teatav хilsus, teatav puhtus, lihtsalt sellepдrast, et tal olid oma tхekspidamised, mida ta jдrgis. Tal olid oma tunded, ja neid ei saanud vдljastpoolt mхjutada. Talle ei tulnud pдhegi, et tegu, millel pole silmanдhtavaid tulemusi, on selle tхttu mхttetu. Kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda, ja kui sul ei ole muud anda, siis sa annad talle oma armastuse. Kui viimane рokolaadikild oli lдinud, surus ema lapse rinnale. Sellest ei olnud kasu, see ei muutnud midagi, see ei andnud рokolaadi tagasi, see ei pддstnud ei last ega teda ennast surmast; aga tema meelest oli loomulik nii teha. Ka see pхgenev naine paadis varjas vдikest poissi kдsivarrega, kuigi sellest polnud kuulide kaitseks rohkem kasu kui paberilehest. Kohutav oli see, et Partei veenis inimesi, et nende ajed ja nende tunded ei loe midagi, samal ajal rццvides neilt igasuguse vхimu materiaalse maailma ьle. Kui sa olid juba kord Partei haardes, siis polnud enam oluline, mida sa tunned vхi ei tunne, mida sa teed vхi jдtad tegemata. Nii vхi teisiti sa kaod ja sinust ja su tegudest ei kuulda enam iial. Sa oled lihtsalt ajaloo voolust vдlja tхstetud. Ja ometi alles paar inimpхlve tagasi ei oleks sellele erilist tдhtsust omistatud, sest tollal ei pььtud ajalugu muuta. Inimesi juhtis isiklik ustavus, milles nad ei kahelnud. Olulised oli inimestevahelised suhted, ja tдiesti tьhisel юestil, kallistusel, pisaral vхi surijale цeldud sхnal vхis olla omaette vддrtus. Proled, taipas ta korraga, on niisuguseks jддnudki. Nad ei ole ustavad mitte mхnele parteile, riigile vхi ideaalile, nad on ustavad ьksteisele. Esimest korda elus ei pхlanud ta prolesid ega pidanud neid lihtsalt inertseks jхuks, mis ьhel pдeval дrkab ja kujundab maailma ьmber. Proled olid jддnud inimeseks. Nad polnud sisemiselt kalestunud. Nad olid sдilitanud oma primitiivsed emotsioonid, mida Winstonil endal tuli teadliku pingutusega uuesti хppida. Ja seda mхeldes meenus talle nдiliselt seosetult seik, kuidas ta mхne nдdala eest oli nдinud kхnniteel kдelaba ja oli lццnud selle jalaga nagu kapsarootsu rentslisse.

„Proled on inimesed,” ьtles ta valjusti. „Meie ei ole seda.”

„Kuidas nii?” kьsis Julia, kes oli uuesti ьles дrganud.

Winston jдi korraks mхttesse. „On sulle pдhe tulnud,” kьsis ta, „et meil oleks kхige хigem siit minema kхndida, enne kui on hilja, ja teineteist enam mitte kunagi nдha?”

„Jah, kallis, see on mulle pдhe tulnud mitu korda. Aga ma ei tee seda, mitte mingil juhul.”

„Siiani on meil vedanud,” ьtles Winston, „aga see ei saa kaua kesta. Sa oled noor. Sa oled pealtnдha normaalne ja sььtu. Kui sa minusugusest eemale hoiad, vхid sa veel viiskьmmend aastat elada.”

„Ei. Ma olen kхik lдbi mхelnud. Ma teen seda, mida sinagi. Ja дra ole nii masendunud. Kьll ma oskan ellu jддda.”

„Me saame koos olla veel kuus kuud — vхib-olla aasta — seda ei tea keegi. Ja lхpuks tuleb meil ikkagi lahku minna. Kas sa saad aru, kui kohutavalt ьksi me siis oleme? Kui nad meid ьkskord kдtte saavad, ei suuda me midagi, absoluutselt mitte midagi teineteise heaks teha. Kui ma ьles tunnistan, lasevad nad su maha; ja kui ma keeldun tunnistamast, lasevad nad su ikkagi maha. Рkskхik, mis ma teen vхi ьtlen vхi jдtan ьtlemata, sinu elu ei saa ma sellega minutitki pikendada. Ja kumbki meist isegi ei tea, kas teine on elus vхi surnud. Me oleme tдiesti jхuetud. Tдhtis on ainult, et me teineteist ei reedaks, kuigi ka sellest ei muutu tegelikult midagi.”

„Kui sa mхtled ьlestunnistamist,” ьtles Julia, „siis sellest me ei pддse, see on kindel. Kхik tunnistavad alati ьles. Sinna ei saa midagi parata. Nad piinavad ju.”

„Ma ei mхtle ьlestunnistamist. Рlestunnistamine pole reetmine. See, mis sa ьtled vхi teed, ei loe, loevad ainult tunded. Reetmine oleks see, kui nad suudaksid mind sundida loobuma sind armastamast.”

Julia mхtles jдrele. „Seda nad ei suuda,” ьtles ta lхpuks. „See on ainus, mida nad ei suuda. Nad vхivad panna sind ьtlema ьkskхik mida — ьkskхik mida —, aga nad ei saa panna sind seda uskuma. Sinu sisse nad ei pддse.”

„Jah,” ьtles Winston veidi lootusrikkamalt, „jah, see on хige kьll. Sinu sisse nad ei pддse. Kui sa tunned, et inimeseks jддmine on midagi vддrt, isegi kui sel ei ole mingit tulemust, siis sa jддd peale.”

Ta mхtles teleekraanile ja selle igiдrksale kхrvale. Nad vхivad ццd kui pдevad su jдrel nuhkida, aga kui sa ei kaota pead, siis sa vхid neid ьle kavaldada. Vaatamata kogu oma tarkusele pole nad avastanud saladust, kuidas teise inimese mхtteid lugeda. Vхib-olla siis on midagi teisiti, kui sa neil juba peos oled. Keegi ei tea tдpselt, mis Armastusministeeriumi seinte vahel toimub, aga seda on vхimalik oletada: piinamine, meelemьrgid, tundlikud aparaadid iga nдrvisьsteemi-reaktsiooni registreerimiseks, jдrk-jдrguline kurnamine magamatuse, ьksinduse ja pidevate ьlekuulamistega. Igatahes fakte pole seal vхimalik maha salata. Neile saadakse jдlile ьlekuulamise abil, neid pressitakse vдlja piinamise abil. Aga kui piinatav eelistab ellujддmisele inimeseks jддmist, mis siis saab? Sinu tundeid nad ei saa muuta: mis sellesse puutub, siis neid ei saa muuta ka sina ise mitte, isegi kui sa tahaksid. Nad vхivad viimaste pisiasjadeni pдevavalgele tuua kхik, mis sa oled teinud vхi цelnud vхi mхelnud; aga sinu sisim tuum, milles toimuvad protsessid jддvad saladusse ka sinu enda eest, jддb puutumata.

See samm on tehtud, see samm on siis lхpuks tehtud!

Tuba, kus nad seisid, oli pikliku kujuga ja mahedalt valgustatud. Teleekraan oli vaikse suminani maha keeratud; luksuslik tumesinine vaip jдttis mulje, nagu astuksid sa sametil. Toa teises otsas istus O'Brien kirjutuslaua taga, rohelise kupliga lambi valguses, mхlemat kдtt paberivirnad. Ta ei vaevunud isegi pead tхstma, kui teener Winstoni ja Julia sisse juhatas.

Winstoni sьda peksis nii дgedalt, et ta kahtles, kas ta saab ьldse sхna suust. See samm on tehtud, see samm on siis lхpuks tehtud, oli kхik, mida ta suutis mхelda. Siiatulemine oli hulljulge tegu ja kahekesi tulemine lausa lollus, kuigi nad, tхsi kьll, olid tulnud eri teed mццda ja olid kohtunud alles O'Brieni ukse ees. Aga ьksnes juba niisugusesse kohta sisse astumine tekitas nдrvipinget. Vдga harva oli kellelgi juhust nдha sisepartei liikmete eluruume vхi sattuda sellesse linnajakkugi, kus nad elasid. Kogu see korterite bloki atmosfддri, interjццri rikkus ja avarus, hea toidu ja hea tubaka harjumatud lхhnad, vaiksed ja uskumatult kiired liftid, mis libisesid ьles ja alla, valge kuuega teenrid, kes sagisid edasi-tagasi — see kхik oli heidutav. Ja kuigi Winstonil oli siiatulekuks hea ettekддne, ahistas teda igal sammul hirm, et nurga tagant ilmub дkki mхni musta univormiga valvur, nхuab talt dokumente ja ajab minema. Aga O'Brieni teener laskis nad siiski ьhegi vastuvдiteta sisse. See oli vдike mustade juustega mees valges jakis, rombja, tдiesti ilmetu nдoga, mis vхis kuuluda hiinlasele. Koridoris, kuhu ta neid juhtis, oli pхrandal pehme vaip, seintel kreemikas tapeet ja valge tahveldis, kхik erakordselt puhas. Ja ka see oli heidutav. Winston ei mдletanud, et ta oleks iial nдinud koridori, mille seinad poleks olnud mддrdunud kokkupuudetest inimkehadega.

O'Brienil oli ьks pabeririba nдpu vahel ja ta paistis seda sьvenenult uurivat. Tema lihav nдgu, kummargil laua kohal, nii et oli nдha tema ninajoon, nдgi vдlja ьhtaegu hirmuдratav ja intelligentne. Umbes paarkьmmend sekundit istus ta tдiesti liikumatult. Siis ta tхmbas kхnekirjuri endale lдhemale ja paristas maha teate ministeeriumide hьbriidюargoonis:

„Paragrahvid ьks koma viis koma seitse tдisselt vastuvхetavad punkt ettepanek paragrahv kuus kaksislisanaeruvддrne mхtteroimani jдtta punkt ebajдtk konstruktsioonselt ennesaada lisatдis eelarve tehnika ьldkulud punkt teate lхpp.”

Ta tхusis kiirustamata pьsti ja astus kдratult mццda pehmet vaipa nende poole. Koos uuskeelesхnadega nдis tema ьmbert mхnevхrra hajuvat ka ametlik хhkkond, aga ta nдoilme oli valjem kui tavaliselt, nagu paneks ta pahaks, et teda segati. Hirmuga, mida Winston tundis, segunes дkki annus lihtlabast kimbatust. Talle tundus, et on tдiesti vхimalik, et ta oli teinud lihtsalt rumala vea. Millest ta oli jдreldanud, et O'Brien on poliitiline pхrandaalune? Ainult ьhest silmavдlgatusest ja ьhest ebamддrasest mдrkusest, ja peale selle ainult oma salajastest kujutlustest, mis pхhinesid unenдol. Ta ei saanud ka enam tagasi langeda ettekддnde juurde, et ta oli tulnud sхnaraamatut laenama, sest sel juhul oleks olnud vхimatu seletada Julia kaasatulekut. Kui O'Brien mццdus teleekraanist, meenus talle nдhtavasti midagi. Ta peatus, pццras end ja vajutas lьlitile seinal. Kostis terav naksatus. Hддl jдi vait.

Julia piiksatas vaikselt, ta tхi kuuldavale imestushььde. Ja Winston oli paanikast hoolimata nii hдmmeldunud, et ta ei suutnud pidada keelt hammaste taga.

„Te saate selle vдlja lьlitada!” hььatas ta.

„Jah,” ьtles O'Brien, „me saame selle vдlja lьlitada. See on meie privileeg.”

Ta oli nььd otse Winstoni ja Julia vastas. Tema massiivne kogu kхrgus nende kohal ja tema nдoilme oli ikka lдbitungimatu. Ta nдis ootavat pisut tхredalt, et Winston hakkaks rддkima, aga millest? Isegi praegu oli tдiesti mхeldav, et ta on lihtsalt hхivatud mees, kes tahab дrritunult teada, miks teda tьlitama on tuldud. Keegi ei lausunud sхnagi. Pдrast teleekraani vдljalьlitamist oli tuba haudvaikne. Sekundid mццdusid lхputus reas. Winstonil oli ьha raskem O'Brienile silma vaadata. Siis дkki vilksas ьle morni nдo vaevumдrgatav naeruvдrelus ja O'Brien kohendas oma iseloomuliku liigutusega prille ninal.

„Kas ьtlen mina vхi ьtlete teie?” kьsis ta.

„Ma ise ьtlen,” ьtles Winston kiiresti. „Kas see on tхepoolest vдlja lьlitatud?”

„Jah, me oleme omavahel.”

„Me tulime selleks, et — —”

Ta peatus, tajudes esmakordselt oma motiivide ebamддrasust. Kuna ta ei teadnud tдpselt, missugust abi ta O'Brienilt loodab, polnud tal kerge seletada, miks ta siia oli tulnud. Ta jдtkas, mхistes, et see, mis ta ьtleb, kхlab ьhtlasi totralt ja pretensioonikalt:

„Me usume, et on olemas mingi pхrandaalune, mingi Partei-vastane salajane organisatsioon, ja et teie kuulute sellesse. Me tahame sellega ьhineda ja selle heaks tццtada. Me oleme Partei vaenlased. Me ei usu ingsotsi pхhialustesse. Me oleme mхtteroimarid. Me oleme ka abielurikkujad. Ma rддgin teile seda kхike sellepдrast, et me tahame end teie meelevalda anda. Me oleme valmis ka muudeks kuritegudeks kui vaja.”

Ta jдi vait ja heitis pilgu ьle хla, sest tal oli tunne, nagu oleks uks avanenud. Ja tхepoolest, vдike kollasenдoline teener oli koputamata sisse astunud. Winston nдgi, et tal on kдes kandik karahvini ja klaasidega.

„Martin on ьks meie hulgast,” ьtles O'Brien ьkskхikselt. „Martin, tooge kandik siia. Pange see ьmmargusele lauale. Kas toole jдtkub? Siis vхime maha istuda ja mugavalt vestelda. Vхtke endale ka tool, Martin. See on asjalik jutt. Te vхite kьmneks minutiks lakata olemast teener.”

Vдike mees vхttis istet, ьpris sundimatult, aga siiski teenri kombel, toapoisi kombel, kes naudib privileegi. Winston jдlgis teda silmanurgast. Talle tundus, et selle mehe kogu elu seisneb teatava rolli mдngimises ja et ta ei julge hetkekski oma osast vдlja langeda. O'Brien vхttis karahvini ja kallas klaasid tumepunast vedelikku tдis. Winstonile meenus дhmaselt miski, mida ta oli nдinud хige ammu kuskil seinal vхi plangul — tohutu elektripirnidest pudel, mis nookus ьles-alla ja valas oma sisu klaasi. Рlalt vaadates oli see vedelik klaasis peaaegu must, karahvinis sдdeles ta rubiinselt. Lхhn oli hapukasmagus. Ta nдgi, kuidas Julia vхttis klaasi ja nuusutas seda varjamatu uudishimuga.

„Selle nimi on vein,” ьtles O'Brien kerge muigega. „Kindlasti te olete sellest raamatutes lugenud. Karta on, et vдlispartei liikmetele ei jдtku seda kuigi palju.” Ta nдgu tхmbus jдlle tхsiseks ja ta tхstis klaasi: „Ma arvan, et kхigepealt oleks kohane juua meie juhi Emmanuel Goldsteini terviseks.”

Winston vхttis innukalt klaasi kдtte. Vein oli midagi, millest ta oli lugenud ja unistanud. Just nagu kirjapress vхi mr. Charringtoni poolununenud vдrsidki, kuulus see kadunud romantilisse minevikku — „vanasse heasse aega”, nagu ta seda oma mхttes salamisi nimetas. Millegipдrast oli ta alati arvanud, et vein on vдga magus nagu murakamoos ja teeb kohe purju. Tegelikult valmistas see vedelik talle pettumuse. Tхsi oli, et pдrast aastatepikkust dюinnijoomist ta vaevalt tundis selle maiku. Ta pani tьhja klaasi lauale.

„Nii et selline isik nagu Goldstein on olemas?” kьsis ta.

„Jah, selline isik on olemas, ja ta on elus. Aga kus, seda ma ei tea.”

„Ja pхrandaalune organisatsioon? Kas see on ka olemas? Kas see pole lihtsalt Mхttepolitsei vдljamхeldis?”

„Ei, see on olemas. Me nimetame seda Vennaskonnaks. Te ei saa selle kohta iial midagi muud teada, kui et ta on olemas ja et te kuulute sinna. Ma tulen selle juurde veel tagasi.” Ta vaatas oma kдekella. „Isegi sisepartei liikmetel pole mхistlik teleekraani kauemaks kui pooleks tunniks vдlja lьlitada. Te ei oleks tohtinud koos siia tulla ja te lahkute siit eraldi. Teie, seltsimees,” pццrdus ta Julia poole, „lдhete esimesena. Meie kдsutuses on umbes kakskьmmend minutit. Te saate aru, et kхigepealt ma pean esitama teile mхned kьsimused. Рldiselt, mida te olete valmis tegema?”

„Kхike, milleks me oleme suutelised,” ьtles Winston.

O'Brien oli end toolil natuke pццranud, nii et ta oli nдoga Winstoni poole. Ta ei teinud Juliast peaaegu vдljagi, ilmselt eeldades, et Winston rддgib mхlema eest. Hetkeks vajusid tal laud silmadele. Ta hakkas oma kьsimusi esitama madala ilmetu hддlega, nagu oleks see lihtsalt rutiin, omamoodi katekismus, kus vastused on talle juba ette teada.

„Kas te olete valmis oma elu ohverdama?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis mхrva sooritama?”

„Jah.”

„Ja sabotaaюiakte sooritama, mis vхivad pхhjustada sadade sььtute inimeste surma?”

„Jah.”

„Ja reetma oma maad vдlisriikidele?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis valetama, vхltsima, vдlja pressima, laste teadvust laostama, narkootikume levitama, protsitutsiooni soodustama, suguhaigusi kьlvama — tegema kхike, mis vхib Partei demoraliseerumist ja nхrgenemist pхhjustada?”

„Jah.”

„Kui nдiteks meie huvides tuleks lapsele vддvelhapet nдkku visata, kas te olete valmis seda tegema?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis muutma oma isiksust ja elama ьlejддnud elu kelnerina vхi laadijana?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis end дra tapma, kui me seda nхuame?”

„Jah.”

„Kas te olete valmis teineteisest lahku minema ja mitte kunagi enam kohtuma?”

„Ei!” pahvatas Julia.

Winstonile nдis, et mццdus hulk aega, enne kui ta vastas. Hetkeks paistis ta olevat isegi kхnevхime kaotanud. Ta maigutas hддletult, pььdes kord ьhe, kord teise sхna algushддlikuid vormida, ikka ja jдlle. Kuni viimase hetkeni ei teadnud Winston ka ise, mida ta ьtleb. „Ei,” ьtles ta viimaks.

„Te tegite hдsti, et te seda mulle ьtlesite,” lausus O'Brien. „Me peame kхike teadma.”

Ta pццrdus Julia poole ja tema hддl elavnes pisut:

„Kas te saate aru, et isegi siis, kui ta ellu jддb, vхib see olla hoopis teine isik? Me oleme vхib-olla sunnitud andma talle uue isiksuse. Tema nдgu, liigutused, kдte kuju, juuste vдrv, isegi tema hддl vхivad muutuda. Ja ka teie ise teete vхib-olla samasuguse muutuse lдbi. Meie kirurgid vхivad inimest tundmatuseni muuta. Mхnikord on seda vaja. Vahel me isegi amputeerime mхne jдseme.”

Winston ei suutnud hoiduda Martini mongolinдole veel ьht kххrdpilku heitmast. Mingeid arme polnud seal nдha. Julia oli pisut kahvatunud, nii et tema tedertдhed tulid nдhtavale, aga ta vaatas julgelt O'Brienile otsa. Ta pomises midagi, mis oli nagu nхusolek.

„Hьva. See on siis otsustatud.”

Laual oli hхbedane sigaretitoos. Рpris hajameelse nдoga lьkkas O'Brien seda nende poole, vхttis ka ise ьhe sigareti, tхusis siis pьsti ja hakkas toas edasi-tagasi jalutama, nagu ei saaks ta istudes hдsti mхelda. Need olid vдga head sigaretid: vдga tihedalt ja hдsti topitud ja harjumatult siidises paberis. O'Brien vaatas jдlle oma kдekella.

„Te vхiksite nььd oma kohale tagasi minna, Martin,” ьtles ta. „Ma lьlitan teleekraani veerand tunni pдrast sisse. Aga vaadake hдsti nendele seltsimeestele nдkku, enne kui te lдhete. Teie veel kohtate neid. Mina vхib-olla mitte.”

Vдikese mehe tumedad silmad libisesid ьle tema nдo, tдpselt samuti nagu enne vдlisukse juures. Tema ilmes polnud kьbetki sхbralikkust. Ta jдttis nende vдlimuse meelde, aga ta ei tundnud nende vastu mingit huvi, vдhemasti ei paistnud tundvat. Winstonil kдis peast lдbi mхte, et see sьnteetiline nдgu ei ole vхib-olla ьldse vхimeline ilmet muutma. Martin lдks sхnagi lausumata ja hьvasti jдtmata minema, sulgedes vaikselt ukse enda jдrel. O'Brien jдtkas edasi-tagasi kхndimist, ьks kдsi mustade tunkede taskus, teises kдes sigaret.

„Te saate aru,” ьtles ta, „et teil tuleb vхidelda pimeduses. Te jддte alati pimedusse. Te saate kдske ja tдidate neid, teadmata, miks. Kunagi hiljem ma saadan teile ьhe raamatu, kust te хpite tundma selle ьhiskonna tхelist olemust, kus me elame, ja strateegiat, mille alusel me selle hдvitame. Kui te olete selle raamatu lдbi lugenud, siis te olete Vennaskonna tдieхiguslikud liikmed. Aga kхike seda, mis jддb meie ьldiste eesmдrkide ja jooksvate ьlesannete vahele, ei saa te iial teada. Ma ьtlen teile, et Vennaskond on olemas, aga ma ei saa teile цelda, kas sel on sada vхi kьmme miljonit liiget. Ja teie isiklike kogemuste pхhjal ei ole teil iial vхimalik цelda, kas sel on tosingi liiget. Teil saab olema kolm vхi neli sidemeest, kes vahetuvad aeg-ajalt, kui mхni kaob ja teine tuleb asemele. Kuna esimene kontakt oli teil minuga, siis sдilitame selle. Kui te saate kдske, siis need tulevad minult. Kui meil on vaja teiega ьhendusse astuda, siis toimub see Martini kaudu. Kui teid lхpuks kinni vхetakse, siis te tunnistate kхik ьles. Sinna ei ole midagi parata. Aga peale omaenda tegude on teil vдga vдhe ьles tunnistada. Te ei saa reeta kedagi peale kдputдie tдhtsusetute inimeste. Tхenдoliselt ei saa te reeta isegi mind. Selleks ajaks ma olen kas surnud vхi tundmatuseni muutunud.”

Ta jдtkas edasi-tagasi kхndimist mццda pehmet vaipa. Kogukale kerele vaatamata olid ta liigutused mдrkimisvддrselt nхtked. See ilmnes isegi selles, kuidas ta kдe taskusse pani vхi sigaretti hoidis. Rohkem isegi kui jхudu hoovas temast enesekindlust ja irooniaga segatud mхistvust. Kui tхsine ta ka paistis olevat, temas ei olnud vдhimalgi mддral kinnisideelisust, mis kuulub fanaatiku juurde. Kui ta rддkis mхrvadest, enesetapust, suguhaigustest, amputeeritud jдsemetest ja moonutatud nдgudest, tegi ta seda kergelt pilkaval toonil. „Sinna ei ole midagi parata,” nдis ta hддletoon ьtlevat, „meil tuleb seda teha, kohkumatult. Aga me ei tee seda enam siis, kui elu on jдlle elamisvддrne.” Winston tundis, et ta imetleb, lausa jumaldab O'Brienit. Hetkeks ta unustas sootuks Goldsteini дhmase kuju. Kui sa vaatasid O'Brieni tugevaid хlgu ja tema rohmakat nдgu, nii inetut ja samas nii intelligentset, oli vхimatu uskuda, et seda meest saab murda. Ei olnud sхjakavalust, mida ta ei oleks lдbi nдinud, ei olnud ohtu, mida ta ei oleks ette aimanud. Paistis, et ta on ka Juliale sьgava mulje jдtnud. Julia oli lasknud oma sigareti kustuda ja kuulas pingsalt. O'Brien jдtkas.

„Te olete kindlasti kuulnud igasuguseid jutte Vennaskonna kohta. Kahtlemata on teil asjast oma pilt kujunenud. Kьllap te olete kujutlenud pхrandaalust vandeseltslaste maailma, kes kohtuvad salaja keldrites, kriibivad seintele lдkitusi ja tunnevad ьksteist дra paroolide vхi leppemдrkide abil. Midagi niisugust pole olemas. Vennaskonna liikmetel pole mingit vхimalust ьksteist дra tunda ja ьkski liige ei tea rohkem kui paari teise kohta, kes see tegelikult on. Ka Goldstein ise, kui ta peaks Mхttepolitsei kдtte sattuma, et saaks neile anda liikmete tдielikku nimekirja vхi mingeid andmeid, mis laseks neil koostada tдielikku nimekirja. Sellist nimekirja ei ole olemas. Vennaskonda ei saa hдvitada, sest ta ei ole organisatsioon tavalises mхttes. Seda ei hoia koos midagi muud peale idee, mis on hдvimatu. Teil ei ole loota mitte kui midagi, mis teid toetaks, peale selle idee. Teil ei ole ьhtegi seltsimeest ega ьhtegi julgustajat. Ja kui teid lхpuks kinni vхetakse, ei saa te mingit abi. Me ei aita iial oma liikmeid. Юдrmisel juhul, kui on vaja tingimata kedagi vaikima panna, vхime me vangikongi sokutada юiletitera. Te peate хppima elama oma tцц tulemusi nдgemata ja millelegi lootmata. Te tegutsete mхnda aega, teid vхetakse kinni, te tunnistate kхik ьles, ja siis te surete. See on ainus tulemus, mida te nдete. On tдiesti vхimatu, et meie eluajal toimuks mхni mдrgatav muutus. Me oleme surnud. Meie tдieliku elu on tulevikus. Me vхtame sellest osa kui peotдis pхrmu ja kimbuke konte. Aga kui kaugel see tulevik vхib olla, seda ei tea keegi. Sinna vхib minna tuhandeid aastaid. Praegu ei ole vхimalik teha muud kui laiendada vдhehaaval terve mхistuse mхjuala. Me ei saa tegutseda ьhiselt. Me saame ainult levitada oma tarkust inimeselt inimesele, pхlvkonnalt pхlvkonnale. Mхttepolitseiga vastamisi seistes ei ole teist teed.”

Ta peatus ja vaatas kolmandat korda kдekella.

„Teil on nььd aeg lahkuda, seltsimees,” ьtles ta Juliale. „Oodake, karahvin on veel pooleldi tдis.”

Ta valas kхigile veini ja vхttis oma klaasi kдtte.

„Mille terviseks me nььd joome?” kьsis ta taas vaevumдrgatava irooniaga. „Mхttepolitsei peataoleku terviseks? Suure Venna surma terviseks? Inimkonna terviseks? Tuleviku terviseks?”

„Mineviku terviseks,” ьtles Winston.

„Jah, minevik on tдhtsam,” nхustus O'Brien tхsiselt.

Nad tьhjendasid oma klaasi ja hetk hiljem tхusis Julia pьsti, et дra minna. O'Brien vхttis kapi pealt vдikese karbi ja andis neiule lameda valge tableti, mille kдskis keele peale panna. Tдhtis on, ьtles ta, et veini lхhna ei oleks tunda. Liftiteenrid on vдga tдhelepanelikud. Aga niipea kui uks oli Julia jдrel sulgunud, paistis ta olevat tema olemasolu unustanud. Ta tegi paar sammu mццda tuba ja peatus siis:

„Vaja oleks mхningaid ьksikasju tдpsustada,” ьtles ta. „Ma eeldan, et teil on mingisugune kohtumispaik juba olemas?”

Winston rддkis talle toast mr. Charringtoni poe peal.

„Esialgu kдib kьll. Edaspidi me otsime teile midagi paremat. Tдhtis on kuhtumispaiku pidevalt muuta. Vahepeal ma saadan aga teile ьhe eksemplari sellest raamatust,” isegi O'Brien, mдrkas Winston, paistis seda sхna rхhutavat, nagu oleks see kursiivis, „Goldsteini raamatust, te teate kьll, nii ruttu kui vхimalik. Selle hankimine vхib paar pдeva aega vхtta. Neid ei ole palju jдrel, nagu te isegi vхite ette kujutada. Mхttepolitsei ajab neid taga ja hдvitab neid peaaegu niisama kiiresti, nagu me jхuame neid paljundada. Aga see ei loe. See raamat ei hдvi. Isegi kui viimane eksemplar kaoks, vхiksime selle peaaegu sхna-sхnalt taastada. Kas te kдite tццl portfelliga?” kьsis ta.

„Tavaliselt jah.”

„Kuidas see vдlja nдeb?”

„Must, vдga kulunud. Kahe sangaga.”

„Must, kahe sangaga, vдga kulunud — hьva. Lдhemas tulevikus — kuupдeva ma ei oska praegu цelda — leiate te oma hommikuste tццьlesannete hulgast trьkiveaga teate ja palute seda korrata. Jдrgmisel pдeval te lдhete tццle ilma portfellita. Pдeva jooksul te kohtate tдnaval meest, kes puudutab teid kдisest ja ьtleb: „Te pillasite vist oma portfelli maha.” Ja selles portfellis, mille te temalt saate, on Goldsteini raamatu eksemplar. Te tagastate selle neljateistkьmne pдeva pдrast.”

Nad vaikisid natuke aega.

„Meil on mхni minut aega, enne kui te peate minema hakkama,” ьtles O'Brien. „Me kohtume jдlle — kui me kohtume — —”

Winston vaatas talle otsa. „Niisuguses kohas, kus ei ole pimedust?” ьtles ta kхheldes.

O'Brien noogutas, ilmutamata vдhimatki ьllatust. „Jah, niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,” ьtles ta, nagu oleks vihjest aru saanud. „Aga vahepeal, vхib-olla te tahate enne lahkumist veel midagi ьtelda? Midagi teatada? Midagi kьsida?”

Winston jдi mхtlema. Tal ei tulnud pдhe midagi, mida ta oleks tahtnud kьsida, — veel vдhem oli tal himu jutuajamist lхpetada mхne ххnsalt paatosliku fraasiga. Ja otseselt millegi O'Brieni ja Vennaskonnaga seotu asemel tхusis tal дkki vaimusilma ette koondpilt pimedast magamistoast, kus ta ema oli veetnud oma viimased pдevad, ja mr. Charringtoni poe pealsest vдikesest toast, ja klaas-kirjapressist, ja roosipuust raamis terasgravььrist. Peaaegu huupi kьsis ta:

„Olete te kunagi juhtunud kuulma ьht vanaaegset laulu, mis algab nii: „Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement”?”

O'Brien noogutas taas. Tхsiselt ja vддrikalt luges ta selle salmi otsast lхpuni ette:

„Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement.
Mul maitseb apelsin, lццb kella St. Martin.
Too siia see preili, lццb kella Old Bailey.
Kus prддnik ja piits, lццb kella Shoreditch.”

„Te teate viimast rida!” ьtles Winston.

„Jah, ma tean viimast rida. Aga nььd, ma kardan, on teil aeg minna. Aga oodake. Igaks juhuks ma annan ka teile ьhe tableti.”

Kui Winston pьsiti tхusis, sirutas O'Brien talle kдe. Winstoni sхrmed ragisesid tema tugevas pigistuses. Ukselt vaatas Winston tagasi, aga O'Brien paistis juba olevat ametis tema mдlust kustutamisega. Ta ootas, kдsi teleekraani lьlitil. Tema taga vхis Winston nдha kirjutuslauda rohelise kupliga lambi ja kхnekirjuri ja traatkorvidega, mis olid kuhjaga pabereid tдis. Vahejuhtum oli lхppenud. Minuti pдrast, kдis Winstonil mхte lдbi pea, jдtkab O'Brien oma katkestatud ja tдhtsat tццd Partei hьvanguks.

Winston oli vдsimusest sьltjas. Sьltjas oli just хige sхna. Tema keha tundus olevat vedel nagu sьlt ja tдiesti lдbipaistev. Tal oli tunne, et kui ta hoiaks kдtt vastu valgust, nдeks ta sellest lдbi. Meeletu tццmдratsus oli temast viimased elumahlad vдlja imenud, jдttes jдrele vaid hapra nдrvikava, luud ja naha. Kхik aistingud nдisid vхimenduvat. Tunked rхhusid хlgu, kхnnitee pani jalad kirvendama, kдte rusikasse surumine oli pingutus, mis vхttis liigesed naksuma.

Ta oli viie pдeva jooksul tццtanud ьle ьheksakьmne tunni. Nagu kхik teisedki Tхeministeeriumis. Nььd oli see mццdas ja tal polnud sхna otseses mхttes midagi teha, mitte mingit Partei tццd kuni homme hommikuni. Ta vхis veeta kuus tundi peidukohas ja ьlejддnud ьheksa tundi oma voodis. Pдrastlхunases mahedas pдikesepaistes jalutas ta aeglaselt mццda rдpast tдnavat mr. Charringtoni poe poole, pidades vargsi silmas patrulle, aga alateadlikult oli ta veendunud, et tдna хhtul ei tarvitse jдlitamist karta. Raske portfell, mis tal kдe otsas oli, mьksas igal sammul ta pхlve, nii et nдrviline vдrin jooksis jalgu mццda ьles ja alla. Portfellis oli see raamat, mille ta oli saanud juba kuue pдeva eest, aga polnud veel jхudnud sinna ainsatki pilku heita.

Vihkamise nдdala kuuendal pдeval — pдrast demonstratsioone, kхnesid, karjumist, laulmist, loosungeid, plakateid, filme, vahakujusid, trummipхrinat ja trompetite ььrgamist, marssivate kolonnide trampimist, tankiroomikute kriginat, reaktiivlennukite mцirgamist ja pьssipauke — kuuendal pдeval, kui ьldine orgasm hakkas juba haripunkti jхudma ja vaen Euraasia vastu oli kohunud sellise hulluseni, et kui rahvamass oleks kдtte saanud need kaks tuhat Euraasia sхjavangi, kes kampaania viimasel pдeval pidi pidulikult ьles poodama, oleks ta need tьkkideks rebinud, just sel hetkel teatati дkki, et Okeaania ei sхdigi enam Euraasiaga. Okeaania sхdib Ida-Aasiaga. Okeaania on alati sхdinud Ida-Aasiaga. Euraasia on liitlane.

Loomulikult ei mццnnud keegi, et on toimunud mingi muutus. Sai lihtsalt teatavaks, ддrmiselt kiiresti ja igal pool ьheaegselt, et vaenlane on Ida-Aasia, ja mitte Euraasia. Winston vхttis sel hetkel osa demonstratsioonist ьhel Londoni keskvдljakul. Oli цц ja valged nдod ning punased loosungid helendasid tontlikult proюektorite valgel. Vдljakul tungles mitu tuhat inimest, nende hulgas umbes tuhat Luuraja vormis koolilast. Erepunase drapeeringuga platvormil kьttis ьks sisepartei oraator, vдike kхhn mees ebaproportsionaalselt pikkade kдte ja laia kiila kolbaga, mida piirasid hхredad juuksekahlud, rahvast ьles. Ta pisike Rumpelstiltskini-taoline kogu vддnles vihkamisest ja ьhe kдega mikrofoni kьlge klammerdudes vehkis ta teise kдe kдmblaga, mis oli luise kдsivarre otsas ebaloomulikult suur, дhvardavalt pea kohal. Tema hддl, mille vхimendus muutis metalseks, kхmistas lхputut loetelu julmustest, veresaunadest, kььditamistest, rььstamistest, vдgistamistest, vangide piinamisest, tsiviilelanike pommitamisest, valelikust propagandast, sхnamurdlikest kallaletungidest ja murtud lepingutest. Teda kuulates oli peaaegu vхimatu mitte uskuma jддda ja vihast hulluda. Iga natukese aja tagant kees rahva raev ьle ja kхneleja hддl mattus elajalikku mцirgamisse, mis vallandus tuhandetest kхridest. Kхige metsikumalt rццkisid koolilapsed. See kхne vхis olla kestnud umbes kakskьmmend minutit, kui tribььnile ruttas ьks kдskjalg ja pistis oraatorile pihku mingi paberi. Oraator keeras selle lahti ja luges lдbi, ilma et oleks oma kхnet katkestanud. Midagi ei muutunud tema hддletoonis, maneeris ega kхne sisus, ainult et дkki oli vaenlase nimi teine. Aga ilma seletamatagi lдbis rahvahulka дratundmiskahin. Okeaania on sхjas Ida-Aasiaga! Ja jдrgmisel hetkel tekkis kohutav дrevus. Loosungid ja plakatid, mis vдljakut dekoreerisid, olid kхik valed! Peaaegu pooltel neist olid valed nдod. See oli sabotaaю! See oli Goldsteini agentide tцц! Pццrases vihahoos kisti seintelt maha plakatid ja rebiti tьkkideks ja trambiti jalge alla loosungid. Luurajad ilmutasid tдhelepanuvддrset aktiivsust, ronides ьle katuseharjade ja tirides maha korstnate kьlge riputatud vimpleid. Aga paari-kolme minutiga oli kхik mццdas. Oraator, ikka veel klammerdudes mikrofoni kьlge, хlad ettepoole lдngus, vaba kдsi хhus vehkimas, oli kogu aeg oma kхnet jдtkanud. Ja minuti pдrast kostis rahvasummast taas metsikuid raevuhььdeid. Vihkamine jдtkus tдpselt nii nagu enne, ainult et selle mдrklaud oli muutunud.

Tagasi vaadates avaldas Winstonile sьgavat muljet see, kuidas kхneleja oli ilma pausita, otse keset lauset ьhelt liinilt teisele lьlitunud, nii et isegi lauseehitus ei kannatanud. Aga sel hetkel oli tema tдhelepanu kцitnud miski muu. Selle segaduse ajal, kui plakateid maha rebiti, koputas ьks mees, kelle nдgu ta ei nдinud, talle хlale ja ьtles: „Vabandust, te pillasite vist oma portfelli maha.” Winston vхttis portfelli hajameelselt, sхnagi lausumata vastu, teades, et vхimalus selle sisuga tutvuda avaneb alles mхne pдeva pдrast. Demonstratsiooni lхppedes lдks ta kohe Tхeministeeriumi, kuigi kell oli peaaegu kakskьmmend kolm. Ja seda tegi kogu ministeeriumi personal. Nii et teleekraani kaudu edasiantavat korraldust tццle ilmuda poleks vajagi olnud.

Okeaania sхdib Ida-Aasiaga: Okeaania on alati Ida-Aasiaga sхdinud. Suur osa viimase viie aasta poliitilisest kirjandusest oli nььd korrapealt kasutamiskхlbmatu. Igasugused teadaanded ja protokollid, ajalehed, raamatud, pamfletid, filmid, lindistused, fotod — kхik tuli vдlgukiirusel ьmber teha. Kuigi mingeid nдpunдiteid polnud antud, oli teada, et osakonna juhtkond tahab, et nдdala pдrast ei jддks enam kuhugi ьhtki viidet sхjale Euraasiaga vхi liidule Ida-Aasiaga. See tцц oli tohutu, seda enam, et protseduure, mis sellega kaasas kдisid, ei tohtinud хige nimega nimetada. Arhiiviosakonnas tццtasid kхik kaheksateist tundi ццpдevas, kahe kolmetunnise unepausiga. Keldrist toodi ьles madratsid ja laotati koridoridesse laiali; sццklapersonal vedas kдruga kohale toidu, mis koosnes vхileibadest ja „Vхidu” kohvist. Unepauside ajaks pььdis Winston alati laua pabereist puhtaks teha, aga kui ta kolme tunni pдrast unest kleepuvate silmadega ja valutavate liikmetega oma boksi tagasi komberdas, leidis ta alati, et uus lade paberirulle on lauale valgunud nagu lumelaviin, mattes pooleldi enda alla kхnekirjuri ja pudenedes pхrandale, nii et esimene asi oli alati laduda rullid enam-vдhem korralikku virna, et oleks ruumi tццle hakata. Kхige hullem, et see tцц ei olnud sugugi puht mehaaniline. Sageli piisas lihtsalt ьhe nime teisega asendamisest, aga kхik ьksikasjalisemad teadaanded sьndmustest nхudsid hoolt ja kujutlusvхimet. Ja sхjategevuse ьlekandmisel ьhest maailmajaost teise lдks tarvis ka pхhjalikke geograafia-alaseid teadmisi.

Kolmandal pдeval hakkasid Winstoni silmad vдljakannatamatult valutama ja ta pidi iga viie minuti tagant prille pьhkima. See oli nagu rдhklemine mingi ьle jхu kдiva fььsilise tцц kallal, millest sul oleks хigus olnud loobuda, aga millega saa pььdsid siiski, end neurootiliselt tagant piitsutades, toime tulla. Niipalju kui tal oli mahti meelde tuletada, polnud tal tegelikult sellest sooja ega kьlma, et iga sхna, mis ta kхnekirjurisse pomises, ja iga tindipliiatsiga kirjutatud rida oli sihilik vale. Nagu kхik teisedki osakonna tццtajad, muretses ta ainult selle pдrast, et vхltsing oleks laitmatu. Kuuenda pдeva hommikul rauges see rullide voog. Tervelt poole tunni jooksul ei tulnud torust midagi; siis potsatas lauale viimane rull, ja oligi kхik. Pinge andis kхikjal jдrele umbes samal ajal. Osakonda lдbis sьgav ja, vхib цelda, salajane kergendusohe. Suur tцц, mida poole sхnagagi ei tohtinud mainida, oli lхpule viidud. Nььd ei saanud ьkski inimene enam dokumentaalselt tхendada, et Okeaania oli eales Euraasiaga sхdinud. Kel kaksteist null-null teatati ootamatult, et kхik ministeeriumi tццtajad on kuni jдrgmise hommikuni vabad. Winston vхttis portfelli selle raamatuga, mida ta tцц ajal oli jalgade vahel hoidnud ja magades oma kehaga varjanud, lдks koju, ajas habet ja oleks vannis peaaegu magama jддnud, ehkki vesi oli vaevalt leige.

Iharalt surisevate liikmetega ronis ta mццda treppi mr. Charringtoni poe pealsesse tuppa. Ta oli vдsinud, aga mitte enam unine. Ta avas akna, sььtas vдikese rдpase priimuse ja pani kohvivee tulele. Julia pidi varsti tulema, seniks oli tal see raamat. Ta istus vхidunud tugitooli ja avas portfellirihmad.

Raske must kцide, asjaarmastajalikult kцidetud, autori nime ja tiitlita. Ka trьkk paistis olevat ebaьhtlane. Lehed olid nurkadest kulunud ja tulid kergesti lahti, nagu oleks see raamat paljudest kдtest lдbi kдinud. Tiitellehel oli pealkiri:

Winston hakkas lugema:

Kogu kirjapandud ajaloo vдltel, ja tхenдoliselt juba neoliitikumi lхpust peale, on maailmas elanud kolme liiki inimesi: ьlemkiht, keskkiht ja alamkiht. Neil omakorda on olnud mitmeid alajaotusi, neid on хige mitut moodi nimetatud ja nende arvuline suhe — nagu ka ьksteisesse suhtumine — on aegade jooksul muutunud, aga ьhiskonna pхhistruktuur on jддnud ikka samaks. Isegi pдrast tohutuid murranguid ja nдiliselt pццrdumatuid muutusi on sama mall end alati uuesti maksma pannud, nii nagu gьroskoop saavutab alati uuesti tasakaalu, kui kaugele teda sellest ka vдlja ei viida.

Nende rьhmade eesmдrgid on tдiesti lepitamatud. ...

 

Winston katkestas lugemises, peamiselt selleks, et hinnata tхsiasja, et ta loeb, mugavalt ja turvaliselt. Ta on ьksi: siin ei olnud teleekraani ega kхrva lukuaugus, siin ei olnud vaja selja taha piiluda vхi lehte kдega varjata. Mahe suveхhk paitas ta pхske. Kuskilt kaugelt kostis laste ebamддraseid hхikeid: toas ei olnud muid hддli kui kella tiksumine. Ta seadis end mugavamalt tugitooli ja pani jalad kaminavхrele. See oli хdus, see oli igavik. Ja siis, nagu inimene vahel teeb raamatuga, millest ta teab, et ta loeb selle veel rida-realt ja sхna-sхnalt lдbi, avas ta raamatu juhuslikust kohast ja sattus kolmandale peatьkile. Ta luges:

Maailma jagunemine kolmeks ьliriigiks oli sьndmus, mida vхis ette nдha ja mida nдhtigi ette juba enne XX sajandi keskpaika. Kui Venemaa oli alla neelanud Euroopa ja рhendriigid Briti Impeeriumi, olid Euraasia ja Okeaania - kaks kolmest suurvхimust — juba tegelikult olemas. Kolmas, Ida-Aasia, tekkis omaette ьksusena alles pдrast kaks aastakьmmet kestnud segaseid sхdu. Piirid nende kolme ьliriigi vahel on mхnes kohas meelevaldsed ja teises kohas muutuvad nad vastavalt sхjaхnnele; ьldiselt aga jдrgivad nad loomulikke looduslikke piire. Euraasia hхlmab Euroopat ja Aasia mandri pхhjaosa Portugalist Beringi vдinani. Okeaania hхlmab mхlemat Ameerikat, Atlandi ookeani saari, kaasa arvatud Briti saared, Austraalaasiat ja Aafrika lхunaosa. Ida-Aasia, eelmistest vдiksem ja ebakindlama lддnepiiriga, hхlmab Hiinat ja maid temast lхuna pool, Jaapani saari ja suurt, kuid pidevalt kдest kдtte kдivat ala, mis koosneb Mandюuuriast, Mongooliast ja Tiibetist.

Рhes vхi teises kombinatsioonis sхdivad need kolm ьliriiki pidevalt omavahel ja on niimoodi sхdinud viimased kakskьmmend viis aastat. Tхsi kьll, sхda ei ole enam see meeleheitlik hдvitav vхitlus, mis ta oli XX sajandi esimestel aastakьmnetel. See on piiratud eesmдrkidega sхjapidamine vastaste vahel, kes ei ole vхimelised ьksteist hдvitama, kellel ei ole mingit materiaalset pхhjust vхidelda ja keda ei lahuta mingid tхelised ideoloogilised erinevused. Sellest aga ei jдreldu, et sхjapidamisviis vхi valitsev suhtumine sellesse oleks muutunud rььtellikumaks vхi vдhem veriseks. Vastupidi, sхjahьsteeria on kхikides riikides pidev ja ьldine ja vдgistamisi, rццvimisi, lastetapmist, tervete rahvaste orjastamist ja vangide kallal toimepandavat kдttemaksu, mis kььnib elusalt keetmise ja matmiseni, peetakse tдiesti normaalseks, ja kui sellega saavad hakkama omad, ja mitte vaenlased, siis koguni kiiduvддrseks. Aga fььsilises mхttes vхtab sхjast osa vдga vдhe inimesi, enamjaolt kхrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, ja kaotused on suhteliselt vдikesed. Lahingud, niipalju kui neid on, toimuvad ebakindlatel piirialadel, mille umbkaudset asupaika tavaline inimene vхib vaid aimata, vхi siis mereteede strateegiliselt tдhtsates punktides, mida kaitsevad ujuvkindlused. Tsivilisatsioonikeskustes ei tдhenda sхda muud kui pidevat tarbekaupade puudumist ja juhuslikku rakettmьrsu plahvatust, mis vхib pхhjustada vдheseid ohvreid. Sхda on tegelikult muutnud oma iseloomu. Vхi tдpsemalt, pхhjused, miks sхda peetakse, on muutnud oma jдrjekorda ja tдhtsust. Motiivid, mis esinesid vдhesel mддral juba XX sajandi alguse suurte sхdade puhul, on nььd saanud peamiseks ja neid tunnistatakse ja kultiveeritakse teadlikult.

Et mхista kдimasoleva sхja iseloomu — sest vaatamata ьmbergrupeerimistele, mis toimuvad iga paari aasta tagant, on see ikka ьks ja seesama sхda —, tuleb kхigepealt aru saada, et sellel sхjal ei saa olla lahendust. Рhtegi kolmest ьliriigist ei saa lхplikult vхita, ka mitte ьlejддnud kahe ьhisel jхul. Nad on selleks liiga vхrdsed ja nende looduslikud kaitsevхimalused on liiga hirmuдratavad. Euraasiat kaitsevad tema mххtmatud avarused, Okeaaniat Atlandi ja Vaikse ookeani veelagendikud, Ida-Aasiat tema elanike sigivus ja tццkus. Teiseks ei ole enam majanduslikus mхttes millegi nimel vхidelda. Suletud majanduse rajamisega, kus tootmine ja tarbimine on tasakaalu viidud, on kхrvaldatud varasemate sхdade peapхhjus — vхitlus turgude pдrast. Samuti ei ole vхitlus tooraine pдrast tдnapдeval enam elu ja surma kьsimus. Igal juhul on kхige kolme ьliriigi pindala nii suur, et nad saavad peaaegu kхik vajaliku oma territooriumilt. Kui sхjal on veel ьldse otsest majanduslikku otstarvet, siis on see tццjхu hankimine. Kolme ьliriigi piiride vahele, alaliselt mitte ьhelegi neist kuuluvana, jддb korrapдratu ristkьlik, mille nurkadeks on Tanger, Brazzaville, Darwin ja Hongkong, kus elab umbes viiendik maailma rahvastikust. Selle tihedalt asustatud territooriumi ja pхhjapooluse jддalade omandamise nimel sхdivadki kolm suurvхimu pidevalt. Tegelikult ei suuda ьkski neist kolmest iial tervet vaidlusalust maa-ala oma kontrolli alla saada. See kдbi osade kaupa pidevalt kдest kдtte, ja vхimalus reetliku дkkrьnnakuga seda vхi teist maatьkki endale haarata toobki kaasa pideva liitlaste vahetamise.

Kхigis vaidlusalustes piirkondades leidub vддrtuslikke mineraale ja mхni neist annab tдhtsaid taimseid produkte nagu nдiteks kautрuk, mille asendajat tuleb kьlmemas kliimas suhteliselt kuluka meetodiga sьnteesida. Aga peale kхige muu leidub neis piirkondades pхhjatuid odava tццjхu varusid. Selle vхimu kдsutuses, mis kontrollib Ekvatoriaal-Aafrikat vхi Lдhis-Ida maid vхi Lхuna-Indiat vхi Indoneesia saarestikku, on peaaegu tasuta sadu miljoneid tццkaid kulisid. Selle ala asukad, kes on enam-vдhem avaliku orja seisusesse surutud, kдivad pidevalt ьhe vallutaja kдest teise kдtte ja neid kasutatakse nagu sьtt vхi naftat, et toota rohkem relvi, et vallutada rohkem maa-alasid, et saada rohkem tццjхudu, et toota rohkem relvi, et vallutada rohkem maa-alasid, ja nii edasi, kuni lхpmatuseni. Tuleb mдrkida, et lahingud ei ulatu tegelikult kunagi vдljapoole neid vaidlusaluseid alasid. Euraasia piirid liiguvad edasi-tagasi Kongo madaliku ja Vahemere pхhjaranniku vahel; India ookeani saared vallutab kord Okeaania, kord Euraasia; Mongoolias pole Euraasia ja Ida-Aasia vaheline piir kunagi pьsiv; poolusel pretendeerivad kхik kolm vхimu tohututele maa-aladele, mis tegelikult on asustamata ja lдbi uurimata. Aga jхudude tasakaal jддb jдmedates joontes pьsima ja need maa-alad, mis moodustavad iga ьliriigi sьdamiku, jддvad alati puutumata. Lisaks kхigele ei ole ekvatoriaalse vццndi ikestatud rahvaste tццd maailmamajandusele tegelikult tarvis. Nad ei tee maailma rikkamaks, sest kхike seda, mida nad toodavad, kasutatakse sхja tarbeks, ja sхjapidamise eesmдrk on alati saavutada paremat positsiooni, et jдtkata sхjapidamist. Oma tццga vхimaldavad orjastatud massid kiirendada pideva sхjapidamise tempot. Aga kui neid ei oleks olemas, ei erineks maailma ьhiskondlik struktuur ja protsess, tдnu millele ta sдilib, oluliselt olemasolevast.

Kaasaegse sхjapidamise peamine eesmдrk (mida sisepartei juhtivad ajud vastavalt kaksisoima pхhimхtetele ьhtaegu tunnistavad ja ei tunnista) on дra tarvitada masinate abil saadud toodang, nii et sellega ei kaasneks elatustaseme ьldist tхusu. Industriaalьhiskonnas on probleem, mida teha tarbekaupade ьlejддgiga, varjatult olemas olnud juba XIX sajandi lхpust peale. Tдnapдeval, kus inimestel ei ole enamasti kьllalt sььagi, ei ole see probleem ilmselt enam pakiline, ja see ei pruugigi enam selleks saada, isegi kui kunstlikud hдvitusmehhanismid enam ei tццta. Tдnapдeva maailm on alasti, nдlgiv ja rusudes paik, vхrreldes selle maailmaga, mis oli olemas enne 1914. aastat, ja veel enam on ta seda, vхrreldes selle imaginaarse tulevikuga, mida selle aja inimesed ette kujutasid. Kahekьmnenda sajandi algul kuulus nдgemus tulevikuьhiskonnast kui uskumatult jхukast, jхudeajast rikkast, distsiplineeritud ja teovхimelisest, sдravast antiseptilisest maailmast, mis koosneb klaasist, terasest ja lumivalgest betoonist, peaaegu iga haritud inimese teadvusse. Teadus ja tehnoloogia arenesid tohutu kiirusega ja tundus olevat loomulik oletada, et nad arenevad ьha edasi. Aga see arenemine peatus, osalt vaesumise tхttu, mille pхhjustas pikk sari sхdu ja revolutsioone, ja osalt sellepдrast, et teaduse ja tehnika arenemine sхltub empiiriliselt mхtteviisist, mis ei saanud rangelt reglementeeritud ьhiskonnas sдilida. Tervikuna on tдnapдeva maailm primitiivsem kui viiekьmne aasta eest. Mхned mahajддnud alad on edasi arenenud ja on leiutatud mitmesuguseid seadmeid, mis kьll alati on kuidagi seotud sхjapidamise vхi poliitilise nuhkimisega, aga katsetamine ja leiutamine on enamalt jaolt lakanud ja viiekьmnendate aastate aatomisхja kahjustusi pole siiamaani suudetud tдielikult likvideerida. Aga sellest hoolimata on masinasse kдtketud oht endiselt pдevakorral. Niipea kui masin ajaloo nдitelavale ilmus, oli kхigile mхtlevaile inimestele selge, et sellega kaob meeletu tццrьgamise vajadus ja jдrelikult suurelt osalt ka ebavхrdsus inimeste vahel. Oleks masinat sihikindlalt sel otstarbel rakendatud, oleks maailm vхinud paari inimpхlve jooksul vabaneda nдljast, ьle jхu kдivast tццst, mustusest, harimatusest ja haigustest. Ja tegelikult, ilma et masinat olekski just sel eesmдrgil kasutatud, tхstis ta peaaegu automaatselt — tootes jхukust, mida ei olnud alati vхimalik jaotamata jдtta, - viiekьmne aasta jooksul XIX sajandi lхpust ja XX sajandi alguses vдga suuresti keskmise inimese elutaset.

Aga oli ka selge, et kхikjal ilmnev jхukuse kasv дhvardab hierarhilist ьhiskonda hдvinguga, — tхepoolest, teatavas mхttes oli see tema hдving. Maailmas, kus kхigil oli lьhike tццpдev ja kьllalt sььa, korter vannitoa ning kьlmkapiga ja auto vхi koguni lennuk, oleks kхige silmanдhtavam ja vхib-olla kхige olulisem ebavхrdsuse vorm peagi kadunud. Kui jхukus oleks muutunud ьldiseks, poleks ta pakkunud enam eristamisvхimalusi. Kahtlemata oleks vхinud ette kujutada ka ьhiskonda, kus rikkus isikliku omandi ja luksuse mхttes on vхrdselt jaotatud, vхim aga on jддnud vдikese priviligeeritud kasti kдtte. Aga tegelikus elus ei oleks selline ьhiskond kaua pьsinud. Sest kui kхik oleksid ьhtviisi jхudeaega ja kindlustatust nautinud, siis oleks inimeste pхhimass, keda vaesus on siiani juhmistanud, saanud kirjaoskajaks ja oleks oma peaga mхtlema hakanud; ja kui see oleks juhtunud, siis oleksid inimesed varem vхi hiljem taibanud, et priviligeeritud vдhemusel pole mingit funktsiooni, ja oleksid selle minema pьhkinud. Lхppkokkuvхttes vхis hierarhiline ьhiskond pьsida ainult vaesuse ja harimatuse pinnal. Tagasipццrdumine agraarsesse minevikku, millest mхned kahekьmnenda sajandi alguse mхtlejad unistasid, ei olnud praktiliselt teostatav. See oleks olnud vastuolus mehhaniseerimistendentsiga, mis oli muutunud otsekui instinktiivseks, ja pealegi oleks tццstuslikult mahajддnud maa muutunud sхjaliselt abituks ja oleks otseselt vхi kaudselt oma arenenumate rivaalide mхju alla sattunud.

Rahuldavat lahendust ei andnud ka masside vaesuses hoidmine kaubatootmise piiramise kaudu. Nii toimiti laialt kapitalismi lхpp-faasis ajavahemikus 1920-1940. Paljude maade majandusel lasti stagneeruda, pхllud jдid sццti, kapitalimahutusi ei lisatud, suured elanikkonna laamad jдid tццta ja neil hoiti kuidagimoodi hinge sees riikliku abirahaga. Aga sellega kaasnes ka sхjaline nхrkus, ja kuna viletsus, mille see kaasa tхi, oli silmanдhtavalt tarbetu, tekkis paratamatult opositsioon. Probleem oli selles, kuidas hoida tццstuse rattaid pццrlemas, nii et maailma tegelik jхukus ei kasvaks. Kaupu tuli toota, aga neid ei tohtinud jaotada. Tegelikult oli ainus viis, kuidas seda saavutada, pidev sхjapidamine.

Sхda on oma olemuselt hдvitamine, ja mitte tingimata inimelude, vaid inimtцц produktide hдvitamine. Sхda on viis, kuidas tьkkideks lasta, stratosfддri pillutada vхi merre uputada tarbeaineid, mis vхiksid muidu masse liiga mugavaks ja lхppkokkuvхttes liiga arukaks muuta. Isegi kui sхjapidamisvahendeid otseselt ei hдvitata, on nende tootmine ikkagi sobiv tццjхu kasutamise viis, mis ei anna midagi, mida saab tarbida. Nдiteks kдtkeb ujuvkindlus endas mitmesaja kaubalaeva ehitamiseks vajalikku tццhulka. Lхpuks kantakse see maha kui vananenu, ilma et ta oleks kunagi kellelegi materiaalset kasu toonud, ja tehakse tohutu tццga valmis uus ujuvkindlus. Pхhimхtteliselt on sхjakulud alati planeeritud nii, et need sццksid дra ьlejддgi, mis tekib pдrast elanikkonna nappide vajaduste rahuldamist. Tegelikult alahinnatakse elanikkonna vajadusi pidevalt ja tagajдrjeks on poolte tarbekaupade krooniline puudujддk; aga seda peetakse isegi kasulikuks. See on sihikindel poliitika: hoida isegi priviligeeritud kihte viletsuse piiril, sest ьldine puudus suurendab vдikeste privileegide tдhtsust ja rхhutab sellega erinevust kihtide vahel. Kahekьmnenda sajandi alguse standardi jдrgi on ka sisepartei liikme elu askeetlik ja vaevaline. Aga see vдhene luksus, mida ta naudib — avar ja hдsti sisustatud korter, paremast materjalist rхivad, kvaliteetsem sццk, jook ja tubakas, kaks-kolm teenijat, isiklik auto vхi helikopter, — seab ta kхrgemale vдlispartei liikmest, ja vдlispartei liikmetel on sama laadi eelised allasurutud massi ees, keda nimetatakse „proledeks”. Sotsiaalne хhkkond on nagu sissepiiratud linnas, kus rikkuse ja vaesuse vaheliseks piiriks on kдntsakas hobuseliha. Ja samal ajal teeb teadmine, et kдimas on sхda ja et pea kohal ripub oht, vхimu ьleandmise vдikese kliki kдtte otsekui loomulikuks, vдltimatuks ellujддmise eeltingimuseks.

Sхda teeb niisis vajalikku hдvitustццd, ja teeb seda pealegi psьhholoogiliselt vastuvхetavas vormis. Pхhimхtteliselt oleks ju kьllalt lihtne raisata tццjхu ьlejддki maailmas templeid ja pьramiide ehitades, auke kaevates ja neid uuesti tдites vхi ka hulgaliselt kaupu tootes ja seejдrel neid pхletades. Aga see kindlustaks ainult hierarhilise ьhiskonna majanduslikku, ja mitte emotsionaalset alust. Kьsimus ei ole eelkхige rahvamasside hoiakus, kelle suhtumine pole oluline, kuni nad on tццga hхivatud, vaid Partei enda hoiakus. Ka kхige vдljapaistmatum Partei liige peab olema mingil kitsal alal asjatundlik, tццkas ja isegi intelligentne, aga samas peab ta olema kergeusklik ja pime fanaatik, kelle tundeelus valitsevad hirm, vihkamine, lipitsemine ja meeletu vхidujoovastus. Teiste sхnadega, tal peab olema sхjaolukorrale vastav meelelaad. Pole tдhtis, kas sхda parasjagu kдib, ja kuna lхplik vхit on vхimatu, ei ole ka tдhtis, kas sхda on edukas vхi mitte. On vaja ainult, et valitseks sхjaolukord. Teadvuse lхhestumine, mida Partei oma liikmetelt nхuab ja mis on sхja tingimustes kergemini saavutatav, on tдnapдeval juba ьldine, aga mida kхrgemale keegi hierarhiaredelil on tхusnud, seda mдrgatavam see on. Just siseparteis on sхjahьsteeria ja vaenlase vihkamine kхige tugevam. Juhtimisaparaadi tццtajana teab sisepartei liige sageli paratamatult, et see vхi teine rindeteade ei vasta tхele, ja ta ehk koguni taipab, et kogu see sхjajutt on vхlts ja et sхda tegelikult ei peetagi vхi et seda tehakse hoopis teistel eesmдrkidel, kui on avalikult deklareeritud; aga niisuguseid teadmisi on kerge neutraliseerida kaksisoima abil. Seetхttu ei lцц ьkski sisepartei liige hetkekski kхikuma oma mьstilises usus, et sхda on reaalsus ja et see lхpeb vхidukalt, nii et Okeaaniast saab maailmavalitseja.

Kхik sisepartei liikmed usuvad sellesse tulevasse vхitu nagu usudogmasse. Vхit saavutatakse kas tдnu sellele, et hхivatakse jдrk-jдrgult ikka rohkem ja rohkem territooriume ja kujundatakse sel kombel rхhuv jхuьlekaal, vхi tдnu sellele, et avastatakse mingi uus ja vastupandamatu relv. Uurimistцц uute relvade saamiseks jдtkub pidevalt, ja see on ьks vдheseid sдilinud tegevusalasid, kus leiutamis- ja teoretiseerimisvхimelist tььpi mхistus vхib end veel vдlja elada. Teadus vanas mхttes on tдnapдeva Okeaanias vдlja surnud. Uuskeeles puudub ьldse vastav sхna. Empiiriline mхttelaad, millel pхhinevad kхik mineviku teaduslikud saavutused, on vastuolus ingsotsi pхhialustega. Ja isegi tehnoloogia arenemine toimub vaid siis, kui selle saavutusi saab mingil moel kasutada inimvabaduste piiramiseks. Kхigil kasulikel tegevusaladel seisab maailm paigal vхi taandareneb. Pхldu haritakse hobuatradega, samal ajal kui raamatuid kirjutatakse masinaga. Ainult eluliselt tдhtsates valdkondades, s.t. sхja ja poliitilise nuhkimise alal, soositakse vхi vдhemalt talutakse veel empiirilist mхttelaadi. Parteil on kaks eesmдrki: vallutada kogu maailm ja likvideerida igaveseks igasugune iseseisva mхtlemise vхimalus. Selle tхttu peab Partei leidma lahenduse kahele suurele probleemile. Esiteks, kuidas vastu inimese enda tahtmist teada saada, mida ta mхtleb, ja teiseks, kuidas tappa mхne sekundiga sadu miljoneid inimesi, ilma neid ette hoiatamata. Need probleemid ongi teadusliku uurimise aineks, niipalju kui seda veel on sдilinud. Tдnapдeva teadlane on kas segu psьhholoogist ja inkvisiitorist, kes on pхhjalikult sьvenenud inimese nдoilme, liigutuste ja hддletooni tдhendusvarjundite uurimisse ja katsetab uimastite, рokiteraapia, hьpnoosi ja fььsilise piinamise mхju tхe vдljapressimisel; vхi ta on keemik, fььsik vхi bioloog, kes tegeleb vaid nende oma eriala harudega, mis sobivad elu vхtmiseks. Rahuministeeriumi ruumikates laboratooriumides ja Brasiilia metsadesse, Austraalia kхrbetesse vхi Antarktika asustamata saartele peidetud katsejaamades on uurimisrьhmad vдsimatult tццs. Osa neist tegeleb lihtsalt tulevaste sхdade logistika planeerimisega; mхned tццtavad vдlja ikka vхimsamaid rakettmьrske, ikka tugevamaid laenguid ja ikka vastupidavamat soomuskatet; mхned leiutavad aina uusi ja tapvamaid gaase vхi lahustuvaid mьrke, mida saaks toota niisugustes kogustes, et nendega oleks vхimalik hдvitada elu tervetel mandritel, vхi pisikuid, mis oleksid immuunsed kхikvхimalike antikehade suhtes; mхned pььavad konstrueerida sхidukit, mis liiguks maa all, nagu allveelaev liigub vee all, vхi lennukit, mis oleks oma baasist sхltumatu nagu purjelaev; mхned uurivad veel kaugemaid vхimalusi nagu pдikesekiirte koondamine tuhandete kilomeetrite kaugusel kosmoses paiknevate lддtsede abil vхi maasisese soojuse kasutamine kunstlike maavдrinate ja tхusulainete tekitamiseks.

Aga ьhtegi neist projektidest ei suudeta iial kuskil ligikaudugi realiseerida ja ьkski kolmest ьliriigist ei saavuta iial otsustavat ьlekaalu. Palju tдhtsam on, et kхigil kolmel suurvхimul on aatomipommi nдol olemas relv, mis on palju vхimsam kui kхik see, milleni nende praegused uurimised vхiksid jхuda. Ehkki Partei kirjutab selle leiutise, vastavalt oma tavale, enda arvele, ilmusid esimesed aatomipommid juba tuhande ьheksasaja neljakьmnendatel aastatel ja vхeti ulatuslikult kasutusele umbes kьmme aastat hiljem. Sel ajal visati sadu pomme tццstuskeskustele, peamiselt Venemaa Euroopa-osas, Lддne-Euroopas ja Pхhja-Ameerikas. Selle tagajдrjel veendusid kхigi maade valitsevad klassid, et jдrgmised aatomirьnnakud tдhendaksid organiseeritud ьhiskonna ja jдrelikult ka nende enda vхimu lхppu. Selle jдrel, ilma et oleks sхlmitud mingit lepingut vхi isegi vihjatud selle vajadusele, ei visatud enam ьhtegi pommi. Kхik kolm suurvхimu lihtsalt jдtkavad pommide tootmist ja varumist otsustavaks puhuks, mis nende arvates peab varem vхi hiljem saabuma. Aga samal ajal pole sхjakunst kolme- vхi neljakьmne aasta jooksul edasi arenenud. Tхsi, varasemast enam kasutatakse helikoptereid, pommilennukite asemel on tulnud rakettmьrsud ja хrnade kergeristlejate asemele praktiliselt uppumatud ujuvkindlused; aga muus osas ei ole toimunud peaaegu mingit arenemist. Tankid, allveelaevad, torpeedod, automaadid, isegi vintpьssid ja kдsigranaadid kuuluvad endiselt relvastusse. Ja vaatamata ajakirjanduse ja teleekraani kaudu levitatavatele teadetele lхpututest tapatalgutest, ei ole varasemate sхdade meeleheitlikud lahingud, kus mхne nдdala jooksul tapeti sadu tuhandeid vхi isegi miljoneid inimesi, enam kordunud.

Рkski kolmest ьliriigist ei ьrita iial niisugust manццvrit, millega kaasneks tхsise lььasaamise oht. Kui mхni ulatuslikum operatsioon ette vхetaksegi, on see tavaliselt ьllatusrьnnak oma liitlase vastu. Kхik kolm suurvхimu jдrgivad vхi pььavad jдtta muljet, et nad jдrgivad ьht ja sama strateegiat. Plaan on sхjategevuse, lдbirддkimiste ja osavasti ajastatud lepingurikkumiste kombineerimise teel luua sхjavдebaaside rхngas, mis tдielikult ьmbritseks seda vхi teist vхistlevat riiki, ja sхlmida siis selle vхistlejaga sхprusleping ja jддda temaga aastateks rahujalale, et uinutada tema valvsust. Selle aja jooksul on siis vхimalik paigutada kхigisse strateegilistesse punktidesse tuumalaenguga rakette, mis lхpuks korraga vдlja lastakse, nii hдvitavate tagajдrgedega, et vastulццki ei jдrgne. Ja siis on aeg sхlmida sхprusleping teise maailmasuurvхimuga, et valmistuda uueks rьnnakuks. Vaevalt tasub lisada, et see skeem jддb vaid teostamatuks unistuseks. Vдhe sellest, mingit sхjategevust ei toimu ьldse mujal kui vaidlusalustel aladel ekvaatori ja pooluste ьmber; keegi ei ьrita tungida vastase territooriumile. Ja see seletabki tхika, et kohati on ьliriikide piirid tinglikud. Euraasia nдiteks vхiks kerge vaevaga vallutada Briti saared, mis on geograafiliselt Euroopa osa, vхi teisest kьljest Okeaanial oleks lihtne nihutada oma piire Reini vхi koguni Vislani. Aga see rikuks kultuurilise terviklikkuse printsiipi, mida ei ole kьll iial sхnastatud, aga mida kхik pooled jдrgivad. Kui Okeaania vallutaks alad, mis kunagi olid tuntud kui Prantsusmaa ja Saksamaa, tuleks nende alade elanikud kas hдvitada, mis on fььsiliselt vдga raske ьlesanne, vхi siis assimileerida umbes sajamiljoniline elanikkond, kes on tehnika arengu seisukohalt ligikaudu Okeaania tasemel. Probleem on kхigi kolme ьliriigi jaoks sama. Nende struktuur nхuab, et neil ei oleks mingit kontakti vдlismaalastega, vдlja arvatud piiratud ulatuses sхjavangide ja vдrviliste orjadega. Isegi antud hetke ametlikku liitlasse suhtutakse ьlima umbusuga. Kui sхjavangid vдlja arvata, siis ei puutu Okeaania reakodanik iial kokku ьhegi Euraasia vхi Ida-Aasia elanikuga ja vххrkeelte valdamine on talle keelatud. Kui tal lastakse vдlismaalastega suhelda, vхiks ta arvestada, et nad on temasarnased olendid ja et suurem osa sellest, mis talle nende kohta on rддgitud, on vale. Nхnda laguneks suletud maailm, milles ta elab, ja vхiks haihtuda hirm, vihkamine ja eneseuhkus, millele tema moraal tugineb. Seepдrast on kхik pooled aru saanud, et Pдrsia, Egiptus, Jaava ja Tseilon vхivad kьll lugematuid kordi kдest kдtte kдia, aga parem on, kui tдhtsamates piirkondades ьletavad riigipiiri ainult mьrsud.

Selle kхige taga on asjaolu, millest pole iial valjusti rддgitud, aga mida on vaikides mхistetud ja vastavalt ka kдitutud, ja nimelt, et elutingimused kolmes ьliriigis on suurel mддral samad. Okeaanias nimetatakse valitsevat filosoofiat ingsotsiks, Euraasias neobolрevismiks ja Ida-Aasias on sel hiinakeelne nimetus, mida tavaliselt tхlgitakse surmakultuseks, tдpsem vaste oleks aga ehk enesehдvitus. Okeaania elanik ei tohi midagi teada kahe teise filosoofia seisukohtadest, aga teda on хpetatud neid vihkama kui barbaarset vдgivalda moraali ja terve mхistuse vastu. Tegelikult ei saa neid filosoofiaid kuigivхrd eristada ja neile toetuvaid sotsiaalseid sьsteeme ei saa ьldse eristada. Neis kхigis valitseb seesama pьramidaalne struktuur, seesama pooljumalast juhi kultus, seesama majandus, mis eksisteerib lakkamatu sхjapidamise tхttu ja jaoks. Sellest jдreldub, et kolm ьliriiki ei saa ьksteist vallutada, ja kui saakski, poleks neil sellest mingit kasu. Vastupidi, nii kaua, kui nad on vaenujalal, hoiavad nad ьksteist pьsti nagu kolm хlekubu. Ja nagu see tavaline on, annavad ja ьhtlasi ei anna kхigi kolme suurvхimu valitsevad rьhmad endale aru sellest, mida nad teevad. Nende elu on pьhendatud maailma vallutamisele, aga samas teavad nad, et sхda peab kestma igavesti ega tohi lхppeda vхiduga. Ja asjaolu, et vallutusohtu tegelikult ei ole, teebki vхimalikuks reaalsuse eitamise, mis on ingsotsi ja temaga vхistlevate mхttesьsteemide erijoon. Siinkohal tuleb korrata seda, mis on juba varem цeldud, et pidevaks muutudes on sхda pхhjalikult muutnud oma iseloomu.

Endistel aegadel oli sхda juba oma mхiste poolest midagi, mis varem vхi hiljem lхpeb, tavaliselt vaieldamatu vхidu vхi lььasaamisega. Minevikus oli sхda ka ьks peamisi vahendeid, millega inimьhiskondi hoiti kokkupuutes materiaalse reaalsusega. Kхigil aegadel on kхik valitsejad pььdnud oma alamatele sisendada vддrettekujutust maailmast, aga nad ei ole vхinud endale lubada хhutada illusioone, mis vхiksid nхrgendada sхjalist vхimsust. Nii kaua, kui lььasaamine tдhendas iseseisvuse kaotamist vхi mхnda muud ьldiselt soovimatuks peetud tagajдrge, tuli end selle vastu tхsiselt kaitsta. Materiaalseid fakte ei saanud ignoreerida. Filosoofias, religioonis, poliitikas vхi eetikas vхis kaks pluss kaks olla viis, aga pьssi vхi lennuki konstrueerimisel pidi see kindlasti olema neli. Vхitlusvхimetud rahvad alistati varem vхi hiljem ja vхimuvхitlus ei sallinud illusioone. Pealegi pidi selleks, et olla vхitlusvхimeline, vхimalik olema minevikust хppida, mis eeldas paikapidavat ettekujutust sellest, mis minevikus oli toimunud. Ajalehed ja ajalooхpikud on sьndmusi muidugi alati kujutanud ilustatult ja eelarvamuslikult, aga sellised vхltsinguid, nagu neid tдnapдeval harrastatakse, ei olnud varem vхimalikud. Sхda oli kindel terve mхistuse valvur. Kuna sхdu vхis nii vхita kui ka kaotada, polnud ьkski valitsev klass tдielikult vastutusest vaba.

Aga kui sхda muutub sхna tхsises mхttes lхputuks, ei ole ta enam ohtlik. Kui sхda on lхputu, siis ei ole olemas niisugust asja nagu sхjavajadus. Tehnika arenemine vхib lakata ja ka kхige kдegakatsutavamaid fakte vхib eitada vхi arvestamata jдtta. Nagu me nдgime, jдtkatakse uurimistцid, mida vхiks nimetada teaduslikuks, veel ьksnes sхjalistel eesmдrkidel, aga need on oma olemuselt unistuslikud ja sellel, et nad ei anna tulemusi, pole mingit tдhtsust. Tхhusust, isegi sхjaasjanduses, ei ole enam tarvis. Okeaanias tццtab tхhusalt veel ainult Mхttepolitsei. Kuna kхik kolm ьliriiki on vхitmatud, on igaьks neist tegelikult omaette maailma, kus vхib rahulikult harrastada igasugust mхttemoonutust. Reaalsus avaldab survet ainult igapдevaelu tarviduste kaudu: on tarvis sььa ja juua, kuskil elada ja midagi selga panna, hoiduda mьrki vхtmast ja ьlakorruse aknast vдlja astumast, ja nii edasi. Elu ja surma ja fььsilise naudingu ja fььsilise valu vahel on veel vahe, aga see on ka kхik. Lхigatud дra vдlismaailmast ja minevikust, on Okeaania elanik nagu inimene tдhtedevahelises ruumis, kes ei tea цelda, kus on „ьlal” ja kus on „all”. Niisuguse riigi valitsejate vхim on absoluutsem, kui oli vaaraodel vхi Rooma keisritel. Nad peavad hoolt kandma selle eest, et liiga palju alamaid surnuks ei nдlgiks, ja peavad jдlgima, et sхjatehnika tase oleks niisama madal nagu nende vхistlejatel; aga kui see miinimum on tдidetud, vхivad nad reaalsust vддnata, nagu neile pдhe tuleb.

Selle tхttu on sхda, kui me mххdame varasemate sхdade mххdupuuga, puhas pettus. See on nagu kaklus teatavate mдletsejate loomade vahel, kelle sarved kasvavad sellise nurga all, et nad on vхimetud teineteisele kurja tegema. Aga kuigi ta on irreaalne, ei ole ta mхttetu. Ta neelab tarbekaupade ьlejддgi ja aitab sдilitada erilist vaimset хhkkonda, mida hierarhiline ьhiskond vajab. Sхda, nagu me nдeme, kuulub nььd ainult sisepoliitikasse. Minevikus vхitlesid kхigi maade valitsevad rьhmad, kuigi nad ehk tunnistasid oma ьhiseid huvisid ja piirasid selle tхttu sхja hдvitavust, siiski ьksteisega ja vхitja rццvis vхidetu alati paljaks. Meie pдevil ei vхitle nad ьldse enam ьksteisega. Iga valitsev rьhm peab sхda omaenda alamate vastu ja sхja eesmдrgiks ei ole mingi territooriumi vallutamine vхi kaitsmine, vaid ьhiskonna struktuuri puutumatuna hoidmine. Juba sхna „sхda” ise on selle tхttu eksitav. Vхib-olla oleks хigem цelda, et muudutes lхputuks on sхda lakanud tegelikult olemast. See eriline pinge, mis alates neoliitikumist kuni kahekьmnenda sajandi neljakьmnendate aastateni sхjaga kaasnes, on tдnaseks asendunud hoopis millegi muuga. Teeks peaaegu sama vдlja, kui kolm ьliriiki, selle asemel et ьksteisega sхdida, lepiksid kokku, et nad elavad pьsivas rahus, igaьks puutumatuna omaenda piirides. Sest ka sel juhul oleks igaьks neist suletud sьsteem, igaveseks vaba vдlise ohu kainestavast mхjust. Rahu, mis on tхesti pidev, annaks sama tulemuse mis pidev sхda. Selles seisnebki loosungi Sхda on rahu sisim tдhendus, kuigi enamik Partei liikmeid mхistab seda palju pealiskaudsemalt.

 

Winston katkestas korraks lugemise. Kusagil kaugel plahvatas ьks rakettmьrsk. Хnnis tunne olla ьksi keelatud raamatuga, toas, kus ei ole teleekraani, ei haihtunud. Рksindus ja turvalisus olid fььsiliselt tajutavad, segunedes mingil kombel tema keha roidumuse, tooli pehmuse ja aknast tuleva хrna tuuleхhu puudutusega, mis mдngles tema pхsel. See raamat paelus teda vхi tдpsemalt цeldes see andis talle kindlust. Teatavas mхttes ei цelnud see talle midagi uut, aga osalt just see kьtkestaski teda. See raamat ьtles, mida ta isegi oleks цelnud, kui ta oleks suutnud oma hajuvil mхtteid korrastada. See oli tema enda mхistusega sarnase, aga tohutult vхimsama, sьstemaatilisema ja julgema mхistuse saadus. Parimad raamatud, leidis ta, on need, mis rддgivad sulle sellest, mida sa juba tead. Ta oli just pццrdunud tagasi esimese peatьki juurde, kui ta kuulis trepilt Julia samme ja tхusis toolist, et talle vastu minna. Julia viskas pruuni tццriistakoti maha ja tormas tema kдte vahele. Nad ei olnud teineteist juba nдdal aega nдinud.

„Ma sain selle raamatu,” ьtles Winston, kui nad olid teineteise embusest vabanenud.

„Ah, sa said selle? Tore,” vastas Julia erilise huvita ja pхlvitas peaaegu kohe priimuse kхrvale, et kohvi keeta.

Nad ei pццrdunud selle teema juurde tagasi enne, kui olid pool tundi voodis veetnud. Хhtu oli kьllalt jahe, nii et nad pidid teki peale vхtma. Alt хuest kostis tuttavat lauluhддlt ja lohisevaid samme kivisillutisel. Tugev punetavate kдtega naine, keda Winston oli nдinud juba oma esimesel kьlaskдigul, oli peaaegu et хue koostisosa. Paistis, et pдevas ei ole hetkegi, millal ta ei marsiks edasi-tagasi pesupali ja nццri vahet, vaheldumisi pesupulki suus hoides ja siis jдlle lхbusalt laulu kххritades. Julia oli pццranud end kьlili ja paistis olevat kohe magama jддmas. Winston хngitses pхrandalt raamatu ja seadis end voodipдitsisse istuma.

„Me peame seda lugema,” ьtles ta. „Sina ka. Kхik Vennaskonna liikmed peavad seda lugema.”

„Loe sina,” ьtles Julia kinnisilmi. „Loe kхvasti. Nii on kхige parem. Siis sa saad mulle seletada, kui vaja.”

Kellaosutid olid kuue peal, kell oli niisiis kaheksateist. Neil oli aega kolm vхi neli tundi. Winston pani raamatu pхlvedele ja hakkas lugema.

Kogu kirjapandud ajaloo vдltel, ja tхenдoliselt juba neoliitikumi lхpust peale, on maailmas elanud kolme liiki inimesi: ьlemkiht, keskkiht ja alamkiht. Neil omakorda on olnud mitmeid alajaotusi, neid on хige mitut moodi nimetatud ja nende arvuline suhe — nagu ka ьksteisesse suhtumine — on aegade jooksul muutunud, aga ьhiskonna pхhistruktuur on jддnud ikka samaks. Isegi pдrast tohutuid murranguid ja nдiliselt pццrdumatuid muutusi on sama mall end alati uuesti maksma pannud, nii nagu gьroskoop saavutab alati uuesti tasakaalu, kui kaugele teda sellest ka vдlja ei viida.

„Julia, oled sa дrkvel?” kьsis Winston.

„Jah, kallis, ma kuulan. Loe edasi. See on oivaline.”

Winston jдtkas lugemist:

 

Nende kolme rьhma eesmдrgid on tдiesti lepitamatud. Рlemkihi eesmдrk on sдilitada oma positsioon. Keskkihi eesmдrk on ьlemkihiga koht vahetada. Alamikihi eesmдrk — kui tal ьldse on eesmдrki, sest alamkihile on pьsivalt iseloomulik, et ta on tццorjusest nii muserdatud, et ta tajub ainult katkendilikult seda, mis on vдljaspool tema igapдevast elu, — on kaotada kхik erinevused ja luua ьhiskond, kus kхik inimesed on vхrdsed. Seepдrast toimub ajaloos ikka ja jдlle vхitlus, mis on oma pхhijoontes sama. Рlemkiht vхib pikka aega nдiliselt kindlalt vхimul pьsida, aga varem vхi hiljem jхuab alati kдtte hetk, kus ta kaotab kas usu iseendasse vхi oma tхhusalt valitsemise vхime vхi need mхlemad. Ja siis vхtab talt vхimu ьle keskkiht, kes vхidab oma poole ka alamkihi, tehes nдo, et ta vхitleb vabaduse ja хigluse eest. Niipea aga, kui eesmдrk on saavutatud, surub keskkiht alamikihi tagasi endisse orjaseisundisse ja temast endast saab uus ьlemkiht. Ja varsti eraldub ьhest vхi teisest rьhmast vхi neist mхlemast uus keskkiht ja vхitlus algab otsast peale. Neist kolmest rьhmast ei saavuta ainult alamkiht iial isegi mitte ajutist edu oma eesmдrkide taotlemisel. Oleks liialdus vдita, et ajaloo jooksul pole materiaalses mхttes mingit progressi toimunud. Isegi praegusel allakдiguperioodil elab keskmine inimene paremini kui mхni sajand tagasi. Aga mitte mingi heaolu kasv, mitte mingi kommete peenenemine, ьkski reform vхi revolutsioon ei ole inimestevahelist vхrdsust millimeetri vхrragi lдhemale toonud. Alamkihi seisukohalt pole ьkski muutus ajaloos tдhendanud iial midagi muud kui tema valitseja nime muutust.

Рheksateistkьmnenda sajandi lхpuks oli selle malli kordumine selgeks saanud paljudele uurijatele. Sellal tekkisid mхtlejate koolkonnad, mis kдsitlesid ajalugu kui tsьklilist protsessi ja pььdsid nдidata, et ebavхrdsus on inimelu muutumatu seadus. Sellel doktriinil oli muidugi alati olnud pooldajaid, aga viisis, kuidas seda nььd esitati, ilmnes mдrkimisvддrne muutus. Minevikus oli hierarhilise ьhiskonnavormi vajadus olnud spetsiifiliselt ьlemkihi doktriin. Seda jutlustasid kuningad ja aristokraadid ja vaimulikud ja juristid ja muud seda laadi tegelased, kes nende arvel parasiteerisid, ja seda pehmendati ьldiselt lubatustega hьvitusele kujuteldavas hauataguses maailmas. Keskkiht kasutas, kuni ta vхimu pдrast vхitles, niisuguseid mдrksхnu nagu „vabadus”, „хiglus” ja „vendlus”. Nььd aga hakkasid inimeste vendluse mхistet rьndama inimesed, kes ei olnud veel juhtpositsioonil, vaid alles lootsid peagi sinna jхuda. Minevikus oli keskkiht teinud revolutsioone vхrdsuse lipu all ja oli maksma pannud vдrske tьrannia niipea, kui vana oli kukutatud. Uued keskkihirьhmad kuulutasid oma tьranniat tegelikult juba ette. Sotsialism, teooria, mis tekkis ьheksateistkьmnenda sajandi algul ja oli viimane lьli ideede ahelas, mis ulatub tagasi vanaaja orjamдssudeni, oli veel sьgavalt nakatatud mццdunud aegade utopismist. Aga kхigis sotsialismivariantides, mis tekkisid pдrast 1900. aastat, oli ikka avalikumalt loobutud seisukohast, et eesmдrgiks on vabaduse ja vхrdsuse kehtestamine. Uued liikumised, mis tekkisid sajandi keskel, ingsots Okeaanias, neobolрevism Euraasias ja surmakultus, nagu seda ьldiselt nimetatakse, Ida-Aasias, seadsid juba teadlikult oma eesmдrgiks vabadusepuuduse ja ebavхrdsuse pхlistamise. Need uued liikumised olid muidugi vдlja kasvanud vanadest ja pььdsid sдilitada nende nime ja tegid silmakirjalikke kummardusi nende ideoloogiale. Aga kхigi nende eesmдrk oli peatada progress ja kьlmutada ajalugu valitud hetkel. Tuntud pendeldus pidi veel kord toimuma, ja siis pidi sel olema lхpp. Nagu tavaliselt, pidi keskkiht ьlemkihi kхrvale tхrjuma ja ise tema asemele asuma; aga seekord pidi ьlemkiht, tдnu teadlikule strateegiale, olema vхimeline alatiseks oma kohale jддma.

Need uued doktriinid kujunesid vдlja osalt ka tдnu ajalooteadmiste kogunemisele ja ajalootaju sьvenemisele, mida enne ьheksateistkьmnendat sajandit veel хieti olemaski polnud. Ajaloo tsьkliline liikumine oli nььd mхistetav vхi vдhemalt nдis seda olevat; ja kui see oli mхistetav, siis oli see ka muudetav. Aga peamine, pхhimхtteline pхhjus oli see, et juba kahekьmnenda sajandi alguses oli inimeste vхrdsus saanud tehniliselt vхimalikuks. Tхsi kьll, inimesed ei olnud vхrdsed oma sьnnipдraste eelduste poolest ja tegevusalad olid eristunud sel kombel, et see soosis ьhtesid teiste arvel; aga polnud enam mingit vajadust klassivahede jдrele vхi suurte varanduslike erinevuste jдrele. Varasematel aegadel olid klassivahed paratamatud ja koguni soovitavad. Ebavхrdsus oli tsivilisatsiooni hind. Masinatootmise arenemisega aga muutus olukord. Kuigi inimesed pidid ikka veel tegema erinevaid tцid, ei pidanud nad enam elama erineval sotsiaalsel ja majanduslikul tasemel. Sellepдrast ei olnud inimeste vхrdsus vхimule pьrgivate uute rьhmade vaatekohalt enam mingi ideaal, mille poole pььda, vaid oht, mida tuli vдltida. Primitiivsematel aegadel, kui хiglane ja rahulik ьhiskond ei olnud veel vхimalik, oli vдga lihtne sellesse uskuda. Unistus maapealsest paradiisist, kus inimesed elavad vennalikult koos, ilma seaduste ja ilma kurnava tццta, oli inimeste ettekujutust kьtkes hoidnud tuhandeid aastaid. Ja sel nдgemusel oli teatav mхju olnud ka neile rьhmadele, kes tegelikult jдrjekordsest ajaloomuutusest kasu said. Prantsuse, Inglise ja Ameerika revolutsiooni pдrijad olid osalt veel uskunud oma tiraadidesse, mis kuulutasid inimхigusi, sхnavabadust, vхrdsust seaduse ees ja nii edasi, ja olid isegi lasknud neist mхnevхrra oma kдitumist mхjutada. Aga kahekьmnenda sajandi neljandal aastakьmnel olid juba kхik poliitilise mхtte pхhivoolud autoritaarsed. Maise paradiisi ideele tхmmati kriips peale just siis, kui see muutus realiseeritavaks. Kхik uued poliitikateooriad, ьkskхik kuidas nad end ka nimetasid, viisid tagasi hierarhiale ja korrale. Ja selles ьldises mentaliteedi kalgistumises, mis algas umbes 1930. aastal, tulid taas kasutusele tavad ja kombed, mis olid juba ammu kхrvale jдetud, mхnel juhul sadu aastaid tagasi, — vangistamine ilma kohtuta, sхjavangide orjana kasutamine, avalikud hukkamised, piinamised ьlestunnistuste saamiseks, pantvangide vхtmine ja tervete rahvaste kььditamine, — ja vдhe sellest, et need muutusid ьldiseks, nendega leppisid ja neid koguni хigustasid inimesed, kes pidasid end valgustatuks ja edumeelseks.

Ingsots ja temaga vхitlevad poliitilised teooriad kujunesid lхplikult vдlja alles pдrast aastakьmneid vдldanud kodusхdade, revolutsioonide ja kontrrevolutsioonide lainet kogu maailmas. Aga mitmesugused, ьldiselt totalitaarseks nimetatud sьsteemid, mis olid esile kerkinud sajandi alguses, olid lasknud neid juba ette aimata, ja kaosest esilekerkiva maailma piirjooned olid juba ammu ilmsed. Ja niisama ilmne olid see, mis sorti inimesed hakkavad seda maailma juhtima. Uue aristokraatia moodustasid pхhiliselt bьrokraadid, teadlased, insenerid, ametiьhingutegelased, avaliku arvamuse eksperdid, sotsioloogid, хpetajad, ajakirjanikud ja elukutselised poliitikud. Neid inimesi, kes pдrinesid kindlapalgalisest keskklassist ja tццlisklassi ьlakihist, oli kujundanud ja liitnud monopolistliku tццstuse ja tsentraliseeritud hariduse kхle maailm. Kui neid vхrrelda endiste aegade vastava ьhiskonnakihiga, siis ei olnud nad nii ahned ja luksushimulised, janunesid aga rohkem puhast vхimu ja olid eelkхige teadlikumad sellest, mida nad teevad, ja tahtekindlamad opositsiooni purustamises. See viimane erinevus oli kхige olulisem. Tдnapдevastega vхrreldes olid kхik mineviku tьranniad loiud ja saamatud. Valitsevad rьhmad olid ikka mingil mддral liberaalsetest ideedest nakatatud, kaldusid jдtma igale poole lahtisi otsi ja arvesse vхtma ainult otseseid tegusid, tundmata huvi selle vastu, mida nende alamad mхtlevad. Isegi keskaegne katoliku kirik oli kaasaja mххdupuu jдrgi tolerantne. Osalt oli pхhjus kindlasti selles, et minevikus polnud ьhelgi valitsusel vхimalik oma kodanikke pideva jдrelvalve all hoida. Trьkikunsti leiutamine tegi avaliku arvamuse manipuleerimise muidugi lihtsamaks ja film ja raadio arendasid seda protsessi edasi. Televisiooni areng ja tehnilised uuendused, mis vхimaldasid kasutada ьhte ja sama seadet nii saatja kui vastuvхtjana, tegid aga eraelule lхpu. Iga kodanikku vхi vдhemasti iga kodanikku, kes oli kьllalt tдhtis, et teda silmas pidada, sai nььd kakskьmmend neli tundi ццpдevas politsei pilgu all ja ametliku propaganda kuuldavuses hoida, kusjuures kхik teised kommunikatsioonikanalid olid suletud. Esimest korda oli nььd riigil vхimalus alamatele peale suruda tдielikku kuulekust, ja vдhe sellest, ka tдielikku arvamuste ьhtsust.

Pдrast viiekьmnendate ja kuuekьmnendate aastate revolutsioonilist perioodi toimus ьhiskonnas nagu tavaliselt ьmberrьhmitumine ьlem-, kesk- ja alamkihiks. Aga uus ьlemkihirьhm ei tegutsenud, erinevalt kхigist oma eelkдijaist, instinktile tuginedes, vaid teadis tдpselt, mida tuleb oma asendi kindlustamiseks teha. Juba ammu oli aru saadud, et oligarhia ainus kindel alus on kollektivism. Jхukust ja privileege on kхige kergem kaitsta, kui neid omatakse ьhiselt. Niinimetatud „eraomanduse likvideerimine”, mis toimus sajandi keskel, tдhendas tegelikult omandi kontsentreerimist mдrksa vдiksema arvu inimeste kдtte kui varem, — selle erinevusega, et uuteks omanikeks oli rьhm, ja mitte suur hulk eri isikuid. Individuaalselt ei oma Partei liige midagi peale tдhtsusetute isiklike asjade. Kollektiivselt omab Partei aga kхike Okeaanias, sest ta juhib kхike ja kasutab tooteid oma дranдgemist mццda. Revolutsioonile jдrgnenud aastatel oli tal vхimalik tхusta sellesse valitsevasse asendisse peaaegu vastupanuta, sest kogu seda protsessi esitati kui kollektiviseerimisakti. Oli alati endastmхistetavaks peetud, et kui kapitalistide varandus on eksproprieeritud, peab jдrgnema sotsialism, ja kapitalistide varandus oli kaheldamatult eksproprieeritud. Vabrikud, kaevandused, maa, majad ja transpordivahendid — kхik oli neilt дra vхetud, ja kuna need ei kujutanud endast enam eraomandit, pidi jдrelikult tegemist olema ьhiskondliku omandiga. Ingsots, mis oli vдlja kasvanud varasemast sotsialistlikust liikumisest ja oli omaks vхtnud ka selle fraseoloogia, tдitis tegelikult sotsialistliku programmi pхhipunkti; tulemusega, mis oli ennakult ette nдhtud ja ette kavatsetud, et majanduslik ebavхrdsus muutus sellega pьsivaks.

Aga hierarhilise ьhiskonna pхlistamise probleemid ulatuvad palju sьgavamale. Valitsev rьhm vхib vхimu kaotada vaid neljal pхhjusel. Ta kas langeb vдlisvaenlase kдe lдbi, vхi ta valitseb nii saamatult, et see хhutab masse mдssama, vхi ta laseb tekkida tugeval ja rahulolematul keskkihirьhmal, vхi ta kaotab eneseusalduse ja valitsemistahte. Need tegurid ei mхju ьksikult ja tavaliselt on kхik need neli mingil mддral esindatud. Valitsev klass, kes suudab end kхigi nende vastu kaitsta, pьsib igavesti vхimul. Lхppkokkuvхttes on mддrav valitseva klassi enda sisemine hoiak.

Alates selle sajandi keskpaigast oli esimene oht tegelikult kadunud. Kхik kolm suurvхimu, kes on maailma omavahel дra jaganud, on tegelikult vallutamatud ja vхivad saada vallutatavaks vaid aeglaste demograafiliste muutuste kaudu, mida valitsus, kellel on laialdane vхim, vхib kergesti дra hoida. Ka teine oht on ainult teoreetiline. Massid ei hakka kunagi mдssama omal algatusel ja nad ei hakka kunagi mдssama ainult sellepдrast, et nad on rхhutud. Tхepoolest, kui neil ei ole vхrdlusvхimalusi, nad isegi ei tea, et nad on rхhutud. Mineviku sagedased majanduskriisid olid tдiesti tarbetud ja neil ei lasta enam korduda, kьll aga vхib esineda ja esinebki teisi ja niisama suuri vapustusi, ilma et neil oleks poliitilisi tagajдrgi, sest puuduvad igasugused vхimalused vдljendada oma rahulolematust. Mis puutub ьleproduktsiooniprobleemi, mis дhvardas meie ьhiskonda sellest peale, kui hakkas arenema masintootmine, siis see on lahendatud tдnu alalisele sхjapidamisele (vt. III ptk.), mis on kasulik ka ьhiskonna moraali vajalikul kхrgusel hoidmiseks. Niisiis on meie praeguste valitsejate seisukohalt tхeliseks ohuks ainult uue, vхimekate, alarakendatud ja vхimuahnete inimeste rьhma tekkimine ja liberalismi ning skeptitsismi levik nende enda ridades. Probleem, kui nii vхib цelda, on kasvatuslik. Probleem on selles, et pidevalt vormida nii juhtiva rьhma kui ka sellele otseselt alluva, suurema, tдidesaatva rьhma teadvust. Masside teadvust tuleb mхjutada ainult negatiivselt.

Eeltoodu pхhjal vхib ette kujutada — kui seda juba ei tunta — Okeaania ьhiskonna ьldstruktuuri. Pьramiidi tipus on Suur Vend. Suur Vend on eksimatu ja kхikvхimas. Tema juhtimisest ja innustusest tulenevad kхik edusammud, kхik saavutused, kхik vхidud, kхik leiutised, kхik teadmised, kogu tarkus, kogu хnn ja kхik, mis on vддrtuslik. Keegi ei ole Suurt Venda iial nдinud. Ta on nдgu plangul, hддl teleekraanis. Vхib olla ьsna kindel, et ta ei sure iial, ja juba praegu puudub selgus selles, millal ta on sьndinud. Suur Vend on vдliskuju, milles Partei tahab end maailmale nдidata. Tema funktsioon on koondada ьhte punkti armastust, hirmu ja aukartust, — tundeid, mida on kergem seostada ьksikisiku kui organisatsiooniga. Suurest Vennast allpool on sisepartei, mille liikmeskond on piiratud kuue miljoniga ehk vдhem kui kahe protsendiga Okeaania elanikkonnast. Siseparteist allpool on vдlispartei, ja kui seisparteid vхib pidada riigi ajuks, siis vдlisparteid vхib vхrrelda tema kдtega. Sellest allpool on tumm mass, keda me tavaliselt nimetame „proledeks” ja keda on ligi 85 protsenti elanikkonnast. Meie eespoolse jaotuse jдrgi on proled alamkiht, sest ekvatoriaalmaade orirahvad, kes kдivad pidevalt ьhe vallutaja kдest teise vallutaja kдtte, ei ole struktuuri alaline vхi vдltimatu osa.

Pхhimхtteliselt ei ole neisse kolme rьhma kuulumine pдrilik. Teoorias ei sьnni sisepartei liikme laps siseparteisse. Vastu vхetakse emba-kumba parteiharru eksamiga, mis sooritatakse kuueteistkьmneaastaselt. Samuti ei esine mingit rassilist diskrimineerimist vхi provintsidevahelist ebavхrdsust. Partei ladvikust vхib leida nii juute, neegreid kui ka Lхuna-Ameerika puhastverd indiaanlasi ja iga piirkonna valitsusaparaat koosneb kohalikest ametnikest. Pole ьhtki Okeaania osa, kus elanikud tunneksid, et nad on koloniaalrahvas, keda valitsetakse kaugest pealinnast. Okeaanial ei ole pealinna ja tema nominaalne riigipea on isik, kelle asukohta ei tea keegi. Vдlja arvatud see, et inglise keel on tema peamine lingua franca ja uuskeel on tema ametlik keel, ei ole ta mingil moel tsentraliseeritud. Tema valitsejaid ei hoia koos mitte veresidemed, vaid ustavus ьhisele хpetusele. Tхsi kьll, meie ьhiskond on kihistunud, ja vдga jдigalt kihistunud, kusjuures aluseks nдib esimesel pilgul olevat pдrilikkus. Eri rьhmade vahel on palju vдhem edasi-tagasi liikumist kui kapitalismi vхi isegi industrialiseerimiseelsel ajastul. Partei kahe haru vahel ju toimub teatav vahetus, aga ainult sedavхrd, kui see tagab, et siseparteist praagitakse nхrgemad vдlja ja vдlispartei auahnemad liikmed tehakse kahjutuks, lastes neil tхusta. Proletaarlastel ei lasta tegelikult parteisse astuda. Kхige andekamad neist, kellest vхiks kujuneda rahulolematuse tuumik, paneb Mхttepolitsei lihtsalt mдrgile ja kхrvaldab. Aga see asjade seis ei ole tingimata pьsiv ega ole sel ka pхhimхttelist tдhtsust. Partei ei ole klass vanas mхttes. Ta ei pььa vхimu kui niisugust oma lastele pдrandada, ja kui ei ole muud moodust hoida vхimekamaid mehi tipus, on ta tдiesti valmis vдrbama hoopis uut pхlvkonda proletariaadi ridadest. Kriitilistel aastatel aitas tхsiasi, et Partei ei ole pдrilik institutsioon, suurel mддral opositsiooni neutraliseerida. Vana tььpi sotsialist, keda oli хpetatud vхitlema nn. klassiprivileegide vastu, oli veendunud, et see, mis pole pдrilik, ei saa olla pьsiv. Ta ei taibanud, et oligarhia jдtkuvus ei pea olema fььsiline, ega jддnud mхtisklema selle ьle, et pдriliku aristokraatia vхim on alati olnud lьhiajaline, samal ajal kui adoptiivsed organisatsioonid nagu katoliku kirik on kestnud vahel sadu ja tuhandeid aastaid. Oligarhilise valitsemisvormi olemus ei ole mitte pдrandatavus, vaid teatava surnult elavale pealepandud maailmavaate ja eluviisi pьsivus. Valitsev rьhm jддb valitsevaks rьhmaks seni, kuni ta vхib ise endale jдrglasi mддrata. Parteid ei huvita mitte oma vere pхlistamine, vaid iseenda pхlistamine. Pole tдhtis, kes vхimu enda kдes hoiab, eeldusel, et hierarhiline struktuur pьsib muutumatuna.

Kхik tхekspidamised, kombed, maitsed, tunded ja hoiakud, mis meie aega iseloomustavad, on tegelikult mддratud ьlal hoidma Partei salapдrasust ja takistama tajumast kaasaegse ьhiskonna tхelist olemust. Fььsiline vastuhakk vхi kхige vдiksemgi samm vastuhaku suunas ei ole praegu enam vхimalik. Proletaarlastelt pole midagi karta. Omaette jдetuna jдtkavad nad pхlvest pхlve ja sajandist sajandisse tццtamist, sigimist ja suremist, mitte ainult ьhegi ajeta vastu hakata, vaid ka suutmata taibata, et maailma vхib olla ka teistsugune, kui ta on. Ohtlikuks vхiksid nad muutuda vaid juhul, kui tццstusliku tehnika areng nхuaks neile suurema hariduse andmist; kuna aga sхjaline ja majanduslik konkurents ei ole enam tдhtis, on ьldine haridustase hoopis lagunemas. On tдiesti ьkskхik, missugused on masside arvamused vхi kas neil neid ьldse on. Neile vхib lubada mхttevabadust, sest nad on mхtlemisvхimetud. Seevastu Partei liikme puhul ei sallita vдhimatki eriarvamust kхige tдhtsusetumaski kьsimuses.

Partei liige elab sьnnist surmani Mхttepolitsei silma all. Isegi kui ta on ьksi, ei saa ta iial kindel olla, et ta on ьksi. Teda vхib iga hetk ette hoiatamata kontrollida, magab ta vхi on дrkvel, tццtab vхi puhkab, on vannis vхi voodis, ja kontrollida nii, et ta ei teagi, et teda kontrollitakse. Рkski tema liigutus ei ole tдhtsusetu. Tema sхprused, tema meelelahutused, tema kдitumine naise ja lastega, tema nдoilme, kui ta on ьksi, sхnad, mida ta unes pomiseb, isegi tema iseloomulikud liigutused, — midagi ei jдeta kahe silma vahele. Rддkimata tхelistest libastumistest, pannakse kindlalt mдrgile kхik veidrused, olgu kui tahes vдikesed, kхik muutused harjumustes, igasugune nдrviline maneerlikkus, mis vхib olla siseheitluse sьmptoom. Tal ei ole ьheski suunas valikuvabadust. Teisest kьljest ei piira tema tegusid ьkski seadus vхi selgelt sхnastatud kдitumiskoodeks. Okeaanias ei ole seadusi. Mхtted ja teod, mis, kui nad on mдrgile pandud, tдhendavad kindlat surma, ei ole vormiliselt keelatud, ja lхputud puhastused, arreteerimised, piinamised, vangistamised ja hukkumised pole mхeldud mitte tхeliselt toimepandud kuritegude karistamiseks, vaid nende inimeste kхrvaldamiseks, kes vхiksid ehk kunagi tulevikus mingi kuriteo toime panna. Partei liikmelt ei nхuta mitte ainult хigeid arvamusi, vaid ka хiget vaistu. Paljusid uskumusi ja hoiakuid, mida temalt nхutakse, ei ole kunagi selgelt mддratletud ja neid ei saagi mддratleda, paljastamata ingsotsi loomuomaseid vastuolusid. Kui ta on хigeusklik (uuskeeles heaoimur), teab ta igas olukorras, jдrele mхtlemata, mida on хige uskuda vхi soovitav tunda. Igal juhul on juba lapsepхlves lдbitehtud pхhjalik vaimne treening, mille vхtmesхnadeks on uuskeelsed mхisted roimstopp, mustvalge ja kaksisoim, vхtnud talt tahte ja vхime asjade ьle sьgavamalt jдrele mхelda.

Partei liikmel ei tohi olla isiklikke tundeid ega meeleolulangusi. Temalt oodatakse, et ta oleks pidevas vдlisvaenlaste ja riigireeturite vihkamises, vхidujoovastuses ja enesealanduses Partei vдgevuse ja tarkuse ees. Tema armetust ja viletsast elust tingitud rahulolematus juhitakse sihikindlalt kхrvale ja hajutatakse niisuguste vхtetega nagu kaks vihkamise minutit, ja mхtlemine, mis vхiks viia skeptilise vхi mдssulise hoiakuni, on juba ette tapetud. Selle distsipliini kхige esimest ja kхige lihtsamat astet, mida saab хpetada isegi vдikestele lastele, nimetatakse uuskeeles roimstopp. Roimstopp tдhendab vхimet otsekui vaistlikult peatuda iga ohtliku mхiste kьnnisel. See sisaldab ka oskust jдtta tдhele panemata analoogiaid, lasta kхrvust mццda loogikavigu ja mхista valesti kхige lihtsamaid argumente, kui need on ingsotsile vaenulikud, ja tunda igavust vхi vastumeelsust, niipea kui mхni mхttekдik vхiks viia ketserlikku suunda. Roimstopp on lьhidalt цeldes kaitsev lollus. Aga ainuьksi lollusest ei piisa. Vastupidi, tхeline хigeusklikkus eeldab niisama tдiuslikku kontrolli oma vaimsete protsesside ьle, nagu on akrobaadil oma keha ьle. Okeaania ьhiskond pьsib lхppkokkuvхttes usul, et Suur Vend on kхikvхimas ja et Partei on eksimatu. Aga kuna Suur Vend ei ole tegelikult kхikvхimas ja Partei ei ole eksimatu, siis nхuab see vдsimatult ja lakkamatut paindlikkust faktide tхlgendamisel. Vхtmesхnaks on siinkohal mustvalge. Nagu uuskeele sхnadel enamasti, on ka sellel sхnal kaks vastandlikku tдhendust. Oponendi kohta tarvitatuna tдhendab see hдbitut kommet musta valgeks kuulutada, ignoreerides ilmselgeid fakte. Parteilase kohta tarvitatuna tдhendab see lojaalset valmisolekut musta valgeks tunnistada, kui parteidistsipliin seda nхuab. Aga see tдhendab ka vхimet uskuda, et must on valge, ja enamgi veel, teada, et must on valge, ning unustada, et kunagi on vastupidist usutud. See nхuab pidevat mineviku ьmbertegemist, mida vхimaldab mхtlemissьsteem, mis hхlmab tegelikult kхik ьlejддnud ja mida tuntakse uuskeeles kaksisoima nime all.

Mineviku ьmbertegemist on vaja kahel pхhjusel, millest ьks on vдhem tдhtis ja nii-цelda дrahoidev. Vдhem tдhtis pхhjus on see, et osalt on Partei liige nagu proletaarlanegi oma elutingimustega rahul selle tхttu, et tal ei ole vхrdlusvхimalust. Teda tuleb дra lхigata minevikust, nagu teda tuleb дra lхigata ka vдlisriikidest, sest ta peab uskuma, et ta elab paremini kui tema esivanemad ja et materiaalse heaolu keskmine tase aina tхuseb. Aga mдrksa olulisem pхhjus minevikku kohandada on vajadus kaitsta Partei eksimatust. Tдhtis ei ole ainult see, et kхnesid, statistikat ja igasuguseid allikaid tuleb pidevalt ajakohastada nдitamaks, et Partei prognoosid on alati хiged olnud. Tдhtis on ka see, et iial ei tohi mццnda ьhtki muutust doktriinis vхi poliitilises kursis. Sest oma arvamuse vхi isegi poliitika muutmine oleks oma nхrkuse tunnistamine. Kui nдiteks Euraasia vхi Ida-Aasia (ьkskхik kumb) on praegu vaenlane, siis peab ta olema alati vaenlane olnud. Ja kui faktid rддgivad midagi muud, siis tuleb fakte muuta. Nii kirjutatakse ajalugu pidevalt ьmber. Ja seda igapдevast minevikku vхltsimist, mida teostab Tхeministeerium, on riigikorra stabiilsuseks niisama vaja nagu represseerimist ja nuhkimist, mida teostab Armastusministeerium.

Mineviku muutuvus on ьks ingsotsi pхhitхekspidamisi. Minevikusьndmusi, nagu vдidetakse, pole objektiivselt olemas, nad elavad vaid kirjalikes allikates ja inimeste mдlus. Minevik on see, mille suhtes allikad ja mдlu on ьhel nхul. Ja kuna Parteil on tдielik kontroll kхigi allikate ьle ja niisama tдielik kontroll oma liikmete teadvuse ьle, siis jдreldub sellest, et minevik on see, milleks Partei teda suvatseb teha. Ja sellest jдreldub ka, et kuigi minevikku saab muuta, ei ole seda iial ьhelgi konkreetsel juhul muudetud. Sest kui ta on uuesti loodud sel kujul, nagu momendil on vaja, siis see uus versioon ongi minevik, ja mingit teist minevikku pole iial saanud olla. See kehtib ka siis, kui ьhte ja sama sьndmust tuleb aasta jooksul mitu korda tundmatuseni muuta, mida juhtub kьllalt tihti. Partei valduses on kogu aeg absoluutne tхde, ja selge on, et see, mis on absoluutne, ei saa kunagi olla olnud erinev sellest, mis ta on praegu. Nagu nдha, sхltub kontroll mineviku ьle eelkхige mдlu treenitusest. Kirjalike allikate vastavusse viimine momendil kehtiva хigeusklikkusega on puhtmehhaaniline toiming. Aga vaja on ka mдletada, et sьndmused toimusid soovitud viisil. Ja kui on vaja mдlu ьmber seada vхi kirjalikke allikaid vхltsida, siis on vaja ka unustada, et nii on tehtud. Seda trikki aga saab хppida nagu iga teistki ajude gьmnastikat. Ja seda on хppinud enamik Partei liikmeid, ja kindlasti kхik need, kes on niisama intelligentsed kui хigeusklikud. Vanakeeles nimetatakse seda ьpris avameelselt „reaalusekontrolliks”. Uuskeeles nimetatakse seda kaksisoimaks, kuigi kaksisoim sisaldab ka veel palju muud.

Kaksisoim tдhendab vхimet hoida oma teadvuses korraga kaht vastandlikku tхekspidamist ja need mхlemad omaks vхtta. Tark Partei liige teab, mis suunas tal tuleb oma mдlu muuta; ta teab jдrelikult ka, et ta teeb reaalsusega trikke; aga kaksisoima abil ta veenab ennast, et reaalsus ei kannata selle all. See protsess peab olema teadlik, muidu ta ei toimu kьllalt tдpselt, aga ta peab olema ka ebateadlik, muidu ta toob kaasa vхltsuse- ja selle tхttu sььtunde. Kaksisoim on ingsotsi tuum, sest Partei pхhitegevuseks on kasutada teaduslikku pettust, sдilitades samal ajal tдielikku aususega kaasneva eesmдrgikindluse. Sihilikud valed, millesse ise tдielikult usutakse, kхigi ebamugavaks muutunud faktide unustamine, ja siis, kui neid jдlle tarvis lдheb, meeldetuletamine just nii kauaks kui vaja, objektiivse reaalsuse olemasolu eitamine ja selle eitatud reaalsuse arvessevхtmine, — seda kхike on tingimata vaja. Isegi selle sхna kaksisoim kasutamisel tuleb rakendada kaksisoima. Sest seda sхna kasutades vхetakse omaks, et moonutatakse reaalsust; uue kaksisoima abil kustutatakse see teadmine: ja nii lхpmatuseni, ikka vale ьhe sammu vхrra tхest eespool. Lхppkokkuvхttes on Partei just tдnu kaksisoimale olnud vхimeline — ja vхib, nagu me teame, veel tuhandeid aastaid vхimeline olla — peatama ajaloo kдiku.

Kхik minevikuoligarhiad minetasid oma vхimu kas selle tхttu, et nad luustusid, vхi selle tхttu, et nad pehmusid. Nad kas jдid rumalaks ja ьlbeks, suutmata kohaneda muutuvate tingimustega, ja kukutati; vхi nad jдid liberaalseks ja araks, tegid jдreleandmisi, kus oleks tulnud kasutada jхudu, ja kukutati samuti. Nad langesid, vхib цelda, kas oma iseteadvuse vхi iseteadvuse puudumise tхttu. Partei saavutuseks ongi see, et ta on loonud mхttesьsteemi, kus need mхlemad seisundid vхivad samaaegselt olemas olla. Ja Partei ьlemvхim ei saakski ьhelgi teisel intellektuaalsel alusel pьsima jддda. Kui tahetakse valitseda ja jддdagi valitsema, tuleb olla vхimeline reaalsustaju nihestama. Sest vхimul pьsimise saladuseks on oskus ьhendada usku oma eksimatusse vхimega хppida mineviku vigadest.

Ei tarvitse vist lisada, et osavaimad kaksisoima praktiseerijad on need, kes kaksisoima leiutasid ja teavad, et see on tohutu vaimse petmise sьsteem. Meie ьhiskonnas on need, kes kхige paremini teavad, mis toimub, ьhtlasi need, kes on kхige kaugemal maailma nдgemisest sellisena, nagu ta on. Рldiselt, mida rohkem mхistust, seda rohkem pettekujutlusi; mida intelligentsem, seda neurasteenilisem. Seda nдitab tхsiasi, et sхjahьsteeria intensiivsus kasvab, kui ьhiskonna redelil kхrgemale tхusta. Peaaegu kхige mхistlikumalt suhtuvad sхjasse vaidlusaluste piirkondade alistatud rahvad. Nende jaoks on sхda lihtsalt ьks pidev loodusхnnetus, mis pьhib neist ikka ja jдlle ьle nagu tхusulaine. Neil on tдiesti ьkskхik, kumb pool vхidab. Nad teavad, et vхimuvahetus tдhendab tegelikult ainult seda, et edaspidi nad teevad sedasama tццd mis ennegi uute isandate heaks, kes kohtlevad neid samamoodi, nagu kohtlesid vanad. Veidi paremates tingimustes elavad tццlised, nn. „proled”, pццravad sхjapidamisele tдhelepanu ainult ajuti. Vajaduse korral saab neis hirmu- ja vihkamishoogusid ьles piitsutada, aga omapead jдetuna vхivad nad pikaks ajaks ьldse unustada, et sхda on kдimas. Tхelist sхjaindu vхib leida vaid Partei ridadest, eelkхige siseparteist. Kхige kindlamalt usuvad maailma vallutamisse need, kes teavad, et see on vхimatu. See omapдrane vastandite ьhitamine — teadmine teadmatusega, kььnilisus fanatismiga — on ьks Okeaania ьhiskonna peamisi tunnusjooni. Ametlik ideoloogia kubiseb vasturддkivustest, isegi seal, kus nende jдrele ei ole mingit praktilist vajadust. Nii nдiteks on Partei kхrvale heitnud ja halvustab kхiki pхhimхtteid, millel sotsialistlik liikumine algselt pхhines, ja teeb seda sotsialismi kaitsmise nimel. Ta jutlustab niisugust pхlgust tццlisklassi vastu, nagu seda pole nдhtud sajandite jooksul, ja paneb oma liikmed kandma vormirхivast, mis oli kunagi tььpiline fььsilise tцц tegijatele ja mis seepдrast ьle vхetigi. Ta ххnestab sьstemaatiliselt perekonna ьhtekuuluvust, ja nimetab oma juhti nimega, mis apelleerib otseselt perekondliku lojaalsuse tundele. Isegi meid valitseva nelja ministeeriumi nimetused demonstreerivad jultumust, millega mхisteid sihikindlalt pahupidi pццratakse. Rahuministeerium tegeleb sхjaga, Tхeministeerium valega, Armastusministeerium piinamisega ja Kьlluseministeerium nдljutamisega. Need vasturддkivused ei ole juhuslikud ja ei tulene ka lihtsalt silmakirjalikkusest: need on sihikindlad kaksisoima harjutused. Sest vхimu saab piiramatult sдilitada ainult vastuolusid lepitades. Mingil muul viisil pole vхimalik igipхlist tsьklit murda. Kui tahetakse inimeste vхrdsust lхplikult kхrvale heita, kui tahetakse, et ьlemkiht, nagu me seda nimetasime, jддks alatiseks vхimule, siis peab valitsevaks vaimseks seisundiks olema kontrollitav nхdrameelsus.

Aga on veel ьks kьsimus, mida me oleme siiani vдltinud. See on: miks peab inimeste vхrdsuse idee kхrvale heitma? Eeldades, et me oleme selle protsessi mehaanikat хigesti kirjeldanud: mis on selle tohutu, hoolega planeeritud katse tхukejхud ajalugu teataval kindlal momendil kinni kьlmutada?

Siinkohal me jхuame keskse saladuseni. Nagu me nдgime, pхhineb Partei ja eriti sisepartei mьstilisus kaksisoimal. Aga sellest sьgavamal peitub algne tхukejхud, igipьsiv instinkt, mis viis esmalt vхimu haaramiseni ja tхi seejдrel kaasa kaksisoima. Mхttepolitsei, pideva sхjapidamise ja kхik muud vajalikud pдraldised. See tхukejхud on...

 

Winstoni teadvusse jхudis vaikus, nagu jхuab teadvusse mingi uus heli. Talle tundus, et Julia on juba tьkk aga vдga vagusi olnud. Tьdruk lamas kьlili, ьlakeha paljas, kдsi pхse all, tume juuksesalk silmile langenud. Ta rind kerkis ja vajus rahulikult ja korrapдraselt.

„Julia!”

Ei mingit vastust.

„Julia, oled sa дrkvel?”

Ei mingit vastust. Julia magas. Winston sulges raamatu, pani selle ettevaatlikult pхrandale, heitis pikali ja tхmbas endale ja Juliale teki peale.

Ma ei ole ikka veel teada saanud pхhisaladust, mхtles ta. Ta sai aru, kuidas, aga ta ei saanud aru, miks. Esimene peatьkk, nagu kolmaski peatьkk, ei olnud talle цelnud tegelikult midagi uut, see oli ainult sьstematiseerinud teadmisi, mis tal juba enne olid. Aga pдrast selle lugemist teadis ta kindlamalt kui enne, et ta ei ole hull. Vдhemuses olemine, isegi ьksi olemine ei tee sinust veel hullu. On olemas tхde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tхest kas vхi tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull. Loojuva pдikese kollane kiir tungis lдbi akna ja langes padjale. Ta sulges silmad. Pдikesepaiste nдol ja tьdruku sile keha, mis puutus vastu tema keha, andsid talle hea, uinutava, kindla tunde. Ta oli ohutus paigas, kхik oli hдsti. Ta uinus, sosistades: „Terve mхistus ei ole statistiline suurus,” tundes, et neis sхnades peitub sьgavamхtteline elutarkus.

Kui ta дrkas, oli tal tunne, et ta on maganud vдga kaua, aga pilk vanamoelisele kellale ьtles talle, et kell on alles kakskьmmend kolmkьmmend. Ta jдi veel natukeseks ajaks tukastama; siis hakkas alt hoovist kostma tuttavat lauluhддlt:

„Oli petlik see хnneootus,
mis mццdus kui suveцц.
Kuid see pilk ja see hetk ja see ulm, mis jдi,
see on rццvind mu sьdame!”

See totter laul nдis olevat ikka veel populaarne. Seda vхis igal pool kuulda. See oli vдlja tхrjunud „Vihkamise laulu”. Julia дrkas selle hддle peale ьles, ringutas magusasti ja tхusis voodist ьles.

„Mul on kхht tьhi,” ьtles ta. „Teeme veel ьhe kohvi. Pagan! Tuli on дra kustunud ja vesi on tдitsa kьlm.” Ta raputas priimust. „Ja petrooleum on otsas.”

„Ma usun, et Charringtoni-vanalt saab laenata.”

„Imelik, ma olin kindel, et see on tдis. Peab riidesse panema,” lisas ta. „Oleks nagu kьlmemaks lдinud.”

Ka Winston tхusis ja pani ennast riidesse. Vдsimatu hддl laulis:

„On цeldud: ununeb halb,
on цeldud, et leppida vхid,
kuid su naeratus kьlm ja pisar julm
mul raskeid haavu lхid!”

Winston lдks tunkede rihma pingule tхmmates akna juurde. Pдike oli majade taha kadunud; see ei paistnud enam hoovi. Munakivid olid mдrjad, nagu oleks neid дsja pestud, ja tal oli tunne, nagu oleks ka taevast pestud, nii vдrske ja hele oli sina korstnate vahel. Naine marssis vдsimatult edasi-tagasi, korkides ennast kinni ja lahti, lauldes ja vait jддdes, ja riputades ьha uusi, uusi ja uusi mдhkmeid nццrile kuivama. Winston arutas endamisi, kas ta teenib selle tццga endale leiba vхi on lihtsalt kahe-kolmekьmne lapselapse ori. Julia oli tulnud tema kхrvale; kerge imetlusega silmitsesid nad tursket kuju all hoovis. Kui Winston vaatas naist selle iseloomulikus poosis — jдmedad kдsivarred pesunццri poole kььnitatud ja vхimas mдratagumik upakil —, mдrkas ta esmakordselt, et see naine oli ilus. Talle polnud varem pдhegi tulnud, et viiekьmneaastast naist, kelle keha on laste sьnnitamisest koletult paisunud ja tццst kхvaks ja karedaks muutunud, nii et see on nagu kuivanud kaalikas, vхiks ьldse ilusaks pidada. Aga seda ta oli, ja lхppude lхpuks, miks ka mitte, leidis Winston. Tugev rohmakas keha nagu graniidirahn ja parkunud punane nahk olid noore neiu kehaga samasuguses suhtes nagu kibuvitsamari roosiхiega. Aga miks peaks vilja хiest halvemaks pidama?

„Ta on ilus,” sosistas Winston.

„Tema puusaьmbermххt on vдhemalt meeter,” ьtles Julia.

„Tema ilu ongi selline,” ьtles Winston.

Ta hoidis kдtt ьmber Julia nхtke piha. Julia jalg puusast pхlveni toetus kergelt vastu tema jalga. Nende kehast ei pidanud iial last sьndima. See oli asi, mida nad ei saanud endale iial lubada. Nad vхisid oma saladusi edasi anda ainult suust suhu, ajust ajju. Sellel naisel seal all hoovis ei olnud aju, tal olid ainult tugevad kдsivarred, soe sьda ja viljakas ьsk. Winston mхtles, et ei tea, kui palju lapsi ta on sьnnitanud. Oma viisteist tьkki kindlasti. See naine puhkes ььrikeseks хitsele, vхib-olla aastaks, metsiku iluga, ja hakkas siis дkitselt paisuma nagu kьpsev vili ja muutus kхvaks ja punaseks ja karedaks, ja sellest peale oli tema elu ьksainus pesupesemine, kььrimine, nхelumine, keetmine, kьpsetamine, pьhkimine, nьhkimine, kььrimine, algul laste, siis lastelaste heaks, ьle kolmekьmne aasta, vahet pidamata. Ja pдrast kхike seda ta veel laulis. See mьstiline austus, mida Winston tundis tema vastu, seostus kuidagi kahvatu, pilvitu taevaga, mis ulatus korstnate taga lхputusse kaugusse. Imelik oli mхelda, et see taevas on kхigi jaoks ьks ja sama nii Euraasias, Ida-Aasias kui siin. Ja ka inimesed selle taeva all on tдiesti ьhesugused, — igal pool, ьle kogu maailma, sajad tuhanded miljonid inimesed on just samasugused, inimesed, kes ei tea ьksteise olemasolust, keda lahutavad vihkamise ja valede mььrid ja kes on siiski peaaegu tдpselt ьhesugused, — inimesed, kes ei ole iial хppinud mхtlema, aga kelle sьdames, ьsas ja lihastes peitub jхud, mis muudab kord maailma teiseks. Kui ьldse veel millelegi loota oli, siis ainul proledele! Seda raamatu lхpuni lugemata teadis Winston, et see peab olema Goldsteini lхppjдreldus. Tulevik kuulub proledele. Aga kas ta vхib kindel olla, et kui nende aeg kдtte jхuab, et siis see maailm, mille nad ьles ehitavad, pole talle, Winston Smithile, niisama vххras nagu Partei maailm? Jah vхib, sest see on lхppude lхpuks terve mхistuse maailm. Seal, kus on vхrdsus, vхib valitseda terve mхistus. Varem vхi hiljem see juhtub, jхud muutub teadvuseks. Proled on surematud, selles ei jддnud kahtlust, kui sa vaatasid seda vдgevat kuju all hoovis. Lхpuks jхuab kдtte nende дrkamine. Ja kuni see juhtub, mingu sinna veel tuhat aastat, pьsivad nad kхigest hoolimata elus, nagu linnud, andes kehalt kehale edasi elujхudu, mida Parteil ei ole ja mida ta ei suuda tappa.

„Kas sa mдletad,” kьsis Winston, „seda rдstast, kes meile laulis, sel esimesel pдeval, seal metsaserval?”

„Ta ei laulnud meile,” vastas Julia. „Ta laulis oma lхbuks. Vхi isegi mitte seda. Ta laulis lihtsalt niisama.”

Linnud laulsid, proled laulsid, Partei ei laulnud. Kogu laias maailmas, Londonis ja New Yorgis, Aafrikas ja Brasiilias ja salapдrastes keelatud maades piiri taga, Pariisi ja Berliini tдnavail, Venemaa ддretuisse steppidesse pillatud kьlades, Hiina ja Jaapani turgudel — igal pool seisis seesama tugev, vхitmatu kuju, tццst ja lastekandmisest moonutatud, sьnnist surmani tццd rьgav ja siiski laulev. Neist vхimsaist niuetest peab kord sьndima teadlike inimeste tхug. Sina oled surnud; tulevik on nende pдralt. Aga sa vхid sellest tulevikust osa saada, kui sa hoiad oma vaimu elava, nagu nemad hoiavad elava oma keha, ja annad edasi salajase хpetuse, et kaks pluss kaks on neli.

„Me oleme surnud,” ьtles Winston.

„Me oleme surnud,” kordas Julia kohusetundlikult nagu kaja.

„Te olete surnud,” kхlas metalne hддl nende taga.

Nad pхrkusid teineteisest eemale. Winstoni sisikond oli nagu jддks muutunud. Ta nдgi Julia suuri silmavalgeid. Julia nдgu oli tхmbunud piimjalt kollaseks. Ruuюilaigud, mis olid ikka veel mхlemal pхsenukil, tхusid nii teravalt esile, nagu ei puutukski nad kokku nahaga nende all.

„Te olete surnud,” kordas metalne hддl.

„See tuleb pildi tagant,” sosistas Julia.

„See tuleb pildi tagant,” ьtles hддl. „Jддge sinna, kus te olete. Юrge tehke ьhtegi liigutust, enne kui teid kдstakse.”

Nььd see algas, nььd see lхpuks algas! Nad ei saanud teha muud kui seista ja vaadata teineteisele ainiti silma. Neil ei tulnud mхttessegi majast vдlja tormata ja pхgeneda, enne kui on hilja. Mхeldamatu oli jдtta kuuletumata seinast kostvale metalsele hддlele. Nad kuulsid lхksatust, nagu oleks mingi riiv eest дra tхmmatud, ja puruneva klaasi klirinat. Pilt oli pхrandale kukkunud, jдttes nдhtavale teleekraani.

„Nььd nad nдevad meid,” ьtles Julia.

„Nььd me nдeme teid,” kordas hддl. „Jддge seisma keset tuba. Selg vastamisi. Kдed kukla taga. Юrge puudutage teineteist.”

Nad ei puudutanud teineteist, aga Winstonile nдis, et ta tunneb, kuidas Julia keha vдriseb. Vхi oli see ainult tema enda vдrisemine. Ta suutis vaid hammaste plagisemist tagasi hoida, aga pхlved ei kuulanud sхna. Alt kostis saabast trampimist, maja seest ja vдljast. Hoov nдis mehi tдis olevat. Midagi lohistati mццda kive. Naise laul oli katkenud poolelt sхnalt. Kostis pikk veerev kolin, nagu oleks pesupali ьle хue veerenud, ja seejдrel vihane sхnavaling, mis lхppes valukarjatusega.

„Maja on ьmber piiratud,” ьtles Winston.

„Maja on ьmber piiratud,” ьtles hддl.

Winston kuulis, kuidas Julia surus hambad risti. „Me peame nььd jumalaga jдtma,” ьtles Julia.

„Te peate nььd jumalaga jдtma,” ьtles hддl. Ja siis sekkus ьks teine, hoopis erinev hддl, tasane intelligentne hддl, mis tundus Winstonile tuttav olevat: „Muide, kui me kord juba niikaugel oleme: ‚Siin voodi pehme, kus uni on hea. Siin kirves terav, mis raiub su pea.’”

Miski kukkus klirinal Winstoni selja taha voodile. Redeliots oli lдbi akna torgatud ja see oli raami purustanud. Keegi ronis aknast sisse. Trepilt kostis raskeid samme. Tuba oli tдis turskeid mehi, jalas rautatud saapad ja kдes kumminui.

Winston ei vдrisenud enam. Ta ei pilgutanud isegi silmi. Peaasi oli olla vagusi, olla vagusi ja mitte anda neile ettekддnet sind lььa! Sileda, elukutselise poksija lхuaga mees, kus suu oli ainult ьks pilu, jдi tema vastu seisma, kiigutas mхtlikult kumminuia pцidla ja nimetissхrme vahel. Winston kohtas tema pilku. Alastioleku tunne, kдed kukla taga ja nдgu ning keha ьleni nдhtaval, oli peaaegu talumatu. Mees pistis vдlja valge keeleotsa, nilpsas seda kohta, kus oleksid pidanud olema huuled, ja eemaldus siis aeglaselt. Jдlle kostis klirinat. Keegi oli vхtnud laualt kirjapressi ja visanud selle vastu kaminakive puruks.

Mццda pхrandat veeres korallitьkike, tilluke roosa mьgar nagu tordikreemist roos. Kui vдike, mхtles Winston, kui vдike see tegelikult on! Selja tagant kostis kххksatus ja mьtsatus ja ta sai metsiku hoobi vastu pahkluud, mis oleks teda ддrepealt tasakaalust vдlja viinud. Рks meestest oli Juliale rusikaga solaari virutanud, nii et tьdruk vajus kokku nagu liigendnuga. Ta viskles pхrandal, ahmides хhku. Winston ei sцandanud millimeetri vхrragi pead pццrata, aga ta nдgi silmanurgast Julia kahkjat, хhku ahmivat nдgu. Hoolimata hirmust paistis, nagu oleks ta vхinud tunda valu omaenda kehas, tapvat valu, mis ei olnud aga nii pakiline kui Julia heitlus lдmbumisega. Ta teadis, mida see tдhendab: kohutav, ahistav valu, mis ei lakka, aga millele ei jхua хieti mхeldagi, sest kхigepealt on tarvis tagasi saada hingamisvхime. Siis haarasid kaks meest Julial хlgadest ja pхlvedest ja tassisid ta minema nagu koti. Winston nдgi korraks ta alaspidi rippuvat pead, kollast ja vддndunud nдgu; ta silmad olid suletud ja ruuюilaigud olid ikka veel pхskedel; ja see oli viimane, mis ta temast nдgi.

Winston seisis surmvaikselt. Teda polnud veel keegi lццnud. Peas vilksatasid mхtted, mis tulid iseenesest, aga olid tдiesti ьksluised. Ta arutas endamisi, kas nad mr. Charringtoni on juba kinni vхtnud ja mis nad selle naisega seal hoovis tegid. Ta mдrkas, et tal on kange tahtmine kusta, ja see pani teda natuke imestama, sest ta oli paari tunni eest seda alles teinud. Ta mдrkas, et kell kaminasimsil nдitab ьheksa, see tдhendab kakskьmmend ьks. Aga vдljas oli kuidagi liiga valge. Kas ei peaks augustis sel kellaajal juba hдmaraks minema? Ta arutas endamisi, et дkki olid nad Juliaga ajaarvestuses segi lдinud, olid цц otsa maganud ja дrgates arvanud, et kell on kakskьmmend kolmkьmmend, kui tegelikult oli pool ьheksa hommikul. Aga ta ei jдrginud seda mхtet pikemalt. See ei olnud huvitav.

Vahekдigust kostsid teistsugused, kergemad sammud. Tuppa astus mr. Charrington. Mundrimeeste kдitumine muutus korrapealt vaoshoitumaks. Ka mr. Charringtoni olekus oli midagi muutunud. Ta pilk langes kirjapressi tьkkidele.

„Korjake need ьles,” ьtles ta teravalt.

Рks meestest kummardus kдsku tдitma. Kokniaktsent oli kadunud: Winston taipas дkki, kelle hддl see oli, mida ta oli mхni hetk tagasi teleekraanist kuulnud. Mr. Charringtonil oli ikka veel seljas tema vana velvetpintsak, aga tema juuksed, mis olid olnud peaaegu valged, olid muutunud mustaks. Ka ei olnud tal enam prille ees. Ta heitis Winstonile ьheainsa terava pilgu, nagu kontrollides, kas on ikka tegu хige mehega, ja ei pццranud talle siis enam tдhelepanu. Ta oli kьll veel дratuntav, aga ta ei olnud enam sama isik. Tema keha oli sirgunud ja ta oli nagu pikemaks kasvanud. Tema nдgu oli lдbi teinud ainult tillukesi muutusi, mis olid selle aga tдiesti ьmber kujundanud. Mustad kulmud olid hхredad, kortsud olid kadunud ja kхik nдojooned olid muutunud; isegi nina tundus olevat lьhem. See oli valvsa kьlmaverelise kolmekьmne viie aastase mehe nдgu. Winston taipas, et ta nдeb esimest korda elus kedagi, kellest ta teab kindlalt, et see on Mхttepolitsei agent.