Oli kьlm selge aprillipдev, kellad lхid parajasti kolmteist. Winston Smith, lхug vastu rinda surutud, et kaitsta end lдbilхikava tuule vastu, lipsas kiiresti Vхidu Maja klaasuksest sisse, aga mitte kьllalt kiiresti, et takistada liivasegust tolmukeerist endaga kaasa tulemast.

Trepikoda haises keedetud kapsa ja vanade kaltsumattide jдrgi. Selle ьhes otsas oli seinale kinnitatud vдrviline plakat, mis oli siseruumi kohta liiga suur. See kujutas vaid ьht tohutut, enam kui meetrilaiust nдgu: umbes neljakьmne viie aastase mehe nдgu tihedate mustade vuntside ja karmide meeldivate nдojoontega. Winston hakkas treppist ьles minema. Lifti ei tasunud proovidagi. See tццtas parematel aegadel harva, ja praegu oli vool pдeva ajaks vдlja lьlitatud. See oli osa vihkamise nдdala eelsest kokkuhoiukampaaniast. Korter oli kaheksandal korrusel, ja Winston, kes oli kolmekьmne ьheksa aastane ja kel oli veenilaiendi haavand parema jala pahkluu kohal, astus aeglaselt, tхmmates minnes korduvalt hinge. Igal korrusel vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu nдoga. See oli niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad sind igale poole. SUUR VEND VALVAB SIND, oli pildi all kiri.

Korteris luges mahlakas hддl ette mingeid arvusid, mis kдisid ilmselt malmitootmise kohta. Hддl tuli piklikust, tuhmi peegli moodi metallplaadist, mis moodustas osa parempoolesest seinast. Winston keeras nuppu ja hддl jдi veidi vaiksemaks, kuigi sхnad olid endiselt selged. Seda riistapuud (mille nimi oli teleekraan), sai kьll vaiksemaks keerata, aga vхimatu oli seda tдiesti vдlja lьlitada. Winston jдi akna alla seisma: ta oli lьhike, kleenuke ja sinised tunked, Partei vormiriietus, veel rхhutasid tema kхhnust. Tal oli vдga heledad juuksed ja loomu poolest jumekas nдgu, mille naha oli kehv seep, nьrid юiletid ja дsja lхppenud talve kьlmad karedaks muutnud.

Aknatagusest vaatepildist хhkus isegi lдbi klaasi kьlma. All tдnaval keerutasid vдikesed tuulepццrised tolmu ja paberitьkke, ja kuigi pдike paistis ja taevas oli eresinine, oli kхik ьmberringi hall ja ilmetu, vдlja arvatud plakatid, mida oli kхikjale ьles kleebitud. Mustavuntsiline nдgu vahtis vastu iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. SUUR VEND VALVAB SIND, ьtles kiri, ja tumedad silmad vaatasid sьgavalt Winstonile silma. All kхnnitee kohal laperdas teine, nurgast rebenenud plakat hooti tuule kдes, vaheldumisi varjates ja nдidates ainsat sхna INGSOTS. Taamal laskus helikopter katuste vahele, jдi korraks хhku rippuma nagu porikдrbes ja liugles siis kaarjalt edasi. See oli akendesse piiluv politseipatrull. Aga patrullil polnud suurt tдhtsust. Tдhtis oli Mхttepolitsei.

Teleekraanist tulev hддl Winstoni selja taga jahvatas ikka veel malmist ja IX kolmaastakuplaani ьletamisest. Teleekraan tццtas korraga nii vastuvхtja kui saatjana. See pььdis kinni iga vaiksest sosinast tugevama heli, mida Winston tegi; vдhe sellest, kuni ta pьsis metallplaadi vaatevдljas, oli teda niisama hдsti ka nдha. Muidugi oli tдiesti vхimatu цelda, kas sind parajasti valvatakse vхi mitte. Vхis ainult mхistatada, kui tihti ja mis sьsteemi jдrgi Mхttepolitsei iga ьksiku kanali sisse lьlitab. Mхeldav oli seegi, et jдlgiti kogu aeg kхiki. Aga igal juhul vхidi sinu kanal sisse lьlitada mis tahes hetkel. Tuli elada — ja elatigi, tдnu harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, — teadmises, et igat heli, mida sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, vдlja arvatud pimedas, pannakse tдhele.

Winston seisis kogu aeg seljaga teleekraani poole. Nii oli kindlam, kuigi ka selg vхis reeta, nagu ta vдga hдsti teadis. Umbes kilomeetri kaugusel kхrgus valge ja vдgevana tahmase maastiku kohal Tхeministeerium, tema tццkoht. See, mхtles ta ebamддrase vastumeelsusega, see on siis London, Esimese Maandumisraja, Okeaania elanikearvult kolmanda provintsi pealinn. Ta pььdis leida mхnd lapsepхlvemдlestust, mis ьtleks, kas London on alati selline olnud. Kas siin on alati olnud ridamisi neid rддmas ьheksateistkьmnenda sajandi maju, palgid seinu toetamas, aknad papiga kinni lццdud ja katused lainelise plekiga kaetud, lagunevad aiamььrid igasse kьlge vajumas? Ja need pommitamisjдljed, kus хhus keerles krohvitolmu ja pхdrakanep kasvas kivirusul; ja need kohad, kus pommid olid lagedaks teinud suurema platsi ja kuhu oli kerkinud karjakaupa armetuid barakke nagu kanakuute? Asjata kхik, ta ei mдletanud midagi: lapsepхlvest ei olnud sдilinud midagi peale ьksikute eredalt valgustatud piltide, millel ei olnud tagapхhja ja mis jдid enamasti arusaamatuks.

Tхeministeerium — uuskeeles Tхmin(1) — erines rabavalt kхigest muust, mida oli nдha. See oli tohutu kiiskavvalgest betoonist pьramiidne ehitis, mis kerkis astanguliselt 300 meetri kхrgusele. Sealt, kus Winston seisis, seletas silm veel parajasti valgel seinal elegantses kirjas ilutsevat Partei kolme loosungit:

Rддgiti, et Tхeministeeriumi hoones on maa peal kolm tuhat tuba ja vastav juurestik maa all. Hajali mццda Londonit oli veel kolm samasuguse vдlimuse ja suurusega hoonet. Need troonisid ьmberkaudsete ehituste kohal, nii et Vхidu Maja katuselt vхis nдha korraga kхiki nelja. Need olid ministeeriumide hooned, mille vahel jagunes kogu valitsusaparaat. Tхeministeerium, mis tegeles informatsiooni, meelelahutuse, hariduse ja kunstiga. Rahuministeerium, mis tegeles sхjaga. Armastusministeerium, mis kaitses seaduslikkust ja korda. Ja Kьlluseministeerium, mis vastutas majanduselu eest. Uuskeeles nimetati neid: Tхmin, Ramin, Armin ja Kьlmin.

Armastusministeerium oli hirmuдratav asutus. Sel ei olnud ьhtki akent. Winston ei olnud kordagi kдinud Armastusministeeriumis, isegi mitte poole kilomeetri kaugusel sellest. See oli koht, kuhu oli vхimatu pддseda muidu kui ametiasjus, ja ka siis tuli tungida lдbi traattхketest, raudustest ja peidetud kuulipildujapesadest labьrindi. Isegi selle vдlimisele kaitsevццndile viivail tдnavail lonkisid musta mundriga gorillanдolised valvurid, kes olid relvastatud jдtkuliste nuiadega.

Winston pццras jдrsult ьmber. Ta oli mananud nдole vaikse optimismi ilme, nagu see oli soovitav nдoga teleekraani poole olles. Ta lдks ьle toa tillukesse kццki. Lahkudes sel kellaajal ministeeriumist, oli ta ohverdanud lхunasццgi kantiinis, ja ta teadis, et kццgis ei ole midagi sььa peale mustjaspruuni leivatьki, mida tuli hoida homme hommikuks. Ta vхttis riiulilt pudeli vдrvitu vedelikuga, mille lihtsale valgele sildile oli kirjutatud „VХIDU” DЮINN. Sel oli vastik, хline lхhn nagu hiina riisiviinal. Winston kallas endale sealt peaaegu teetassitдie, vхttis sьdame rindu ja neelas selle alla nagu arstirohu.

Jalamaid hakkas ta nдgu хhetama ja tal tuli vesi silma. See vedelik oli nagu lдmmastikhape, vдhe sellest, seda neelates oli tunne, nagu oleksid kumminuiaga kuklasse saanud. Hetke pдrast andis kхrvetus maos aga jдrele ja maailm omandas rххmsama ilme. Ta vхttis kдkrunud pakist, millel oli kiri „VХIDU” SIGARETID, ьhe sigareti, aga hoidis seda ettevaatamatult pьstloodis, mille tхttu tubakas pudenes kхik maha. Jдrgmisega oli tal rohkem хnne. Ta lдks tagasi elutuppa ja istus vдikese laua taha, mis oli teleekraanist vasakul. Ta vхttis lauasahtlist sulepea, tindipoti ja paksu, kvartkaustas, punase selja ja marmoreeritud kaantega kaustiku.

Mingil pхhjusel oli teleekraan elutoas ebatavalises kohas. Selle asemel et paikneda — nagu oli normaalne — otsaseinas, kust oleks nдinud kogu tuba, oli ta pikemas seinas, vastu akent. Ekraani kхrval oli vдike niрр, kus Winston praegu istus, — see oli maja ehitamise ajal mхeldud ilmselt raamaturiiuli jaoks. Ja niрis istudes ning tahapoole nхjatudes jдi Winston teleekraanile kдttesaamatuks, mis puutud nдgemisse. Teda oli muidugi kuulda, aga niikaua, kui ta pьsis oma praeguses asendis, ei olnud teda nдha. Ja osalt just see toa ebatavaline geograafia oligi talle sisendanud mхtte, mida ta asus nььd teoks tegema.

Aga selle mхtte oli talle sisendanud ka see kaustik, mille ta oli sahtlist vдlja vхtnud. See oli iseдralikult ilus kaustik. Selle sile, kreemjas, vanadusest pisut koltunud paber oli seda sorti, mida ei olnud enam vдhemalt nelikьmmend aastat toodetud. Kuid Winston oletas, et see kaustik on veel palju vanem. Ta oli mдrganud seda ьhe vдikese rддmas vanakraamikaupluse aknal kuskil aguliurkas (kus nimelt, seda ta ei mдletanud) ja teda oli jalamaid haaranud vastupandamatu soov selle omanikuks saada. Partei liikmed ei tohtinud tavalistes poodides kдia („vabalt turult ostmas”, nagu цeldi), aga sellest ei peetud rangelt kinni, sest paljusid asju, nagu nдiteks kingapaelu ja юiletiteri, ei olnudki muul viisil vхimalik saada. Ta oli heitnud tдnaval kiire pilgu ette ja taha, oli lipsanud poodi ja ostnud kaustiku kahe ja poole dollari eest дra. Sel hetkel polnud tal selle kaustikuga veel mingit kindlat kavatsust. Ta oli selle sььdlaslikult portfellis koju toonud. Isegi tьhjalt, ilma et sinna oleks midagi kirjutatud, oli see kompromiteeriv omand.

Mхte, mida ta asus nььd teoks tegema, oli pдevikupidamine. See ei olnud keelatud (miski ei olnud keelatud, sestpeale kui ei olnud enam olemas seadusi), aga ilmsikstuleku puhul vхis olla kindel, et karistuseks on surmanuhtlus vхi vдhemasti kakskьmmend viis aastat sunnitццlaagrit. Winston pani sule sulepea otsa ja pьhkis selle хlist puhtaks. Sulg oli vanaaegne riist, mida kasutati harva isegi allkirja andmiseks, ja ta oli hankinud selle salaja ning suure vaevaga, lihtsalt tundes, et see ilus kreemjas paber on seda vддrt, et sinna kirjutataks ehtsa sulega, selle asemel et kriipida seda tindipliiatsiga. Tegelikult ei olnud ta harjunud kдega kirjutama. Peale vдga lьhikeste mдrkmete dikteeriti kхik mis vaja kхnekirjurile, aga praeguseks otstarbeks see muidugi ei kхlvanud. Ta kastis sule tindipotti ja jдi hetkeks kхhklema. Vдrin kдis lдbi ta sьdame. Paberile jдlje jдtmine oli otsustav tegu. Vдikeste kohmakate tдhtedega kirjutas ta:

4. aprill 1984

Ta ajas end sirgu. Teda valdas tдielik abitustunne. Kхigepealt ei teadnud ta vanduda, kas praegu ikka on 1984. aasta. Tхenдoline see oli, sest ta oli ьpris kindel, et ta on kolmekьmne ьheksa aastana, ja ta arvas, et ta on sьndinud 1944. vхi 1945. aastal; aga praegusel ajal oli vхimatu ьhtegi ajamomenti fikseerida suurema kui paariaastase tдpsusega.

Ja дkki tabas teda kхhklus: kellele ta хieti kirjutab seda pдevikut? Tulevikule, neile, kes pole veel sьndinud. Ta mхte tiirles mхne hetke kahtlase daatumi ьmber pдevikus ja pхrkas siis mьtsatades vastu uuskeele sхna kaksisoism. Nььd alles jхudis tema teadvusse, kui suure asja ta on ette vхtnud. Kuidas saab suhelda tulevikuga? See on juba loomu poolest vхimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul see ei kuula teda, vхi erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus sellele mхistetav.

Tьkk aega ta istus ja vahtis tuimalt paberile. Teleekraanist tuli nььd rдiget marsimuusikat. Imelikult kombel paistis, et ta ei ole kaotanud mitte ainult vдljendusvхimet, vaid on koguni дra unustanud kхik selle, mida ta oli kavatsenud цelda. Ta oli nдdalate kaupa end selleks silmapilguks ette valmistanud, ja talle polnud kordagi pдhe tulnud, et see nхuab veel midagi muud peale julguse. Kirjutamine ise saab olema kerge. Tal tarvitseb vaid paberile kanda see ilmlхpmatu дrev monoloog, mis oli jooksnud ta peas aastate kaupa. Kuid praegusel hetkel oli see monoloogki katkenud. Pealegi oli ta veenilaiendi haavand hakanud talumatult sьgelema. Aga ta ei julgenud seda kratsida, sest kui ta seda tegi, lхi sinna alati pхletik sisse. Sekundid tiksusid. Ta ei tajunud muud kui enda ees oleva lehe tьhjust, naha sьgelemist pahkluu kohal, muusika mьrtsumist ja kerget uima joodud dюinnist.

Jдrsku hakkas ta tдielikus paanikas higistama, tajudes vaid дhmaselt, mida ta paberile paneb. Tema vдike, kuid lapselik kдekiri hьples lehel ьles-alla, kaotades algul дra suured tдhed ja lхpuks punktid:

4. aprill 1984. Eile хhtul kinos. Puha sхjafilmid. Рks vдga hea pхgenike laevast, mida pommitati kusagil Vahemerel. Publikule tegid suurt lхbu kaadrid tohutu paksust tьnnakast mehest, kes pььdis helikopteri eest дra ujuda, algul nдidati, kuidas ta pьherdab vees nagu pringel, siis nдidati teda lдbi helikopteri kuulipildujasihiku, siis oli ta auke tдis ja meri tema ьmber roosa ja ta vajus nii дkki pхhja, nagu oleks tal aukudest vesi sisse lдinud. publik mцirgas naerda, kui ta pхhja vajus. siis nдidati pддstepaati, mis oli lapsi tдis ja mille kohal rippus helikopter. paadininas istus ьks keskealine naine vist juuditar vдike kolmeaastane poiss sьles. poiss karjus hirmu pдrast ja surus oma pead ema rindade vahele nagu tahaks ta end temasse puurida ja naine hoidis tal ьmbert kinni ja pььdis teda rahustada kuigi oli ka ise hirmust sinine, varjates teda nii hдsti kui suutis nagu loodaks ta et tema kдed kaitsevad last kuulide vastu. siis viskas helikopter sinna 20-kilose pommi kohutav plahvatus ja paat lendas pilbasteks. ja siis oli seal haruldane kaader lapse kдest mis lendas ьles ьles otse ьles vastu taevast kaamera helikopteri ninas oli seda nдhtavasti jдlginud ja seda saatis vхimas aplaus parteilaste istekohtadelt aga ьks naine all prolede saaliosas pistis дkki lхugama ja karjus et seda ei tohiks lastele nдidata seda ei tohiks neil pole хigust lastele neil pole хigust kuni politsei viis ta viis ta minema ma ei usu et temaga midagi tehakse keegi ei hooli sellest mida proled ьtlevad tььpiline prolede reaktsioon nad ei —

Winston katkestas kirjutamise, osalt sellepдrast, et ta kдsi tхmbus krampi. Ta ei teadnud, mis oli teda pannud seda soppa endast vдlja valama. Aga imelik oli see, et samal ajal oli temas selge kuju vхtnud ьks hoopis teist laadi mдlestus, sedavхrd, et ta oli peaaegu valmis seda kirja panema. Ja ta taipas nььd, et just selle teise juhtumi pдrast ta oli jдrsku otsustanud koju tulla ja hakata tдna pдevikut pidama.

See oli juhtunud hommikul ministeeriumis, kui millegi nii hдguse kohta saab ьldse nii цelda.

Oli umbes ьksteist ja arhiiviosakonnas, kus Winston tццtas, tassiti toole boksidest vдlja, keset saali suure teleekraani ette, valmistudes kaheks vihkamise minutiks. Winston oli just ьhes keskmises reas istet vхtmas, kui дkki astus saali kaks inimest, keda ta nдgupidi tundis, aga kellega ta polnud rддkinud. Рks neist oli tьdruk, keda ta koridoris sageli kohtas. Winston ei teadnud tema nime, aga ta teadis, et see tьdruk tццtab ilukirjandusosakonnas. Arvestades seda, et ta oli nдinud teda хliste kдte ja mutrivхtmega, vхis arvata, et ta on mingi tehnik mхne romaanikirjutamise masina juures. Tьdruk oli enesekindla olekuga, umbes kahekьmne seitsme aastane, paksude tumedate juuste, tedretдhnilise nдo ja kiirete sportlike liigutustega. Рmber tema tunkede oli mitmekordselt keeratud kitsas helepunane vцц, Noorte Antiseksuaalse Liidu tunnus, kьllalt tihedalt, et esile tхsta tema puusade vormikust. Winstonile oli ta olnud esimesest pilgust peale vastumeelne. Ja ta teadis ka pхhjust. See oli hokivдljakute ja kьlmade supluste, ьhiste matkade ja ьldise ideepuhtuse хhkkond, mis tьdrukut saatis. Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kхik naised, eriti aga noored ning nдgusad. Just naised, ja eeskдtt noored naised, olid Partei kхige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse vдljanuuskijad. See tьdruk aga jдttis talle ohtlikuma mulje kui ьkski teine. Рkskord koridoris vastu tulles oli tьdruk talle heitnud kiire kхrvalpilgu, mis oleks teda nagu lдbi puurinud, nii et ta tundis hetkeks jдist hirmu. Tal kдis peast lдbi isegi kahtlus, et see tьdruk on ehk Mхttepolitsei agent. See ei olnud, tхsi kьll, kuigi tхenдoline. Aga siiski ta tundis iseдralikku дngistust, milles hirm segunes vaenulikkusega, iga kord kui nad kuskil kohtusid.

Teine tulija oli mees nimega O'Brien, sisepartei liige, kellel oli nii kхrge ja tдhtis ametikoht, et Winstonil oli sellest vaid дhmane ettekujutus. Toolide ьmber sagivad inimesed vakatasid paugupealt, kui nad nдgid sisepartei liikme musti tunkesid. O'Brien oli suur turske mees jдmeda kaela ja tahumatu, pentsiku, brutaalse nдoga. Aga hoolimata tema heidutavast vдlimusest oli tema kдitumises teatavat sarmi. Tal oli iseдralik komme oma prille kohendada, mis oli imelikult relvitustav, mingil seletamatul moel imelikult kultiveeritud. Seda liigutust oleks vхinud vхrrelda kaheksateistkьmnenda sajandi aadlimehe ninatubakatoosi-pakkumisega, kui keegi veel niisugustes kategooriates oleks mхelnud. Winston oli O'Brienit nдinud tosina aasta jooksul oma tosin korda. Ta tundis tema vastu sьgavat huvi, ja mitte ainult sellepдrast, et teda kцitis kontrast O'Brieni kдitumise ja tema poksijavдlimuse vahel. Eeskдtt toitis tema huvi salajane veendumus — vхi ehk siiski mitte veendumus, vaid lootus, — et O'Brieni poliitiline хigeusklikkus pole tдiuslik. Miski tema nдos sisendas seda vastupandamatult. Aga muidugi, vхib-olla see ei olnud siiski ketserlus, mis oli kirjutatud tema nдkku, vaid lihtsalt intelligents. Igal juhul jдi temast mulje kui inimesest, kellega vхiks rддkida, kui хnnestuks kuidagi petta teleekraani ja jддda temaga nelja silma alla. Winston ei olnud kьll iial teinud vдhimatki katset seda oletust kontrollida; ja muidugi polnud tal selleks vхimalustki. Sel hetkel vaatas O'Brien oma kдekella, nдgi, et kell on peaaegu ьksteist null-null, ja otsustas ilmselt arhiiviosakonda jддda, kuni kaks vihkamise minutit on mццdas. Ta vхttis istet samas reas kus Winstongi, paari tooli kaugusel. Nende vahel istus vдike punasejuukseline naine, kes tццtas Winstoni kхrval boksis. Tumedate juustega tьdruk istus otse tema selja taga.

Jдrgmisel hetkel, nagu oleks tццle hakanud mingi tohutu хlitamata masinavдrk, prahvatas otsaseinas olevast suurest teleekraanist saali kohutav krigisev kхnehддl. See kдis hammastest lдbi ja ajas kuklakarvad turri. Vihkamine oli alanud.

Nagu tavaliselt, ilmus ekraanile Emmanuel Goldsteini, rahvavaenlase nдgu. Siit-sealt vaatajate hulgast kostis sisinast. Vдike punajuukseline naine piiksatas hirmust ja vastikusest. Goldstein oli renegaat ja ususalgaja, kes kunagi ammu (kui ammu, seda ei mдletanud tдpselt enam keegi) oli olnud ьks Partei juhtivaid tegelasi, peaaegu Suure Venna endaga ьhel tasemel, ja oli siis hakanud arendama kontrrevolutsioonilist tegevust, oli surma mхistetud, aga oli salapдrasel kombel pхgenema pддsenud ja kadunud. Kahe vihkamise minuti programm muutus pдevast pдeva, aga iial ei puudunud sealt Goldstein kui peategelane. Tema oli esimene reetur, kхige varasem Partei puhtuse reostaja. Kхik hilisemad Partei-vastased kuriteod, kхik reetmised, sabotaaюiaktid, ketserlused ja kallakud lдhtusid otse tema хpetusest. Kusagil oli ta siiamaani elus ja haudus oma salaplaane: vхib-olla kusagil ookeani taga oma vдlismaa leivaisade kaitse all vхi isegi — nagu vahetevahel sosistati — mхnes peidukohas Okeaanias endas.

Winstonil vхttis sьdame alt ххnsaks. Goldsteini nдgu kutsus temas alati esile segase tunnetepuhangu. See oli kхhn juudinдgu suure kдharate valgete juuste oreooli ja vдikese kitsehabemega, — tark nдgu, ja siiski mingil moel olemuslikult vastumeelne ja seniilselt rumal oma pika kitsa ninaga, millel prillid olid alla vajunud. See sarnanes lamba nдoga ja ka tema hддl oli mддgiv nagu lambal. Goldstein alustas oma alatist tigedat Partei-vastast rьnnakut, mis oli nii liialdatud ja ebaloomulik, et lapski oleks vхimeline olnud seda lдbi nдgema, ja siiski kьllalt veenev, et sisendada дrevat tunnet, nagu vхiks mхnda teist inimest, kes ei ole nii arukas, sellega дra petta. Ta sхimas Suurt Venda, mхistis hukka Partei diktatuuri, nхudis viivitamatult rahu sхlmimist Euraasiaga, astus vдlja sхnavabaduse, trьkivabaduse, koosolekute vabaduse ja mхttevabaduse kaitseks, ta karjus hьsteeriliselt, et revolutsioon on reedetud, ja seda kхike silpiderohkes kiirkхnes, mis oli nagu Partei kхnemeeste tavalise stiili paroodia ja sisaldas isegi uuskeele sхnu: tegelikult rohkem uuskeele sхnu, kui tavaline Partei liige igapдevases elus kasutas. Ja et kellelegi ei jддks kahtlust, mida tegelikult see Goldsteini silmakirjalik loba varjab, marssisid tema pea taga teleekraanil lхputud Euraasia armee kolonnid: rida rea jдrel terveid ja tugevaid, ilmetu asiaadinдoga mehi, kes ekraani pinnale jхudes kadusid, et anda ruumi teistele, tдpselt samasugustele. Sхdurisaabaste tuim rьtmiline trampimine moodustas tausta Goldsteini mддgivale hддlele.

Vihkamine polnud kestnud veel kolmekьmmend sekunditki, kui juba pool saalis olijaist tхi kuuldavale tahtmatuid raevurццgatusi. Vхimatu oli taluda seda endaga rahulolevat lambanдgu ekraanil ja Euraasia armee kohutavat jхudu selle taga; ja ьldse kutsus Goldsteini nдgemine vхi isegi ainult mхte temale automaatselt esile viha ja hirmu. Ta oli pьsivam vihaobjekt kui Euraasia vхi Ida-Aasia, sest kuni Okeaania sхdis ьhega neist suurriikidest, oli ta ьldiselt teistega rahujalal. Aga imelik oli see, et kuigi Goldsteini kхik vihkasid ning pхlgasid ja kuigi tema teooriaid lьkati ьmber, purustati ja naeruvддristati pдevast pдeva ja tuhat korda pдevas, kхnetoolides, teleekraanil, ajalehtedes ja raamatutes, ja demonstreeriti kхigile nende haletsusvддrset olemust, ei paistnud tema mхju sugugi kahanevat. Ikka leidus uusi lihtsameelseid, kes ootasid, et ta neid хnge vхtaks. Ei mццdunud ainsatki pдeva, kus Mхttepolitsei poleks paljastanud spioone ja sabotццre, kes tegutsesid tema juhendusel. Ta kдsutas tohutut varjuarmeed, konspiraatorite pхrandaalust vхrku, kelle eesmдrgiks oli kukutada Riik. Selle nimeks arvati olevat Vennaskond. Sosistati ka kohutavast raamatust, kхigi ketserlike vaadete kogumikust, mille autor oli Goldstein ja mis liikus siin-seal salaja kдest kдtte. Sel raamatul polnud pealkirja. Kui sellest ьldse juttu tehti, siis цeldi lihtsalt: see raamat. Aga niisugustest asjadest teati vaid дhmaste kuulduste jдrgi. Nii Vennaskond kui see raamat olid teemad, mida Partei lihtliige pььdis vдltida, kui see vдhegi vхimalik oli.

Teisel minutil paisus vihkamine raevuks. Inimesed kargasid kohalt pьsti ja karjusid tдiest kхrist, pььdes lдmmatada ekraanilt tulevat hulluksajavat mддgivat hддlt. Vдike punasejuukseline naine хhetas nдost ja maigutas suud nagu kuivalejддnud kala. Isegi O'Brieni rohmakas nдgu хhetas. Ta istus vдga sirgelt ja ta tugev rindkere tхusis ja vajus, nagu rьndaksid seda merelained. Tumedajuukseline tьdruk Winstoni selja taga hakkas karjuma „Siga! Siga! Siga!”, haaras дkki raske uuskeele sхnaraamatu ja viskas selle vastu ekraani. See tabas Goldsteini nina ja pхrkas tagasi; hддl jдtkas segamatult. Рhel selgel hetkel mдrkas Winston, et ta karjub koos teistega ja taob metsikult kontsa vastu toolipulka. Kahe vihkamise minuti juures polnud kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mдngima, vaid vastupidi see, et tal oli vхimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekьmne sekundi jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Vхigas hirmuja kдttemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja nдgusid sepahaamriga lцmastada nдis lдbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist grimassitavaks ja rццkivaks nхdrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed tundsid, oli abstraktne, eesmдrgita tunne, mida vхis ьhelt objektilt teisele suunata nagu leeklambi leeki. Nii ei olnud mхnel hetkel Winstoni viha suunatud ьldse mitte Goldsteini vastu, vaid vastupidi, Suure Venna, Partei ja Mхttepolitsei vastu; ja sellistel hetkedel kuulus tema sьda ьksildasele mхnitatud ketserile ekraanil, tхe ja terve mхistuse ainsale kaitsjale valede maailmas. Aga juba jдrgmisel hetkel oli ta ьhel meelel inimestega enda ьmber, ja kхik, mis Goldsteini kohta цeldi, paistis talle tхsi olevat. Ja neil hetkedel muutus tema salajane vihkamine Suure Venna vastu imetluseks ja Suur Vend ьlenes tema silmis: vхitmatu, kartmatu kaitsja, kes seisab nagu kalju Aasia hordide vastu, ja Goldstein, vaatamata oma isoleeritusele, oma abitusele ja kahtlusele, mis rippus koguni tema olemasolu kohal, nдis olevat nagu mingi kuri vхlur, kes on vхimeline lihtsalt oma hддle jхuga tsivilisatsiooni hдvitama.

Aga aeg-ajalt oli vхimalik oma viha ka meelevaldselt sinna vхi tдnna suunata. Юkki, nagu meeletu pingutusega, millega luupainaja kдes vaevleja tхstab oma pea padjalt, хnnestus Winstonil oma viha ekraanil olevalt nдolt ьle kanda tumedajuukselisele tьdrukule enda taga. Elavad kaunid kujutluspildid vдlgatasid lдbi ta pea. Ta peksaks tьdruku kumminuiaga surnuks. Seoks ta alasti posti kьlge ja laseks ta nooli tдis nagu Pьha Sebastianuse. Vдgistaks ta дra ja lхikaks tal orgasmihetkel kхri lдbi. Winston mхistis nььd paremini kui varem, miks ta seda tьdrukut vihkab. Ta vihkas teda sellepдrast, et tьdruk oli noor ja ilus ja sootu, et ta tahtis temaga voodisse minna, mis oli aga vхimatu, sest tьdruku hurmavalt nхtke piha ьmber, mis nдis lausa igatsevat embusi, oli see vastik helepunane vцц, pealetьkkiv kasinuse sьmbol.

Vihkamine saavutas haripunkti. Goldsteini hддl oli muutunud tхeliseks mддgimiseks ja hetkeks moondus ta nдgu lambanдoks. Siis sulas see nдgu Euraasia sхduri kujuks, mis lдhenes, tohutu ja hirmuдratav, automaadi tдrisedes, ja nдis iga hetk ekraanilt maha astuvat, nii et mхned esimeses reas istujad surusid end hirmuga vastu seljatuge. Aga samal hetkel ohkasid kхik kergendatult: vaenulik kuju sulas Suure Venna mustajuukseliseks ja mustavuntsiliseks nдoks, mis oli tдis jхudu ja ьleloomulikku rahu ja nii lai, et tдitis peaaegu kogu ekraani. Keegi ei kuulnud, mida Suur Vend ьtles. Need olid lihtsalt mхned julgustussхnad, niisugused sхnad, mida lausutakse lahingukдras ja millest ei saa хieti arugi, aga mis annavad tagasi kindlustunde lihtsalt sellega, et neid цeldakse. Siis дhmastus Suure Venna nдgu ja selle asemel ilmusid ekraanile Partei kolm loosungit suurte trьkitдhtedega:

Aga Suure Venna nдgu nдis veel mхne sekundi ekraanil pьsivat, nagu oleks surve, mida ta inimeste silmamunadele avaldas, olnud liialt tugev, et kohe kaduda. Vдike punajuukseline naine oli langenud ьle enda ees oleva tooli seljatoe. Vдriseval pominal, mis kхlas nagu „Mu pддstja!”, sirutas ta kдsi ekraani poole. Siis kattis ta nдo kдtega. Oli ilmne, et ta palvetas.

Samal ajal hakkas kogu rahvasumm tumedalt, aeglaselt ja rьtmiliselt skandeerima: „S-V!... S-V!... S-V!”, ikka ja jдlle, vдga aeglaselt, pikk paus kahe hддliku vahel, — raske pomisev heli, kuidagi imelikult ьrgne, nagu saadaks seda paljaste jalgade tьmpsumine ja tamtammide kхmin. See kestis umbes pool minutit. See oli refrддn, mida vхis ьlevoolavate tunnete puhul sageli kuulda. Osalt oli see nagu hьmn Suure Venna tarkusele ja ьlevusele, veel enam aga oli see enesehьpnoos, teadvuse tahtlik uinutamine rьtmilise mьra abil. Winstonil lдks sьdame alt kьlmaks. Kahe vihkamise minut jooksul ei suutnud ta hoiduda ьldisest hullusest osa vхtmast, aga see ebainimlik loitsimine „S-V!... S-V!” tдitis teda alati хudusega. Muidugi skandeeris ta koos teistega; teisiti oli vхimatu talitada. Oma tunnete varjamine, nдoilme valitsemine, teistega kaasategemine oli instinktiivne reaktsioon. Aga seal oli mхnesekundiline ajavahemik, kus pilk oli vхinud teda reeta. Ja just sel hetkel oli juhtunud midagi olulist, kui muidugi ьldse oli juhtunud.

Ta oli korraks tabanud O'Brieni pilgu. O'Brien oli pьsti tхusnud. Ta oli prillid eest vхtnud ja oli neid oma iseloomuliku liigutusega taas ninale panemas. Aga hetkeks olid nende pilgud kohtunud, ja niikaua kui see kestis, teadis Winston — jah, ta teadis —, et O'Brien mхtleb samuti nagu tema. Seda sхnumit ei saanud vддriti mхista. Nagu oleksid nende ajud avanenud ja mхtted pilgu kaudu ьhest teise voolanud. „Ma olen sinuga,” nдis O'Brien talle ьtlevat. „Ma tean tдpselt, mida sa tunned. Ma tean sinu pхlgust, vihkamist ja jдlestust. Aga дra karda, ma olen sinu leeris!” Siis see mхistmisvдlgatus kustus ja O'Brieni ilme oli niisama lдbitungimatu nagu kхigil teistelgi.

See oli kхik ja Winston polnud enam kindel, kas oligi midagi juhtunud. Niisugustel juhtumitel ei olnud jдrge. Need toitsid vaid tema usku vхi lootust, et on teisigi Partei vaenlasi peale tema. Vхib-olla vastasid kuuldused tohutust pхrandaalusest vandenхust ikkagi tхele, vхib-olla Vennaskond siiski eksisteeris! Kuigi oli vхimatu kindel olla, vaatamata lхpututele arreteerimistele, ьlestunnistustele ja hukkamistele, et see Vennaskond ei ole lihtsalt mььt. Vahel ta uskus selle olemasolusse, vahel mitte. Mingeid tхendeid ei olnud, olid ьksnes pхgusad tдhelepanekud, mis vхisid tдhendada kхike vхi mitte midagi: juhuslikud vestluskatked, tuhmid kritseldused peldikuseintel, — ьkskord isegi, kui kaks vххrast kohtusid, peaaegu mдrkamatu юest, mida vхis tхlgendada paroolina. Aga see kхik oli ьks suur mхistatus, vхimalik, et ta oli seda lihtsalt ette kujutanud. Ta oli oma boksi tagasi lдinud, uuesti O'Brieni poole vaatamata. Tal ei olnud korrakski peast lдbi kдinud mхtet jдtkata nende hetkelist kontakti. See oleks olnud ддrmiselt ohtlik isegi siis, kui ta oleks teadnud, kuidas seda teha. Sekundi vхi kahe vдltel olid nad vahetanud ebamддrase pilgu, ja sellega oli lugu lхppenud. Aga umbses ьksinduses, milles ta oli sunnitud elama, oli seegi meeldejддv sьndmus.

Winston дrkas mхtetest ja sirutas end. Ta rцhatas. Dюinn ajas maost ьles.

Ta pilk keskendus jдlle kaustiku lehekьljele. Ta avastas, et kuni ta oli abitult mхtisklenud, oli ta jдtkanud automaatselt kirjutamist. Ja kдekiri ei olnud enam kramplik ja kohmakas nagu enne. Sulg oli jooksnud mхnuga ьle sileda paberi, maalides suurte selgete trьkitдhtedega —

rida rea jдrel, tдites pool lehekьlge.

Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete sхnade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et ta oli hakanud pдevikut pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud lehed vдlja rebida ja kogu ettevхttest loobuda.

Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks kasu. Ei ole mingit vahet, kas ta kirjutab MAHA SUUR VEND vхi jдtab selle kirjutamata. Ei ole mingit vahet, kas ta jдtkab pдeviku pidamist vхi jдtab selle pooleli. Mхttepolitsei tabab ta nagunii. Ta oli toime pannud — oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, — raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kхik teised. Seda nimetati mхtteroimaks. Ja mхtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. Vхib mхnda aega, koguni aastaid edukalt kavaldada, aga varem vхi hiljem sind tabatakse nagunii.

See toimus alati ццsel — arreteerimised toimusid tingimata ццsel. Sind дratatakse une pealt, jхhker kдsi raputab sind хlast, valgus pimestab sul silmi, voodi ьmber on kalgid nдod. Enamikul juhtudel ei toimunud mingit kohut, arreteerimise kohta ei ilmunud mingit teadet. Inimesed lihtsalt kadusid, ja alati ццsel. Su nimi kustutati nimekirjast, kхik jдljed sellest, mis sa olid iial teinud, pьhiti minema, su kunagine olemasolu salati maha ja seejдrel unustati. Sind kхrvaldati, hдvitati: likvideeriti, oli tavaline ьtlemine.

Winstonit haaras hetkeks mingi hьsteeriahoog. Ta kirjutas kiiresti ja kritseldades:

nad lasevad mind maha ma ei hooli sellest nad tulistavad mind kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend nad tulistavad alati kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend —

Ta nхjatus vastu tooli seljatuge, pisut hдbenedes ennast, ja pani sulepea kдest. Hetke pдrast ta vхpatas metsikult. Uksele koputati.

Juba! Ta istus vaiksel nagu hiir, lootes asjata, et koputaja, olgu ta kes tahes, lahkub pдrast seda ainust katset. Aga ei, koputus kordus. Kхige halvem oleks viivitada. Sьda kloppis metsikult, aga ta nдgu oli pikast harjumusest arvatavasti ilmetu. Ta tхusis pьsti ja liikus vaevaliselt ukse poole.

____

1) Uuskeel oli Okeaania ametlik keel. Selle struktuuri ja etьmoloogia kohta vt. Lisa. [back]

Kui Winston pani kдe ukselingile, mдrkas ta, et pдevik on jддnud lahtiselt lauale. MAHA SUUR VEND oli kirjutatud ьle kogu lehe, nii suurte tдhtedega, et neid nдgi lugeda isegi uksel seistes. Ta oli hakkama saanud kujuteldamatu lollusega. Aga ta taipas, et isegi paanikas ta ei olnud tahtnud kreemikat paberit mддrida ja kaustikut kinni panna, enne kui tint on дra kuivanud.

Ta tхmbas hinge ja avas ukse. Ja otsekohe voogas temast ьle soe kergenduslaine. Ukse taga seisis vдrvitu, muserdatud ilme, salkus juuste ja kortsulise nдoga naine.

„Seltsimees,” alustas naine sьnge, kiunuva hддlega, „ma kuulsin, et te tulite koju. Kas te saaksite korraks meile tulla ja meie kraanikaussi vaadata? See on umbes ja —”

See oli proua Parsons, naabri naine samalt korruselt. (Proua oli sхna, mida Partei just heaks ei kiitnud — kхiki oleks tulnud kхnetada „seltsimees” —, aga mхne naise puhul kasutati seda tahtmatult.) Ta oli umbes kolmekьmne aastane, aga nдgi palju vanem vдlja. Jдi mulje, et ta nдo kortsudesse on tolmu kogunenud. Winston jдrgnes talle mццda koridori. Need asjaarmastajalikud parandustццd oli igapдevaseks дrritajaks. Vхidu Maja oli ehitatud 1930-ndatel aastatel ja oli lagunemas. Laest ja seintelt pudenes pidevalt krohvi, torud lхhkesid iga kхvema kьlmaga, katus laskis lдbi, iga kord kui lund sadas, ja keskkьte tццtas tavaliselt poole vхimsusega, kui seda majanduslikel kaalutlustel lausa vдlja polnud lьlitatud. Remont, vдlja arvatud see, millega inimene ise hakkama sai, kдis kхrgete komisjonide kaudu; ja sel moel vхttis isegi aknaruudu parandamine kaks aastat aega...

„Ma tulin ainult sellepдrast, et Tomi pole kodus,” ьtles proua Parsons ebalevalt.

Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi raamas. See nдgi vдlja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin дsja kхik segi trampinud. Pхrandal vedelesid sporditarbed: hokikepid, poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pццratud mддrdunud spordipьkse, ja laual oli kuhi musti toidunхusid ning kortsunud vihikuid. Seintel oli Noorsooьhingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat. Kogu majale ьhisest keedetud kapsa lхhnast tungis siin lдbi vдnge higilehk, mis kuulus — see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada, — isikule, keda parajasti kohal polnud. Teises toas pььdis keegi kammi ja tualettpaberi abil kaasa mдngida marsimuusikat, mida tuli ikka veel teleekraanist.

„Need on lapsed,” ьtles proua Parsons, heites areldi pilgu ukse poole. „Nad pole tдna vдlja saanud. Ja muidugi —”

Proua Parsonsil oli harjumus lauseid pooleli jдtta. Kraanikauss oli peaaegu ддreni tдis sogast rohekat vett, mis haises hullemini kui kapsas. Winston laskus pхlvili ja uuris vesilukku. Ta vihkas kдtega tццtamist ja vihkas kummardamist, mis ajas teda alati kцhima. Proua Parsons vaatas abitult kхrvalt.

„Muidugi, kui Tom kodus oleks, ta teeks selle jalamaid korda,” ьtles ta. „Niisugune asi meeldib talle. Tomil on tхesti osavad kдed.”

Parsons oli Winstoni kaasametnik Tхeministeeriumist. Ta oli tьse, kuid toimekas ja rabavalt rumal mees, tдis nьrimeelset vaimustust, — ьks neid tдiesti kхhklematuid ustavaid rьgajaid, kellest Partei stabiilsus sхltus rohkemgi kui Mхttepolitseist. Юsja, kolmekьmne viieselt, oli ta peaaegu vдgisi Noorsooьhingust vдlja arvatud, aga enne Noorsooьhingusse astumist oli tal хnnestunud Luurajate ridades aasta ьle mддratud aja olla. Ministeeriumis oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei lдinud mхistust vaja, aga samal ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kхigis teistes komiteedes, mis organiseerisid ьhismatku, spontaanseid meeleavaldusi, sддstukampaaniaid ja muid vabatahtlikke ьritusi. Piipu imedes vхis ta vaikse uhkusega teatada, et ta on viimase nelja aasta jooksul igal хhtul рhiskondlikust Keskusest lдbi astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tхendus, saatis teda igal pool, kus ta liikus, ja jдi temast maha ka pдrast tema lahkumist.

„Kas teil mutrivхtit ei ole?” kьsis Winston vesiluku mutri kallal kohmitsedes.

„Mutrivхtit,” ьtles proua Parsons, muutudes jalamaid kхhklevaks. „Ma tхesti ei tea. Vхib-olla lapsed —”

Jalgu trampides ja kammipilli joristades tormasid lapsed elutuppa. Proua Parsons tхi mutrivхtme. Winston laskis torust vee vдlja ja kхrvaldas vastikustundega ummistuse pхhjustanud juuksetuusti. Ta pesi kьlma kraaniveega kдsi, nii hдsti kui sai, ja lдks tagasi tuppa.

„Kдed ьles!” rццgatas ьks metsik hддl.

Рheksa-aastane kena vдlimusega sitke poiss oli laua varjust pьsti karanud ja sihtis Winstonit mдnguautomaatpьstoliga, temast paar aastat noorem хde matkis venna liigutust puutьkiga. Mхlemal oli seljas Luurajate vorm: lьhikesed sinised pьksid, hall sдrk ja punane kaelarдtt. Winston tхstis kдed pea kohale, aga tal oli vдga ebameeldiv tunne, poisi kдitumine oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mдngu.

„Sa oled reetur!” rццkis poiss. „Sa oled mхtteroimar! Sa oled Euraasia spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind soolakaevandusse!”

Ja дkki pistsid nad tema ьmber karglema, karjudes „reetur” ja „mхtteroimar”, ja vдike tьdruk jдljendas venda igal sammul. See oli kuidagi kхhedust tekitav nagu tiigripoegade mдng, kellest kasvavad peagi inimsццjad. Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, ьsna ilmne soov Winstonit lььa vхi peksta ja teadmine, et ta on peagi kьllalt suur, et seda teha. Hea veel, et tal ei ole tхelist pьstolit, mхtles Winston.

Proua Parsonsi silmad vilasid nдrviliselt Winstonilt lastele ja tagasi. Elutoa valguses mдrkas Winston ьllatusega, et kortsudes naise nдol oligi tolm.

„Nad on tдna nii lдrmakad,” ьtles ta. „Nad on pettunud, et nad ei saanud poomist vaatama minna, see'p see on. Minul pole aega neid viia, ja Tom ei ole veel tццlt tulnud.”

„Miks me ei lдhe poomist vaatama?” mцirgas poiss tдiest kхrist.

„Poomist vaatama! Poomist vaatama!” lдllutas vдike tьdruk ringi keksides.

Winstonile meenus, et mхnedes sхjaroimades sььdistatud euraaslastest vangid pidi sel хhtul Pargis ьles poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli populaarne vaatemдng. Lapsed nхudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston jдttis proua Parsonsiga hьvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud mццda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse. Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pццras ьmber ja nдgi proua Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat taskusse.

„Goldstein!” karjus poiss, kui uks ta jдrel sulgus. Aga kхige enam rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal nдol.

Tagasi oma korteris, mццdus ta kiiresti teleekraanist ja istus uuesti laua taha, ikka veel kukalt hххrudes. Muusika teleekraanist oli lхppenud. Selle asemel kirjeldas sхjavдelase jдrsk hддl julma naudinguga Islandi ja Fддri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust.

Selliste lastega, mхtles ta, on selle vaese naise elu kьll hirmus. Veel aasta vхi kaks, ja nad hakkavad teda ццl kui pдeval jдlgima, otsides ketserluse mдrke. Lapsed olid tдnapдeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mхttessegi Partei distsipliini vastu mдssu tхsta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kхike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkдigud, lipud, matkad, drill mдngupьssidega, hььdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine — laste jaoks oli see nagu imetore mдng. Kogu nende julmus oli suunatud vдljapoole: Riigi vaenlaste vastu, vдlismaalaste, reeturite, sabotццride ja mхtteroimarite vastu. Рsna tavaliseks oli muutunud ьle kolmekьmneaastaste inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka pхhjust, sest peaaegu iga nдdal kirjutati „Timesis” vдikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt „laps-kangelane”), kes, kuulnud mхnd kompromiteerivat mдrkust, olid vanemate peale Mхttepolitseis kaevanud.

Ragulkasinkli valu oli jдrele andnud. Winston vхttis kхheldes sule, teadmata, kas ta oskab pдevikusse veel midagi lisada. Ja дkki jдi ta jдlle O'Brienile mхtlema.

Aastate eest... millal see oli? Umbes seitse aastat tagasi oli ta nдinud unes, et ta kхnnib kottpimedas toas. Ja keegi, kes istus seina ддres, ьtles talle, kui ta temast mццdus: „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust.” See oli цeldud vдga vaikselt, nagu muuseas, ja kхlas nagu vдide, mitte nagu kдsk. Ta oli peatumata edasi lдinud. Imelikul kombel ei olnud need sхnad talle tookord unes erilist mхju avaldanud. Alles hiljem ja vдhehaaval olid need hakanud mхtet omandama. Ta ei mдletanud enam, kas ta oli O'Brienit esmakordselt kohanud enne vхi pдrast seda unenдgu; samuti mitte seda, millal ta oli esimest korda taibanud, et see oli O'Brieni hддl. Igal juhul oli ta O'Brieni hддle дra tundnud. See oli O'Brien, kes oli temaga pimedusest kхnelnud.

Winston polnud iial selgusele jхudnud — isegi pдrast seda hommikust pilkudevahetust oli tal vхimatu selgusele jхuda —, kas O'Brien on sхber vхi vaenlane. Ja see ei paistnud ka oluline olevat. Neid ьhendas teineteisemхistmine, mis oli tдhtsam kui poolehoid vхi relvavendlus. „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,” oli O'Brien цelnud. Winston ei mхistnud nende sхnade tдhendust, aga ta teadis, et mingil moel lдhevad need tдide.

Hддl teleekraanist tegi pausi. Lдppunud хhus kхlas selge ja ilus trompetisignaal. Hддl jдtkas karedalt:

„Tдhelepanu! Palun tдhelepanu! Just praegu saabus vдlkuudis Malabari rindelt. Meie vдed on Lхuna-Indias hiilgava vхidu saavutanud. Mind on volitatud teatama, et see sьndmus, millest me kohe teatame, vхib sхja lхpu kдegakatsutavasse lдhedusse tuua. See vдlkuudis on jдrgmine —”

Halvad uudised on tulemas, mхtles Winston. Ja tхepoolest. Euraasia armee hдvitamise verisele kirjeldusele tapetute ja vangivхetute tohutu arvuga jдrgnes teade, et alates jдrgmisest nдdalast vдhendatakse рokolaadinormi kolmekьmnelt grammile kahekьmnele.

Winston rцhatas jдlle. Dюinni mхju hakkas kaduma, jдttes jдrele ххnsa tunde. Teleekraanist hakkas mьrtsuma — vхib-olla vхidu auks vхi siis selleks, et peletada mдlestust kaotatud рokolaadist, — „Sulle, Okeaania”. Seda tuli kuulata seistes, aga praegusel kohal oli Winston nдhtamatu.

„Sulle, Okeaania” jдrel hakkas tulema kergemat muusikat. Winston lдks akna alla, hoidudes seljaga ekraani poole. Pдev oli endiselt kьlm ja selge. Kusagil kaugel kajas tumedalt rakettmьrsu plahvatus. Viimasel ajal langes Londonile iga nдdal paar-kolmkьmmend mьrsku.

All tдnaval laperdas hooti tuules katkine plakat ja sхna INGSOTS kord ilmus, kord kadus. Ingsots. Ingsotsi pьhad pхhialused. Uuskeel, kaksisoim, mineviku muutuvus. Tal oli tunne, nagu eksleks ta merepхhjas koletislikus vesikasvude tihnikus, kus ka ta ise on koletis. Ta oli ьksi. Minevik oli surnud, tulevik oli etteaimamatu. Mis alust oli tal arvata, et ьksainuski elav inimolend on tema leeris? Ja kuidas ta vхis teada, et Partei ьlemvхim ei kesta igavesti? Nagu vastusena hakkas talle Tхeministeeriumi valgel fassaadil silma kolm loosungit:

Ta vхttis taskust kahekьmne viie sendilise. Ka sinna olid vдikeses selges kirjas vermitud needsamad loosungid, ja mьndi teisel kьljel oli Suure Venna nдgu. Isegi mьndilt puurisid silmad sind. Mьntidelt, markidelt, raamatukaantelt, lippudelt, plakatitelt, suitsupakkidelt — kхikjalt. Pidevalt jдlgisid sind silmad ja ьmbritses sind hддl. Magades vхi дrkvel olles, tццtades vхi sььes, toas vхi tдnaval, vannis vхi voodis — pддsu ei olnud kusagil. Peale mхne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski sulle endale.

Pдike oli madalamale laskunud ja Tхeministeeriumi arvutud aknad, millel valgus enam ei peegeldunud, olid nagu sьnge kindluse laskeavad. Winstoni sьda lхi selle tohutu pьramiidi ees vдrisema. See oli vallutamiseks liiga tugev. Ka tuhat rakettmьrsku ei purustaks seda. Winston mхtles jдlle, kellele ta oma pдevikut kirjutab. Tulevikule, minevikule — mingile kujuteldavale ajale. Ja teda ei oodanud ees mitte surm, vaid hдving. See pдevik muudetakse tuhaks ja teda ennast likvideeritakse. Vaid Mхttepolitsei loeb seda, mida ta on kirja pannud, enne kui see pьhitakse olematuks ja kustutatakse mдlust. Kuidas sa saad pццrduda tuleviku poole, kui ьkski jдlg sinust, isegi mitte ьks anonььmne sхna, mis on kirjutatud paberitьkile, ei sдili fььsiliselt?

Teleekraan lхi neliteist: Kьmne minuti pдrast peab ta minema hakkama, et neliteist kolmekьmneks tццle tagasi jхuda.

Imelik kьll, aga kellalццgid nдisid Winstonile kindlustunde tagasi andvat. Ta oli ьksildane vaim, kes ьtleb vдlja tхe, mida keegi iial ei kuule. Aga niikaua kui ta seda ьtleb, ei katke jдrjepidevus mingil seletamatul kombel. Sa ei kanna inimkonna vaimset pдrandit edasi mitte tдnu sellele, et sind kuuldakse, vaid tдnu sellele, et sa sдilitad terve mхistuse. Ta lдks tagasi laua juurde, kastis sule tindipotti ja kirjutas:

Tulevikule vхi minevikule, ajale, kus mхte on vaba, kus inimesed erinevad ьksteisest ja ei ela ьksinda, — ajale, kus on olemas tхde ja kus olnut ei saa olematuks muuta:

Tervitus ьhtlustamise ajastult, ьksinduse ajastult, Suure Venna ajastult, kaksisoima ajastult!

Ta on juba ammu surnud, kдis tal peast lдbi. Talle nдis, et alles nььd, kus ta hakkab oma mхtteid vдljendama, on ta teinud otsustava sammu. Iga teo tagajдrjed peituvad teos endas. Ta kirjutas:

Mхtteroim ei pхhjusta surma: mхtteroim ON surm.

Nььd, kus ta oli taibanud, et ta on surnud mees, oli tдhtis vхimalikult kauaks ellu jддda. Tema parema kдe kaks sхrme olid tindised. See oli just tдpselt selline pisiasi, mis vхis sind reeta. Mхni nuuskiv fanaatik ministeeriumis (tхenдoliselt naine, vхib-olla mхni niisugune nagu see vдike punajuukseline naine vхi see tumedajuukseline tьdruk ilukirjandusosakonnast), vхis jддda mхtlema, miks ta oli lхunavaheajal kirjutanud, miks ta oli kasutanud vanamoelist sulepead, mida ta oli kirjutanud, ja siis teatada kuhu vaja. Ta lдks vannituppa ja nьhkis hoolikalt tindi maha tumepruuni sхmerja seebiga, mis kriipis nahka nagu liivapaber ja sobis selle tхttu hдsti selleks otstarbeks.

Ta pani pдeviku lauasahtlisse tagasi. Oleks tдiesti mхttetu olnud seda peita, aga vдhemasti selles tahtis ta kindel olla, kas pдevik on juba vхi ei ole veel avastatud. Juuksekarv lehtede vahel oleks olnud liiga silmatorkav. Ta vхttis sхrmeotsaga ьhe дratuntava valkja tolmukьbeme ja asetas selle kaanenurgale, kust see kindlasti maha pudeneks, kui keegi kaustikut liigutab.

Winston nдgi unes oma ema.

Ma pidin olema kьmne vхi ьheteistkьmne aastane, mхtles ta, kui ema kadus. Ema oli pikk, rьhikas, tasase loomuga naine, aeglaste liigutuste ja imekaunite heledate juustega. Isa mдletas ta дhmaselt kui kхhna tхmmut prillidega meest, kes kandis alati korralikku tumedat ьlikonda (eriti olid Winstonile meelde jддnud isa kingade vдga хhukesed tallad). Nad mхlemad olid jдljetult kadunud arvatavasti viiekьmnendate aastate esimeste suurte puhastuste kдigus.

Praegu istus ema kusagil sьgavas kohas temast allpool, hoides sьles tema vдikest хde. Winston ei mдletanud oma хest muud, kui et see oli tilluke vдeti olend, kes oli kogu aeg vait ja kel olid suured uudistavad silmad. Mхlemad nad vaatasid ьles Winstoni poole. Nad olid all mingis maa-aluses kohas — nagu kaevu pхhjas vхi vдga sьgavas hauas —, aga see oli niisugune koht, mis, olles kьll sьgaval tema all, laskus veelgi sьgavamale. Nad olid uppuva laeva kajutis ja vaatasid lдbi tumeneva vee ьles tema poole. Veel oli kajutis хhku, veel vхisid nad teda nдha ja tema neid, aga nad vajusid ьha sьgavamale, sьgavamale rohekasse vetehauda, mis juba jдrgmisel hetkel pidi neid peitma tema pilgu eest igaveseks ajaks. Tema oli vдljas valguse ja хhu kдes, kuna neid kiskus surm alla sьgavikku, ja nad olid seal all sellepдrast, et tema oli siin ьlal. Ta teadis seda ja nemad teadsid seda, ja ta vхis seda teadmist lugeda nende nдost. Aga ei nende nдos ega sьdames ei olnud ьhtegi etteheidet, vaid ainult teadmine, et nad peavad surema, selleks et tema vхiks jддda ellu, ja et selline on asjade paratamatu kдik.

Ta ei suutnud meelde tuletada, mis oli juhtunud, aga ta teadis unes, et mingil moel olid ema ja хde tema pдrast oma elu ohverdanud. See oli niisugune unenдgu, mis sдilitades kьll kхik unenдoomadused, on inimese vaimse elu jдtkuks ja milles inimese teadvusse tхusevad seigad ja ideed, mis on uued ja vддrtuslikud ka pдrast дrkamist. See, mis Winstonit praegu ootamatult rabas, oli mхte, et tema ema surm ligi kolmkьmmend aastat tagasi oli olnud traagiline ja kurb niisugusel moel, nagu see praegu enam polnud vхimalik. Ta taipas, et tragццdia kuulus endisesse aega, niisugusesse aega, kus oli veel olemas isiklik elu, armastus ja sхprus ja kus perekonnaliikmed olid ьksteisele toeks, ilma et nad oleksid tarvitsenud sellest endale aru anda. Mдlestus emast vaevas tema sьdant sellepдrast, et ema oli surnud armastades, tema aga oli olnud liiga noor ja isekas, et teda vastu armastada, ja et kuidagimoodi ta ei mдletanud, kuidas oli ema end ohvriks toonud oma isiklikule ja vankumatule arusaamale kohusetundest. Kaasajal ei vхinud midagi sellist juhtuda. Kaasajal oli kьll hirmu, viha ja valu, aga mitte tunnete vддrikust, mitte sьgavaid ja keerulisi hingepiinu. Seda kхike arvas ta nдgevat oma ema ja хe pдrani silmadest, mis vaatasid ьles tema poole lдbi rohelise vee, sadade sьldade sьgavuselt ja ьha sьgavamale vajudes.

Юkitselt seisis ta madalal vetruval murul, oli suveхhtu ja lдngus pдikesekiired kuldasid maad. See maastik, mida ta nдgi, kordus tema unenдgudes nii sageli, et ta polnud kunagi pдriselt kindel, kas ta oli seda ka tegelikult nдinud. Юrkvel olles nimetas ta seda endamisi Kuldseks Majaks. See oli vana, jдnestest paljakssццdud karjamaa, lookleva jalgraja ja mutimullahunnikutega. Sakilises hekis aasa teises servas kiikusid jalakate oksad vдga хrnalt kerge tuule kдes ja nende lehestik voogas nagu tihe naisejuus. Kusagil ьsna lдhedal, kьll vдljaspool vaatevдlja, voolas aeglaselt selge veega oja, mille kaldapajude all vхrendikes ujusid teivid.

Рle aasa tuli nende poole see tumedate juustega tьdruk. Otsekui ьheainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need pхlglikult maha. Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda tдitis sel hetkel imetlusega hoopis see юesti, millega tьdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja muretusega nдis see hдvitavat terve ьhe kultuuri, terve ьhe mхtteviisi, nagu vхiks Suure Venna Partei ja Mхttepolitsei ьheainsa hunnitu kдeliigutusega pхrmu paisata. Ka see юest kuulus endisesse aega. Winston дrkas ьles, huulil sхna „Shakespeare”.

Teleekraanist kostis kхrvulukustav vile, mis kestis ьhel ja samal kхrgusel kolmkьmmend sekundit. Kell oli seitse viisteist, teenistujate дratusaeg. Winston vinnas end voodist vдlja — alasti, sest vдlispartei liige sai aastas vaid 3000 riidekupongi, ja pidюaama sai 600 eest, — ja kahmas toolilt luitunud alussдrgi ja lьhikesed aluspьksid. Virgutusvхimlemine algas kolme minuti pдrast. Hetk hiljem tхmbus Winston kхverasse metsiku kцhahoo kдes, mis rьndas teda peaaegu alati kohe pдrast ьlesдrkamist. See tьhjendas ta kopsud nii tдielikult хhust, et ta sai hinge tagasi alles siis, kui oli tьkk aega selili lamanud ja хhku ahminud. Veenid laienesid kцhimise pingutusest ja veenilaiendi haavand hakkas sьgelema.

„Kolmekьmneste-neljakьmneste rьhm!” klдhvis naishддl. „Kolmekьmneste-neljakьmneste rьhm! Asuge kohtadele, palun. Kolmekьmnest neljakьmneni!”

Winston kargas valveseisangusse ekraani ette, kuhu oli juba ilmunud tuunika ja vхimlemiskingadega nooruslik, kхhn, kuid lihaseline naine.

„Kдtekхverdused ja — sirutused!” raius instruktor. „Minuga ьhes taktis! Рks, kaks, kolm neli! Рks, kaks, kolm, neli! Рks, kaks, kolm neli! Laske kдia, seltsimehed, natuke elavamalt! Рks, kaks, kolm, neli! Рks, kaks, kolm neli!...”

Piinav kцhahoog polnud mitte tдielikult hajutanud muljet, mis tal oli jддnud unenдost, ja vхimlemisharjutuste rьtmilised liigutused taastasid seda mхnevхrra. Masinlikult kдsi ette ja taha sirutades, nдol virgutusvхimlemiseks sobivaks peetud ilme, pььdis ta mхttes suure vaevaga leida tagasiteed varase lapsepхlve hдmarasse ajajдrku. See oli ддrmiselt raske. Kuni viiekьmnendate aastate lхpuni oli kхik eelnev tuhmunud. Kui ei olnud objektiivseid allikaid, millele toetuda, kaotasid ka isikliku elu kontuurid teravuse. Inimene mдletas tдhtsaid sьndmusi, mida tхenдoliselt polnud toimunudki, inimene mдletas vahejuhtumiste ьksikasju, ilma et ta oleks vхimeline olnud taastama nende atmosfддri, ja oli pikki tьhje ajalхike, millega ta ei osanud midagi seostada. Tollal oli kхik teisiti kui praegu. Isegi riikide nimed ja nende kujutised kaardil. Nдiteks Esimest Maandumisrada ei nimetatud sellal niimoodi: seda nimetati Inglismaaks vхi Brittaniaks, ehkki Londonit, teadis ta pдris kindlalt, oli alati Londoniks nimetatud.

Winston ei suutnud meelde tuletada niisugust aega, kus tema kodumaa poleks sхdinud, aga ilmselt oli tema lapsepхlves olnud ьks ьsna pikka rahuperiood, sest ьks tema varasemaid mдlestusi oli mдlestus хhurьnnakust, mis oli tabanud kхiki nдhtavasti ootamatult. Vхib-olla see oli see aeg, kui Colchesterile visati aatomipomm. Winston ei mдletanud rьnnakut ennast, aga ta mдletas isa kдtt, mis pigistas tema kдtt, kui nad ruttasid alla, alla, alla, kuskile maa sьgavusse, ikka ringiratast mццda keerdtreppi, mis kхmises nende sammude all ja vдsitas lхpuks jalad nii дra, et ta hakkas virisema ja nad pidid puhkama. Ema jдrgnes neile oma aeglasel ja дraoleval moel tьkk maad tagapool. Sьles oli tal Winstoni tilluke хde, vхi oli see lihtsalt sьletдis voodipesu: Winston ei olnud kindel, kas tema хde oli siis juba sьndinud. Lхpuks jхudsid nad ьhte kдrarikkasse rahvarohkesse paika, milles ta tundis дra metroojaama.

Inimesi istus igal pool kivipхrandal ja osa neist istus tihedalt kьlg kьlje kхrval, ьksteise otsa tхstetud metallnaridel. Winston ja ema ja isa leisid endale koha pхrandal, ja nende kхrval istusid naril kхrvuti ьks vanamees ja ьks vanaeit. Vanamehel oli seljas korralik tume ьlikond ja must soni tema lumivalgetel juustel oli kuklasse lьkatud: ta nдgu хhetas ja ta sinised silmad olid pisarais. Ta haises dюinni jдrgi. Seda nдis temast erituvat lдbi naha nagu higi ja vхis kujutleda, et pisarad, mis tema silmist voolasid, olid puhas dюinn. Aga kuigi vanamees oli veidi purjus, vaevas teda tхeline ja vдljakannatamatu kurbus. Oma lapsearuga taipas Winston, et on juhtunud midagi kohutavat ja andestamatut, mida pole vхimalik enam heaks teha. Ja talle paistis, et ta teab, mis see on. On tapetud keegi, keda vanamees oli armastanud, — vхib-olla tema vдike lapselaps. Vanamees korrutas iga paari minuti jдrel: „Me ei oleks pidand neid usaldama. Kas ma ei цelnud, memm? Nдed nььd, mis sest sai. Ma ju rддkisin kхikse aeg. Me ei oleks pidand neid tхpraid usaldama.”

Aga mis tхpraid nad ei oleks pidanud usaldama, seda Winston enam ei mдletanud.

Sellest ajast peale oli sхda pidevalt kestnud, kuigi rangelt vхttes see ei olnud kogu aeg ьks ja seesama sхda. Tema lapsepхlves olid mitu kuud kestnud segased tдnavalahingud Londonis endas, millest mхnda ta mхletas selgesti. Aga tдiesti vхimatu oleks olnud kogu selle perioodi ajalugu kaardistada ja цelda, kes oli kellega igal antud momendil vхidelnud, sest ьkski kirjalik ega suuline allikas ei maininud iial mхnd muud sхjalist liitu peale selle, mis oli parajasti jхus. Nдiteks praegu, 1984. aastal (kui ikka oli 1984. aasta), sхdis Okeaania Euraasiaga ja oli liidus Ida-Aasiaga. Ja ьheski avalikus sхnavхtus ega eraviisilises kхneluses ei olnud vihjetki sellele, et need kolm suurriiki olid kunagi teisiti grupeerunud. Aga Winston teadis hдsti, et tegelikult alles nelja aasta eest oli Okeaania sхdinud Ida-Aasiaga ja oli olnud liidus Euraasiaga. Aga see oli lihtsalt salajane teadmisraas, mis tal oli juhuslikult mдllu jддnud, tдnu sellele, et tema mдlu polnud piisava kontrolli all. Ametlikult ei olnud partnerid kunagi vahetunud. Okeaania sхdis Euraasiaga: jдrelikult oli Okeaania alati Euraasiaga sхdinud. Kдesoleva hetke vaenlane kehastas alati absoluutset kurjust, ja sellest jдreldus, et temaga ei saanud olla mingeid kokkuleppeid ei minevikus ega tulevikus.

Kхige kohutavam, mхtles ta kьmne tuhandendat korda, kui ta oma хlgu vaevaliselt tahapoole pingutas (kereringid, kдed puusas, pidid tugevdama seljalihaseid), kхige kohutavam, et see kхik vхib vastata tхele. Kui Partei vхis kдe minevikku sirutada ja цelda selle vхi teise sьndmuse kohta, et seda pole iial olnud, kas polnud see siis hullem kui piinamine vхi surm?

Partei ьtles, et Okeaania pole iial Euraasiaga liidus olnud. Tema, Winston Smith, teadis, et Okeaania oli Euraasiaga liidus alles neli aastat tagasi. Aga kus see teadmine eksisteerib? Ainult tema teadvuses, mis varsti nagunii hдvitatakse. Ja kui kхik teised on omaks vхtnud Partei poolt sisendatud vale ja kui kхik allikad seda kinnitavad, siis lдheb see vale ajalukku ja muutub tхeks. „Kes valitseb minevikku,” kхlas Partei loosung, „see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.” Minevikku aga, kuigi see oli oma olemuselt muudetav, ei olnud iial muudetud. Kхik, mis pidas paika praegu, pidas paika alati ja igavesti. See oli ьpris lihtne. See eeldas ainult lхputut vхitude seeriat omaenda mдlu ьle. „Reaalsusekontroll,” цeldi selle kohta: uuskeeles „kaksisoim”.

„Lхdvestume!” haugatas instruktor pisut leebemalt.

Winston laskis kдed kьlgedele rippu ja hingas aeglaselt sisse. Ta mхtted kandusid kaksisoima labьrinti. Teada ja mitte teada, olla teadlik kogu tхest ja samas korrutada hoolikalt konstrueeritud valesid, olla ьheaegselt kahel vastakal arvamusel ja uskuda mхlemat, vaatamata nende vasturддkivusele; kasutada loogikat loogika vastu, цelda moraalist lahti, seda samal ajal taga nхudes, uskuda, et demokraatia on vхimalik ja et Partei kaitseb demokraatiat; unustada kхik, mida on vaja unustada, siis see jдlle vajalikul hetkel mдllu tagasi tuua ja samas jдlle jalamaid unustada, ja lisaks kхigele rakendada seda protsessi selle protsessi enda suhtes. See oli ддrmiselt peen kunst: teadlikult teadvust uinutada ja seejдrel kustutada oma mдlust see enesehьpnoosiakt, mille sa just toime olid pannud. Kaksisoima lдks vaja isegi selleks, et aru saada sхnast „kaksisoim”,

Instruktor nхudis taas tдhelepanu. „Ja nььd vaatame, kes meist ulatub sхrmedega oma varbaid puudutama!” ьtles ta entusiastlikult. „Alustame, seltsimehed! Painutused ette. Рks-kaks! Рks-kaks!...”

Winston vihkas seda harjutust, mis tekitas teravat valu kandatest reiteni ja lхppes tihti jдrjekordse kцhahooga. Tema mхtisklustest kadus meeldiv alatoon. Ega minevikku ei ole ainult muudetud, mхtles ta, seda on lausa hдvitatud. Kuidas saabki konstateerida kхige ilmsemat fakti, kui peale sinu enda mдlu ei ole mingit allikat? Ta pььdis meelde tuletada, mis aastal ta oli kuulnud esmakordselt Suurt Venda mainitavat. Tema teada oli see kuuekьmnendail aastail, aga ta ei saanud selles kindel olla. Partei ajaloos esines Suur Vend kui revolutsiooni juht ja kaitsja muidugi selle esimestest pдevadest peale. Tema kangelastegusid nihutati ajas jдrk-jдrgult tahapoole, kuni need ulatusid juba neljakьmnendate ja isegi kolmekьmnendate aastateni, kus mццda Londoni tдnavaid sхitsid kummaliste torukьbaratega kapitalistid oma suurtes lдikivates sхiduautodes vхi klaasakendega tхldades. Vхimatu oli teada saada, kui palju oli selles legendis tхtt ja kui palju vдljamхeldist. Winston ei suutnud sedagi meelde tuletada, millal Partei loodi. Ta ei uskunud, et ta oleks kuulnud sхna ingsots enne 1960. aastat, aga oli vхimalik, et vanakeelne vorm „Inglise sotsialism” eksisteeris juba varem. Kхik hajus uttu. Vahel vхis siiski osutada ilmsele valele. See nдiteks polnud tхsi, nagu vдideti Partei ajaloo хpikuis, et lennukid on Partei leiutatud. Tema mдletas lennukeid vдga varasest lapsepхlvest. Aga tхendada sa ei saa midagi. Millegi kohta ei ole tхendeid. Ainult ьks kord oma elu jooksul oli tal olnud kдes vaieldamatu dokument ajaloolise fakti vхltsimise kohta. Aga tol korral —

„Smith!” rццgatas tige hддl teleekraanist. „6079 — Smith, W.! Jah, teie! Kummarduge madalamale, palun! Te saate kьll paremini. Te ei pььa. Madalamale, palun! See on juba parem, seltsimees. Ja nььd kхik vabalt ja vaadake siia!”

Winstoni keha kattus silmapilk kuuma higiga. Aga ta nдgu jдi tдiesti ilmetuks. Юra iial nдita vдlja jahmatust! Юra iial nдita vдlja pahameelt! Ainus silmavдlgatus vхib sind reeta. Ta seisis ja vaatas, kuidas instruktor tхstab kдed pea kohale ja — mitte kьll lausa graatsiliselt, aga siiski vдga kergelt ja nхtkelt — painutab end, nii et sхrmeotsad ulatuvad varvaste alla.

„Nii, seltsimehed! Ma tahaksin, et te niimoodi teeksite. Vaadake veel kord. Ma olen kolmekьmne ьheksa aastane ja olen sьnnitanud neli last. Vaadake siia.” Ta painutas end uuesti. „Te nдete, minu pхlved on sirged. Te kхik suudate seda, kui te vaid tahate,” lisas ta end sirutades. „Iga alla neljakьmne viie aastane inimene on tдiesti vхimeline oma varbaid puudutama. Me kхik ei pддse rindele vхitlema, aga me vхime end vдhemalt vormi hoida. Tuletage meelde meie poisse Malabari rindel! Ja ujuvkindlustuse madruseid! Mхelge, mida nemad peavad taluma. Proovime nььd uuesti. See on juba parem, seltsimehed, see on palju parem,” lisas ta julgustavalt, kui Winstonil хnnestus kohutava pingutusega pхlvi kхverdamata oma varbaid puudutada, esimest korda ьle paljude aastate.

Sьgava alateadliku ohkega, mida ei suutnud takistada ka teleekraani lдhedus, alustas Winston oma tццpдeva, tхmmates enda ette kхnekirjuri, puhudes sellelt tolmu дra ja pannes prillid ninale. Siis rullis ta lahti ja asetas ьksteise peale neli vдikest paberitorukest, mis oli torupostiavast laua paremale nurgale kukkunud.

Boksi seintes oli kolm ava. Kхnekirjurist paremal oli vдike torupostiava kirjalike teadete jaoks; vasakul suurem ajalehtede jaoks; ja kьlgseinas, Winstoni kдeulatuses, oli traatvхrega kaetud lai nelinurkne pilu. See pilu oli mддratud paberiprahi hдvitamiseks. Hoones leidus niisuguseid pilusid tuhandeid, vхib-olla kьmneid tuhandeid, lisaks tццruumidele oli neid ka koridorides iga paari meetri jдrel. Millegipдrast nimetati neid mдluaukudeks. Kui oli teada, et mхni dokument kuulub hдvitamisele, vхi kui leiti maast mхni paberitьkk, siis oli automaatseks liigutuseks tхsta lдhema mдluaugu vхre ьles ja visata see paberitьkk pilusse, kus soe хhuvool kandis selle kusagile hoone sisemusse peidetud tohututesse ahjudesse.

Winston uuris nelja lahtirullitud pabeririba. Kхik need sisaldasid ьhevхi kaherealise teate kokkusurutud юargoonis, mis ei olnud uuskeel, aga sisaldas rohkesti uuskeele sхnu ja mida kasutati ministeeriumisiseses asjaajamises. Need kьlasid nii:

times 17. 3. 84 sv kхnes vддrteade aafrikast хgvenda

times 19. 12. 83 prognoos 3. ap. 4. kvartaliks trьkivead kontrolli

times 14. 2. 84 kьlmin vддrviide рokolaad хgvenda

times 3. 12. 83 sv pдevakдsu teade kaksislisaebahea viited ebaisikutele tдisьmberkirjutus ьlesesit ennearhiiv

Юhmase rahuldustundega pani Winston neljanda teate kхrvale. See oli keeruline ja vastutusrikas tцц, mida oli хigem ette vхtta viimasena. Рlejддnud kolm olid rutiinsed asjad, kuigi teine neist nхudis teatavat vaeva arvuderдgastikust lдbimurdmisel.

Winston vajutas teleekraani klahvile „vanad numbrid” ja nхudis „Timesi” vastavaid numbreid, mis napilt mхne minuti pдrast torupostiavast vдlja libisesid. Need teated, mis ta oli saanud, kдisid artiklite ja uudiste kohta, mida tuli ьhel vхi teisel pхhjusel ьmber teha vхi, nagu ametlikult цeldi, „хgvendada”. Nдiteks ilmnes 17. mдrtsi „Timesist”, et Suur Vend oli oma eelmisel pдeval peetud kхnes ennustanud, et Lхuna-India rindel jдtkub vaikus, aga et lдhemal ajal algab Euraasia pealetung Lхuna-Aafrikas. Juhtus aga nii, et Euraasia ьlemjuhatus alustas pealetungi Lхuna-Indias ja jдttis Pхhja-Aafrika rahule. Sellepдrast tuli vastav lхik Suure Venna kхnest ьmber sхnastada, et panna teda ennustama seda, mis tegelikult toimus. Vхi siis teine asi. 19. detsembri „Times” oli avaldanud ametliku prognoosi mitmesuguste laiatarbekaupade tootmise kohta 1983. aasta IV kvartalis, mis oli ьhtlasi IX kolmaastaku VI kvartaliks. Tдnane leht sisaldas aruande tegelikust toodangust, kust ilmnes, et prognoos oli rдngalt eksinud igas rubriigis. Winstoni ьlesandeks oli esimesi arvusid хgvendada ja need hilisematega vastavusse viia. Mis puutub kolmandasse teatesse, siis siin oli tegemist vдga lihtsa veaga, mille vхis paari minutiga дra parandada. Рsna hiljuti, veebruaris, oli Kьlluseministeerium avaldanud lubaduse (ametlikus keeles „kategoorilise tхotuse”), et 1984. aastal ei vдhendata рokolaadinormi. Tegelikult aga, nagu Winston juba teadis, tuli рokolaadinormi selle nдdala lхpul vдhendada kolmekьmnelt grammilt kahekьmnele. Ja nььd ei olnud tarvis muud kui asendada algne lubadus hoiatusega, et vхib-olla tuleb aprillis normi vдhendada.

Niipea kui Winston oli nende teadetega ьhel pool, kinnitas ta diktofoni abil kirjapandud parandused „Timesi” vastavate numbrite kьlge ja lьkkas need toruposti. Siis kдgardas ta peaaegu alateadliku liigutusega kokku nii originaalteated kui ka mдrkmed, mis ta oli teinud, ja pistis need mдluauku, et nad tules hдviksid.

Ta ei teadnud tдpselt, mis toimub nдhtamatus labьrindis, kuhu see toruposti viis, aga ьldine ettekujutus sellest oli tal olemas. Niipea kui kхik vajalikud parandused „Timesi” selles vхi teises numbris olid tehtud ja ьle kontrollitud, trьkiti see number uuesti, originaaleksemplar hдvitati ja parandatud eksemplar pandi aastakдiku selle asemele. Ja seda pideva muutumise protsessi ei rakendatud mitte ainult ajalehtede, vaid ka raamatute, ajakirjade, broрььride, plakatite, lendlehtede, filmide, heliьlesvхtete, karikatuuride, fotode — ьldse iga liiki kirjanduse vхi dokumentatsiooni puhul, millel vхis olla mingi poliitiline vхi ideoloogiline tдhendus. Pдev-pдevalt ja peaaegu minut-minutilt viidi minevik vastavusse olevikuga. Nii sai dokumentaalselt tхendada, et kхik Partei ennustused olid tдide lдinud; ei lastud sдilida ьhelgi oleviku nхudmistega vastuolus oleval ajaleheteatel vхi arvamusavaldusel. Kogu ajalugu oli palimpsest, puhtaks kraabitud ja ьle kirjutatud tдpselt nii sageli nagu vaja. Ja kui tegu oli tehtud, ei olnud mingil juhul enam vхimalik nдidata, et aset on leidnud vхltsimine. Arhiiviosakonna suurim sektor, mis oli tunduvalt suurem kui see, kus Winston tццtas, koosnes tццtajatest, kelle ьlesanne oli vдlja otsida ja kokku koguda kхigi nende raamatute, ajalehtede ja dokumentide eksemplarid, mis tuli asendada ja hдvitada. „Timesi” number, mida oli poliitilise kursi muutumise vхi Suure Venna ekslike ennustuste tхttu tosin korda ьmber tehtud, sдilitas aastakдigus oma algse kuupдeva ja polnud olemas ьhtegi eksemplari, mis oleks talle vastu rддkinud. Ka raamatud vaadati ьle ja kirjutati ьhe uuesti ja uuesti ьmber ja anti taas vдlja ilma igasuguse mдrkuseta, et neis on tehtud mingeid muudatusi. Ja ka kirjalikes juhendites, mida Winston sai ja mis ta pдrast tдitmist otsekohe дra viskas, ei olnud vihjetki sellele, et tegemist on vхltsimisega; juttu oli vaid vддratustest, eksitustest, stiilivigadest vхi vigastest tsitaatidest, mida tuli tдpsuse huvides korrigeerida.

Aga tegelikult, mхtles ta Kьlluseministeeriumi andmeid kohandades, pole see isegi mitte vхltsing. Lihtsalt ьks nonsenss asendatakse teisega. Enamasti ei olnud sel materjalil, millega tal tuli tegemist teha, reaalse eluga midagi pistmist, isegi mitte sedavхrd nagu otsesel valel. Statistilised andmed olid esialgsel kujul samavхrd fantaasia vili nagu nende хgvendatud versioon. Enamasti tuli andmed oma peast vхtta. Nдiteks oli Kьlluseministeeriumi plaan prognoosinud saabaste toodanguks kvartalis 145 miljonit paari. Tegelik toodang oli ametlikel andmetel 62 miljonit. Prognoosi korrigeerides vдhendas Winston planeeritud arvu 57 miljonini, et saaks tavakohaselt vдita, nagu oleks plaani ьletatud. Aga igal juhul ei olnud 62 miljonit tхele sugugi lдhemal kui 57 vхi 145 miljonit. Vхib-olla ei toodetud ьldse mingeid saapaid. Igatahes ei teadnud keegi toodangu tхelist hulka ega hoolinudki sellest. Teati vaid, et igas kvartalis toodetakse paberil astronoomiline arv saapaid, samal ajal kui pooled Okeaania elanikest kдivad paljajalu. Ja nii oli lugu kхigi andmetega, olid need siis tдhtsad vхi vдhem tдhtsad. Kхik kadus mingisse varjude maailma, kus isegi aastaarvud muutusid ebamддraseks.

Winston heitis pilgu ьle saali. Vastasboksis tццtas usinasti vдikest kasvu, pedandi moega, sinetava lхuaga Tillotsoni-nimeline mees, kokkumurtud ajaleht pхlvedel ja suu tihedalt vastu kхnekirjuri huulikut. Tal oli niisugune ilme, et ta pььab hoida seda, mis tal on цelda, saladuses ja jagada seda ьksnes teleekraaniga. Ta vaatas ьles ja tema prillid vдlgatasid vaenulikult Winstoni suunas.

Winston peaaegu ei tundnudki Tillotsoni ja tal polnud aimugi, millega too tegeleb. Arhiiviosakonna ametnikud ei armastanud oma tццst rддkida. Pikas akendeta saalis, kus oli kaks rida bokse, mida tдitis lхputu paberikrabin ja kхnekirjurisse pomisevate hддlte mхmin, tццtas vдhemalt tosin inimest, kelle nimegi Winston ei teadnud, ehkki ta nдgi neid iga pдev mццda koridore saalimas vхi kahe vihkamise minuti ajal kдtega vehkimas. Ta teadis, et vдike punakate juustega naine kхrvalboksis on pдevast pдeva ametis sellega, et otsib ajakirjandusest vдlja ja tхmbab maha nende inimeste nimesid, kes on likvideeritud ja keda tuleb selle tхttu mitte kunagi eksisteerinuks lugeda. Ja see oli naisele ьsna sobiv tegevus, sest ka tema oma mees oli paar aastat tagasi likvideeritud. Ja ьhes kaugemas boksis istus ьks leebe, kohmetu ja unelev Ampleforthi-nimeline olend, kel olid vдga karvased kхrvad ja imepдrane anne юongleerida riimide ja vдrsimххtudega ja kes produtseeris ideoloogiliselt sobimatuks muutunud, aga ьhel vхi teisel pхhjusel antoloogiates sдilitatavate luuletuste vхltsitud vхi — nagu neid nimetati — definitiivseid tekste. Aga see saal oma umbes viiekьmne tццtajaga moodustas ainult ьhe alasektori, ьhe raku arhiiviosakonna gigantses ja keerulises organismis. Рmberringi, ьlal ja all, oli veel arutul hulgal tццtajaid, kes kхik olid rakkes ьlesannete kallal, mille hulk oli kujuteldamatu. Seal olid tohutu suured trьkikojad abitoimetajate, trьkitццliste ja hoolikalt sisustatud fotoateljeedega ьlesvхtete vхltsimiseks. Seal oli teleprogrammide sektor operaatorite ja reюissццride ja terve hulga nдitlejatega, kellel oli annet hддlte imiteerimiseks. Seal oli arvukas referentide armee, kelle ьlesandeks oli ainult kхrvaldatavate raamatute ja ajakirjade nimekirjade koostamine. Seal olid tohutud laod parandatud dokumentide sдilitamiseks ja salajased ahjud originaalide hдvitamiseks. Ja seal olid kusagil, tдiesti anonььmselt, ka juhtivad ajud, kes koordineerisid kogu seda tццd ja mддrasid дra poliitika pхhijooned, millest sхltus, missugust osa minevikust sдilitati, missugust vхltsiti ja missugune lakkas tervikuna olemast.

Ja pealegi oli arhiiviosakond vaid ьks Tхeministeeriumi haru. Ministeeriumi peamine tцц ei seisnud mitte mineviku ьmbertegemises, vaid Okeaania kodanike varustamises ajalehtede, filmide, хpikute, teleprogrammide, nдidendite ja romaanidega, — ьhesхnaga iga liiki informatsiooni, instruktsioonide ja meelelahutusega raidkujudest loosungiteni, lььrilisest luuletusest bioloogiaalase traktaadini ja aabitsast uuskeele sхnaraamatuni. Ja ministeerium ei pidanud rahuldama mitte ьksnes Partei mitmekьlgseid vajadusi, vaid kordama kogu seda operatsiooni madalamal tasemel ka proletariaadi tarbeks. Oli olemas terve hulk iseseisvaid sektoreid, mis tegelesid proletariaadile mддratud kirjanduse, muusika, draama ja ьldse meelelahutusega. Nende produktsiooniks olid sopalehed, mis ei sisaldanud peaaegu midagi muud peale spordiuudiste, kohtukroonika ja astroloogia, sensatsioonilised viiesendised romaanid, filmid, mis nхretasid seksuaalsusest, ja sentimentaalsed laulukesed, mida loodi otsast lхpuni mehaaniliselt teatava spetsiaalse kaleidoskoobi abil, mida nimetati versifikaatoriks. Omaette alasektor, uuskeeles pornosek, tegeles kхige madalamat sorti pornograafia tootmisega, mis saadeti laiali kinnistes ьmbrikes ja mida peale valmistajate ei tohtinud nдha ьkski Partei liige.

Kuni Winston tццtas, oli torupostiavast lauale pudenenud veel kolm teadet; aga need olid lihtsad juhtumid ja nendega ta sai hakkama enne kaht vihkamise minutit. Kui vihkamine oli mццdas, tuli ta tagasi oma boksi, vхttis riiulilt uuskeele sхnaraamatu, lьkkas kхnekirjuri kхrvale, puhastas prille ja asus selle hommiku tдhtsaima ьlesande kallale.

Tцц oli suurim rххm Winstoni elus. Enamasti oli see kьll tььtult rutiinne, aga aeg-ajalt tuli ette nii raskeid ja keerulisi ьlesandeid, et neisse vхis sьveneda nagu pхhjatusse matemaatilisse probleemi, — peenvхltsinguid, mille puhul sul ei olnud teejuhiks midagi muud kui ainult oma arusaam ingsotsi pхhialustest ja oletus selle kohta, mida Partei sinult ootab. Seda laadi asjades oli Winston tugev. Ajuti oli talle usaldatud isegi „Timesi” juhtkirjade хgvendamine, mis olid kirja pandud otsast lхpuni uuskeeles. Ta rullis lahti ennist kхrvalepandud teate. See kхlas nii:

times 3. 12. sv pдevakдsu teade kaksislisaebahea viited ebaisikutele tдisьmberkirjutus ьlesesit ennearhiiv

Vanakeeles (ehk kirjakeeles) oleks see kхlanud nii:

Teade Suure Venna pдevakдsust 1983. aasta 3. detsembri „Timesis” on ддrmiselt ebarahuldav ja sisaldab viiteid mitteeksisteerivatele isikutele. Tдies ulatuses ьmber kirjutada ja esitada enne arhiivi andmist oma versioon kхrgematele instantsidele.

Winston luges selle vigase artikli lдbi. Jдi mulje, et Suure Venna pдevakдsk oli pьhendatud peamiselt UKVO-nimelise organisatsiooni kiitmisele. UKVO varustas ujuvkindluste meeskondi sigarettide ja muu tarbekaubaga. Eriti tхsteti pдevakдsus esile kedagi seltsimees Withersit, sisepartei silmapaistvat liiget, keda autasustati sel puhul ordeni „Vдljapaistvate teenete eest” teise klassiga.

Aga kolm kuud tagasi oli UKVO ootamatult laiali saadetud, ilma et oleks pхhjusi avaldatud. Vхis arvata, et Withers ja tema kaastццlised on nььd pхlu all, kuigi selle kohta ei olnud ilmunud mingit teadet ei ajakirjanduses ega teleekraanis. Aga see oligi ootuspдrane, sest poliitilisi kurjategijaid ei antud tavaliselt kohtu alla ega sььdistatud neid avalikult. Tuhandeid inimesi puudutavad suuremad puhastused avalike kohtuprotsessidega, kus riigireeturid ja mхtteroimarid alandlikult oma sььd tunnistasid ja seejдrel hukati, olid erilised vaatemдngud, mida ei korraldatud sagedamini kui kord paari aasta jooksul. Enamasti kadusid inimesed, kes olid Partei rahulolematuse дra teeninud, jдljetult ja neist ei olnud enam iial midagi kuulda. Kellelgi polnud vдhimatki aimu, mis neist on saanud. Vхimalik, et mхnikord nad jдeti ka ellu. Lisaks oma vanematele teadis Winston isiklikult umbes kolmekьmmend inimest, kes olid eri ajal kadunuks jддnud.

Winston silitas kirjaklambriga хrnalt nina. Vastasboksis kummardus seltsimees Tillotson ikka veel salapдrasel ilmel kхnekirjuri kohale. Ta tхstis korraks pead: jдlle see vaenulik prillivдlgatus. Winstonile tuli mхte, et kas seltsimees Tillotson ei ole дkki sama ьlesandega ametis mis temagi. See oli tдiesti vхimalik. Nii keerulist tццd ei usaldataks iial ainult ьhele inimesele; teisest kьljest: teha see ьlesandeks mхnele komisjonile tдhendaks avalikult tunnistada, et pannakse toime vхltsimine. Ilmselt oli praegu tosin inimest vдlja mхtlemas vхistlevaid versioone selle kohta, mida Suur Vend tegelikult oli цelnud. Ja siis tuleb mхnel sisepartei meisterajul vдlja valida see vхi teine versioon, lihvida seda veel, lasta kдiku kogu nхutav keeruline ristamisi-viidete kaadervдrk, ja siis kinnistub see vдljavalitud vale allikates ja muutub tхeks.

Winston ei teadnud, miks Withers oli ebasoosingusse sattunud. Vхib-olla oli pхhjuseks korruptsioon vхi ebakompetentsus. Vхib-olla oli Suur Vend tahtnud lihtsalt liiga populaarsest alluvast vabaneda. Vхib-olla kahtlustati Withersti vхi mхnd tema lдhikondlast ketserlikes tendentsides. Vхi vхib-olla — mis oli kхige tхenдolisem — oli see asi juhtunud lihtsalt sellepдrast, et puhastused ja likvideerimised olid lahutamatu osa valitsemismehhanismist. Ainsaks kindlaks pidepunktiks olid sхnad „viited ebaisikutele”, millest jдreldus, et Withers on juba surnud. Arreteerimine iseenesest seda veel tingimata ei pruukinud tдhendada. Vahel lasti arreteeritu vabaks ja jдeti ta aastaks-paariks vabadusse, enne kui ta hukati. Sageli ilmus mхni isik, keda oli ammu surnuks peetud, nagu viirastus mхnele avalikule kohtuprotsessile ja vedas oma tunnistustega sisse sadu teisi, enne kui ta taas kadus — sedapuhku juba igaveseks. Aga Withers oli juba ebaisik. Teda ei olnud olemas: teda polnud iial olemas olnud. Winston otsustas, et Suure Venna kхnes ei piisa lihtsalt rхhu ьmberasetamisest. Parem oli panna see kхne kдima millegi kohta, millel ei ole esialgse teemaga absoluutselt mingit seost.

Ta oleks vхinud pццrata selle kхne traditsiooniliseks sььdistuseks reeturite ja mхtteroimarite aadressil, aga see oleks olnud natuke liiga lдbinдhtav; mхne lahinguvхidu vхi siis IX kolmaastakuplaani ьletamise sissetoomine aga oleks tinginud liiga keerukaid parandusi teistes allikates. Siin lдks vaja puhast fantaasiat. Ja дkki ilmus Winstoni vaimusilma ette otsekui elavana keegi seltsimees Ogilvy, kes oli дsja kangelaslikel asjaoludel lahingus langenud. Vahel pьhendas Suur Vend pдevakдsu mхne tagasihoidliku Partei-sхduri mдlestusele, kelle elu ja surma ta seadis jдreltegemist vддrivaks eeskujuks. Tдna ta pьhendab selle siis seltsimees Ogilvy mдlestusele. Tхsi, mingit seltsimees Ogilvyt pole olemas, aga mхned trьkiread ja paar vхltsitud fotot puhuvad talle elu sisse.

Winston mхtles hetke, tхmbas siis kхnekirjuri lдhemale ja hakkas dikteerima Suure Venna tuntud stiilis: see stiil oli ьhtaegu sхjavдeline ning pedantne ja tдnu vхttele kьsimusi esitada ja otsekohe ise neile vastata („Mis jдreldusi me vхime antud faktist teha, seltsimehed? Me vхime antud faktist teha jдrelduse, mis kдib ьhtlasi kokku mхne ingsotsi pхhiprintsiibiga, et...” jne. jne.), oli seda kerge matkida.

Kolmeaastaselt keeldus seltsimees Ogilvy kхigist mдnguasjadest peale trummi, kuulipilduja ja helikopterimudeli. Kuueselt — aasta enne nхutavat vanusepiiri — vхimaldati tal erandi korras astuda Luurajate ridadesse; ьheksa-aastaselt oli ta juba salgajuht. Рheteistkьmneselt andis ta Mхttepolitseis ьles oma onu, kui ta oli kuulnud pealt jutuajamist, milles esines tema arvates riigivastaseid vдljendeid. Seitsmeteistkьmneaastaselt sai temast Noorte Antiseksuaalse Liidu rajooniorganisaator. Рheksateistkьmneselt konstrueeris ta kдsigranaadi, mis vхeti Rahuministeeriumi poolt relvastusse ja mis tappis esimesel katsetamisel ьhe plahvatusega 31 euraaslasest vangi. Kahekьmne kolme aastaselt hukkus ta lahinguьlesande tдitmisel. Jдlitatuna vaenlase hдvitajatest, sellal kui ta lendas tдhtsate sхnumitega ьle India ookeani, sidus ta endale raskuseks kьlge kuulipilduja ja hьppas helikopterist koos dokumentide ja kхigega vetesьgavikku, — surm, ьtles Suur Vend, millele on vхimatu kadeduseta mхelda. Suur Vend lisas veel mхned sхnad seltsimees Ogilvy hingepuhtuse ja ideelisuse kohta. Ogilvy oli tдiskarsklane ja mittesuitsetaja, ta ei lubanud endale mingeid meelelahutusi peale igapдevase treeningutunni spordisaalis ja ta oli andnud tsцlibaadivande, uskudes, et abielu ja mure perekonna pдrast ei sobi kakskьmmend neli tundi pдevas teenistuskohustele pьhendumisega. Tal polnud teist kхneainet peale ingsotsi pхhialuste ega muid eesmдrke elus peale euraaslaste hдvitamise ja spioonide, saboteerijate, mхtteroimarite ja reeturite vдljanuhkimise.

Winston kхhkles hetke, kas mitte autasustada seltsimees Ogilvyt ordeniga „Vдljapaistvate teenete eest”, kuid loobus sellest, sest see oleks nхudnud tarbetuid parandusi teistes allikates.

Veel kord vaatas ta oma rivaali vastasboksis. Miski nagu ьtles talle kindlalt, et Tillotson tegeleb tдpselt sama tццga mis temagi. Iial ei vхinud teada, kelle versioon lхpuks kasutusele vхetakse, aga Winston oli ometi tдiesti kindel, et see saab olema tema oma. Seltsimees Ogilvy, keda veel tund aega tagasi keegi ettegi ei kujutanud, oli nььd tхsiasi. Winstonit ьllatas veider mхte, et vдlja saab mхelda surnuid, ja mitte elavaid. Seltsimees Ogilvy, kes polnud iial eksisteerinud olevikus, eksisteeris nььd minevikus, ja kui see vхltsingu akt on ьkskord дra unustatud, siis eksisteerib ta niisama ehtsalt ja niisama kindlal alusel nagu Karl Suur vхi Julius Caesar.

Looklev lхunajдrjekord madalas keldrikorruse sццgisaalis nihkus aeglaselt edasi. Saal oli juba rahvast tдis ja lдrm kхrvulukustav. Leti vхrest tuli hapuka metalse lхhnaga lihaaurusid, mis ei suutnud aga lдmmatada „Vхidu” dюinni lehka. Ruumi tagaotsas oli vдike baar, lihtsalt auk seinas, kust vхis osta dюinni, kьmme senti suur pits.

„Sind ma ootasingi,” ьtles ьks hддl Winstoni selja tagant.

Winston pццras ьmber. See oli ta sхber Syme, kes tццtas uurimisosakonnas. Vхib-olla „sхber” polnud just kхige хigem sхna. Praegusel ajal polnud sхpru, kхik olid seltsimehed, aga mхne seltsimehega oli meeldivam rддkida kui teistega. Syme oli filoloog, uuskeele asjatundja. Ta kuulus arvukasse uurimisrьhma, mis tegeles uuskeele sхnaraamatu ьheteistkьmnenda trьki ettevalmistamisega. Ta oli kхhetu kuju, lьhem kui Winston, tumedate juuste ja suurte pungis silmadega, mis nдisid sind uurivat ьhteaegu kurvalt ja irooniliselt, kui ta sinuga rддkis.

„Ma tahtsin kьsida, ega sul юiletiteri ei ole,” ьtles ta.

„Mitte ainsatki!” ьtles Winston kдhku, nagu tunneks end milleski sььdi olevat. „Ma olen ise ka igalt poolt otsinud. Neid ei ole enam olemas.”

Юiletiteri kьsiti ьksteiselt pidevalt. Tegelikult oli tal kaks uut юiletitera tagavaraks. Aga juba kuu aega oli neist suur puudus. Alatasa ei jдtkunud Partei kauplustes mхnd hдdavajalikku asja. Kord see oli nхelelхng, kord nццbid, kord kingapaelad, praegu ei olnud юiletiteri. Kui neid veel ьldse kusagilt hankida sai, siis ainult „vabalt” turult.

„Ma ajan juba kuuendat nдdalat ьhe ja sama teraga lдbi,” valetas Winston.

Jдrjekord nihkus jдlle paar sammu edasi. Kui nad peatusid, vaatas ta uuesti Syme'i poole. Mхlemad vхtsid leti ддrelt hunnikust rasvase metallkandiku.

„Kas sa eile vangide poomist kдisid vaatamas?” kьsis Syme.

„Ma tццtasin,” ьtles Winston ьkskхikselt. „Kьll kunagi ringvaates nдidatakse.”

„See on vдga kesine aseaine,” ьtles Syme.

Tema irooniline pilk libises ьle Winstoni nдo. „Ma tean sind,” nдis see pilk ьtlevat. „Ma nдen sind lдbi. Kьll ma juba tean, mis sa poomist ei vaadanud.” Syme oli intelligendi kombel mьrgine ortodoks. Ta vхis julma naudinguga rддkida helikopterirьnnakutest vaenlase kьladele, mхtteroimarite kohtuprotsessidest ning ьlestunnistustest ja hukkamistest Armastusministeeriumi keldrites. Temaga vesteldes oli targem teda sellistest teemadest eemale juhtida ja ahvatleda teda, kui vхimalik, uuskeele ьksikasjadesse, millest ta vхis asjatundlikult ja huvitavalt rддkida. Winston pццras oma pea pisut kхrvale, et vдltida suurte tumedate silmade puurivat vaadet.

„Ilus poomine oli,” ьtles Syme mхtlikult. „Ainult ma mхtlen, et jalgade kinnisidumine rikub asja. Mulle meeldib nдha, kui need tхmblevad. Ja ьle kхige pдris lхpus, see suust ripnev sinine keel — tдiesti sinine. See on vхrratu detail.”

„Palun jдrgmine!” rццgatas valge pхlle ja kulbiga prole.

Winston ja Syme lьkkasid kandikud letivхre alla. Mхlemale visati sinna kдhku komplektlхuna: plekk-kauss roosakashalli liharoaga, kamakas leiba, tьkk juustu, kruus musta „Vхidu” kohvi ja ьks sahariinitablett.

„Seal teleekraani all on vaba laud,” ьtles Syme. „Vхtame minnes ьhed dюinnid.”

Dюinni anti ilma kхrvata portselankruusides. Nad trьgisid lдbi rahvasumma ja ladusid kandikud tьhjaks plekiga kaetud lauale, mille nurgale oli kellestki jддnud soustiloik, ilgelt vedel lцga, mis meenutas okset. Winston vхttis dюinnikruusi kдtte, kogus end veidi ja kummutas хlimaigulise vedeliku kхrist alla. Kui ta oli pisarad silmist дra pьhkinud, tundis ta дkki, et tal on kхht tьhi. Ta haaras lusika ja hakkas liharooga helpima. Vesises leemes ujusid roosakad kдsnataolised tьkid, mis pidid kujutama endast ilmselt liha. Mehed sхid vaikides oma kausi tьhjaks. Vasakut kдtt Winstoni selja taga kдis katkematu jutuvada, kellegi tхtakas prддksuv hддl peaaegu nagu pardil lхikus teravalt ьleьldisse lдrmi.

„Kuidas sхnaraamat edeneb?” tхstis Winston hддlt, et end kuuldavaks teha.

„Aeglaselt,” ьtles Syme. „Praegu ma tegelen omadussхnadega. See on vдga pхnev.”

Ta lхi jalamaid sдrama, kui jutt lдks uuskeelele. Ta lьkkas kausi eemale, vхttis ьhte kleenukesse kдtte leivakamaka, teise juustu ja nхjatus ьle laua, et ei pruugiks karjuda.

„Рheteistkьmnes trьkk on pхhjapanev,” ьtles ta. „Me anname keelele lхpliku kuju, selle kuju, mis tal on siis, kui keegi ei rддgi enam teisiti. Kui me sellega valmis saame, peavad sinusugused keele tдielikult ьmber хppima. Sa mхtled kindlasti, et meie pхhitegevus on uute sхnade leiutamine. Sugugi mitte! Me hдvitame sхnu iga pдev sadade viisi, massiliselt. Me teeme keele luudeni puhtaks. Рheteistkьmnes trьkk ei sisalda ainsatki sхna, mis kaoks kдibelt enne aastat 2050.”

Ta hammustas ahnelt leiba, neelas paar suutдit, ja jдtkas siis mingi pedantse kirega. Tema kхhn tхmmu nдgu oli muutunud hingestatuks, pilk oli minetanud iroonilise ilme ja muutunud peaaegu unistavaks.

„See on ilus asi, see sхnade hдvitamine. Muidugi, kхige suurem on raiskamine omadussхnade ja tegusхnade osas, aga on ka sadu nimisхnu, millest vхib vabaneda. Ja need ei ole mitte ainult sьnonььmid; on ka veel antonььmid. Sest kuidas on хigustatud niisuguse sхna olemasolu, mis on vaid mхne teise sхna vastand? Sхna sisaldab oma vastandi iseendas. Vхtame nдiteks sхna „hea”. Kui on olemas niisugune sхna nagu „hea”, milleks on siis vaja niisugust sхna nagu „halb”? „Ebahea” kхlbab niisama hдsti, — isegi paremini, sest ta on otsene vastand, mida see teine ei ole. Vхi jдlle, kui sa soovid „hea” tugevamat astet, — mis mхte on siis kasutada tervet rida ebamддraseid sхnu nagu „suurepдrane”, „oivaline” ja kхik need teised. „Lisahea” katab need tдhendused; vхi „kaksislisahea”, kui sa soovid veel midagi tugevamat. Muidugi, me juba kasutame neid sхnu, aga uuskeele lхplikus versioonis puuduvad muud sхnad tдielikult. Lхpuks katab kogu hea ja halva mхiste ainult kuus sхna — vхi tegelikult ьksainus. Kas sa ei mхista selle asja ilu, Winston? Algselt oli see muidugi SV idee,” lisas ta nagu jдrelmхttena.

Suure Venna mainimisel libises ьle Winstoni nдo tuima vaimustuse vari. Aga sellegipoolest tabas Syme otsekohe puudujддki entusiasmist.

„Sa ei oska uuskeelt tхsiselt hinnata, Winston,” ьtles ta peaaegu kurvalt. „Isegi kui sa kirjutad uuskeeles, mхtled sa endiselt vanakeeles. Ma olen lugenud artikleid, mis sa vahel „Timesi” kirjutad. Nad on ьsna head, aga nad on tхlked. Oma sьdames sa oled truuks jддnud vanakeelele kogu tema ebamддrasuse ja kasutu mitmetдhenduslikkusega. Sa ei mхista sхnade hдvitamise ilu. Kas sa tead, et uuskeel on ainus keel maailmas, mille sхnavara iga aastaga kahaneb?”

Muidugi Winston teadis seda. Ta naeratas, ta lootis, et heakskiitvalt, ega sцandanud midagi цelda. Syme hammustas jдlle tьki musta leiba, nдris seda pisut ja jдtkas:

„Kas sa ei mхista, et uuskeele eesmдrk on ahendada mхtlemise piire? Lхpuks me muudame mхtteroima sхna otseses mхttes vхimatuks, sest puuduvad selle vдljendamiseks tarvilikud sхnad. Kхiki mхisted, mida vaja lдheb, vдljendatakse ainult ьhe sхnaga, mille tдhendus on rangelt piiritletud ja mille kхrvaltдhendused on kхik kadunud ja unustatud. Рheteistkьmnendas trьkis me ei ole enam kuigi kaugel sellest eesmдrgist. Aga see protsess jдtkub veel kaua pдrast seda, kui sina ja mina oleme surnud. Iga aastaga vдheneb sхnade hulk ja kitsenevad teadvuse piirid. Muidugi pole ka enam praegu mingit pхhjust mхtteroimareid vabandada. See on lihtsalt enesedistsipliini ja reaalsusekontrolli kьsimus. Aga lхpuks kaob vajadus sellegi jдrele. Revolutsioon on tдielik, kui keel on tдiuslik. Uuskeel on ingsots ja ingsots on uuskeel,” lisas ta mingi ьleloomuliku rahuldusega. „Kas sul pole kunagi pдhe tulnud, Winston, et hiljemalt 2050. aastal ei saaks enam ьkski inimene meie praegusest jutuajamisest aru?”

„Vдlja arvatud —” alustas Winston kхhklevalt, aga jдttis lause lхpetamata.

Tal oli keele peal „vдlja arvatud proled”, aga ta hoidis end tagasi, sest ta ei olnud kindel, et see mдrkus ei ole mingil moel ketserlik. Aga Syme aimas, mida ta oli tahtnud цelda.

„Proled ei ole inimesed,” ьtles ta hooletult. „2050. aastaks — vхib-olla juba varem — on tegelik vanakeele oskus kadunud. Kogu minevikukirjandus on selleks ajaks hдvitatud. Chaucer, Shakespeare, Milton, Byron — neist kхigist on olemas vaid uuskeelne versioon, mis mitte ainult ei erine originaalist, vaid on selle tдielik vastand. Isegi Partei kirjandus muutub. Isegi loosungid muutuvad. Kuidas saakski olla loosungit „Vabadus on orjus”, kui vabaduse mхiste on kхrvaldatud? Kogu mхtlemise laad on selleks ajaks hoopis teine. Mхtlemist sellisena, nagu me mхistame seda praegu, siis enam ei ole. Хigeusklikkus tдhendab mittemхtlemist, mхtlemise tarbetust. Хigeusklikkus on teadvusetus.”

Рhel heal pдeval, taipas Winston ootamatu selgusega, likvideeritakse Syme. Ta on liiga intelligentne. Ta pilk on liiga selge ja jutt liiga otsekohene. Partei ei armasta selliseid inimesi. Рhel heal pдeval ta kaob. See on talle nдkku kirjutatud.

Winston oli oma leiva ja juustu дra sццnud. Ta keeras end veidi kьljetsi, et oma kohvi juua. Temast vasakul istuv kimeda hддlega mees vatras veel ikka halastamatult. Noor naine, kes oli arvatavasti mehe sekretдr ja istus, selg Winstoni poole, kuulas teda ja nдis innukalt nхustuvat kхigega, mis mees ьtles. Aeg-ajalt pььdis Winston kinni mхne repliigi, nagu „Minu arvates on teil tдiesti хigus... Ma olen teiega tдiesti nхus”, цeldud noorusliku ja rumalavхitu naishддlega. Aga meeshддl ei katkenud ka siis hetkekski, kui tьdruk midagi ьtles. Winston teadis seda meest ainult nдgupidi, ta ei teadnud temast muud, kui et mees tццtab mingil tдhtsal kohal ilukirjandusosakonnas. Mees oli umbes kolmekьmne aastane, jдmeda kaela ja laia liikuva suuga. Ta pea oli pisut tahapoole kallutatud, ja kuivхrd ta istus sellise nurga all, et valgus langes ta prilliklaasidele, nдgi Winston silmade asemel kaht musta auku. Ja mis oli natuke jube, oli see, et tema suust voolavas ьhtlases mulinas oli vхimatu ьksikuid sхnu eristada. Vaid korra tabas Winston lause „goldsteinluse tдielik ja lхplik elimineerimine”, mis tхukus suust vдga jдrsult ja nдiliselt nagu ьhes tьkis otsekui tinasse valatud trьkirida. Рlejддnu oli lihtsalt mьra, prддk-prддk-prддksumine. Ja siiski, kuigi polnud kuulda, mida see mees tдpselt ьtles, ei jддnud mingit kahtlust selles, mis laadi see monoloog ьldiselt oli. Vхib-olla sььdistas ta Goldsteini ja nхudis karmimaid meetmeid mхtteroimarite ja saboteerijate suhtes, vхib-olla protesteeris ta vihaselt Euraasia armee metsikuste vastu vхi vхib-olla ьlistas ta Suurt Venda ja Malabari rinde kangelasi, see oli lхppude lхpuks ьkskхik. Oli see, mis oli, sa vхisid kindel olla, et iga tema sхna on puhas ortodokslus, puhas ingsots. Kui Winston vaatas seda silmitut nдgu kiiresti ьles-alla liikuva lхuaga, tekkis tal pentsik tunne, et see ei olegi inimolend, vaid on mingi nukk. Ja ei rддkinud mitte mehe aju, vaid tema kхri. Tekst, mis temast vдljus, koosnes kьll sхnadest, aga see ei olnud kхne selle tхelises tдhenduses, see oli teadvusetult kuuldavale toodud heli nagu pardi prддksumine.

Syme oli korraks vait jддnud ja joonistas lusikavarrega soustiloiku mustreid. Hддl naaberlauast jдtkas kiiret prддksumist, ja seda oli ьldises kдras selgesti kuulda.

„Uuskeeles on ьks sхna,” ьtles Syme. „Ma ei tea, kas sa tead seda: prддkpruuk, pardi moodi prддksuma. See on ьks neid huvitavaid sхnu, millel on kaks vastandlikku tдhendust. Seoses oponendiga on see solvang; seoses kellegagi, kellega sa oled ьhel meelel, on see heakskiit.”

Kahtlemata Syme likvideeritakse, mхtles Winston jдlle. Ta mхtles seda veidi kurvalt, kuigi ta teadis hдsti, et Syme teda eriti ei salli, isegi pхlgab veidi ja on tдiesti vхimeline teda vдhimalgi pхhjusel mхtteroimariks tembeldama. Syme'ile oli kьljes mingi vaevumдrgatav viga. Tal oli midagi puudu: vaikimisoskus, ьkskхiksus, mingi pддstev nхmedus. Ketseriks ei saanud teda nimetada. Ta uskus ingsotsi pхhialustesse, ta austas Suurt Venda, ta rххmustas vхitude ьle ja vihkas teisitimхtlejaid, mitte ainult siiralt, vaid ka mingi vдsimatu innu ja tдieliku informeeritusega, mis Partei lihtliikmetele jдi kдttesaamatuks. Ja siiski hхljus tema ьmber alatasa midagi kompromiteerivat. Ta ьtles asju, mida oleks parem olnud ьtlemata jдtta, ta oli lugenud liiga palju raamatuid ja ta kьlastas sageli „Kastani” kohvikut, kunstnike ja muusikute lemmikpaika. Ei olnud ьhtegi, isegi mitte kirjutamata seadust, mis oleks keelanud „Kastani” kohvikut kьlastada, aga see koht oli kuidagi pahaendeline. Sinna olid kogunenud vanad diskrediteeritud parteijuhid, enne kui nad lхplikult vдlja puhastati. Ja aastaid tagasi olevat seal nдhtud isegi Goldsteini ennast. Syme'i saatust polnud raske ette nдha. Ja ikkagi oli fakt, et oleks Syme kas vхi korraks aimanud oma lauanaabri salamхtteid, oleks ta Winstoni kohe Mхttepolitseile vдlja andnud. Nхnda oleks toiminud ka iga teine, aga Syme'i peale vхis eriti kindel olla. Innukusest ьksi ei piisanud. Хigeuslikkus oli teadvusetus.

Syme vaatas ьles. „Parsons tuleb,” ьtles ta.

Ja miski tema hддletoonis nдis sellele nagu lisavat „see va juhmakas”. Ja tхepoolest, masajas, heledapдine, konnanдoga Parsons, Winstoni majanaaber Vхidu Majast, rajas endale teed nende laua suunas. Kolmekьmne viieselt vхdisesid tal kaelal ja vццkohal juba rasvavoldid, aga ta liigutused olid kдrmed ja poisikeselikud. Ta oli oma vдlimuselt nagu suureks kasvanud poiss, sedavхrd, et kuigi ta kandis nхuetekohaseid tunkesid, oli raske uskuda, et tal ei ole jalas lьhikesi pьkse, seljas halli sдrki ja kaelas Luurajate punast kaelarдtti. Teda oli peaaegu vхimatu ette kujutada teisiti kui priske poisslapsena, kellel on lohukesed pхlvedel ja sдrgikдised ьles kддritud. Ja tхepoolest, Parsons tхmbas meeleldi lьhikesed pьksid jalga, kui rahvamatk vхi mхni muu sportlik ьhisьritus seda vхimaldas. Ta tervitas reipalt Syme'i ja Winstonit ja istus nende lauda, levitades vдnget higilehka. Tema punetav nдgu pдrlendas higist. Tema higistamisvхime oli erakordne. Рhiskondlikus Keskuses vхis niiske lauatennisereketi jдrele eksimatult kindlaks teha, millal Parsons oli mдngimas kдinud. Syme oli ette vхtnud mingi pika sхnade tulbaga paberilehe ja uuris seda, tindipliiats nдpuvahel.

„Kae, vehib teine isegi lхuna ajal tццd teha,” nьgis Parsons Winstonit. „Vaat kus agarus, mis? Mida sa seal pusid, vanapoiss? Nojah, ega minusuguse nupp seda ei jaga. Kuule, Smith, sul on osamaks maksmata.”

„Mis osamaks?” kьsis Winston, kдtt automaatselt rahakoti jдrele sirutades. Veerand palka kulus igasugu vabatahtlike annetuste peale, mis kхik ei seisnud meeleski.

„Vihkamise nдdalaks. Sa tead kьll — igast majast korjatakse. Mina olen meie maja laekur. Paneme kхik vдlja, nдitame, mis me vхime. Tead, kui Vхidu Majal ei lehvi kхige rohkem lippe meie tдnaval, siis minu sьь see kьll ei ole. Sa lubasid mulle kaks dollarit.”

Winston leidis ja andis Parsonsile kaks mддrdunud kдkras rahatдhte. Harimatu inimese pььdliku kдekirjaga tegi Parsons oma mдrkmikku sellekohase sissekande.

„Хige jah, vanapoiss,” ьtles ta, „ma kuulsin, et mu marakratt olla sind eile ragulkaga lasknud. Ma andsin talle hea keretдie. Ma ьtlesin isegi, et vхtan tal ragulka дra, kui ta veel nii teeb.”

„Ma mхtlen, et ta oli pisut tujust дra, et ei saanud hukkamisele minna,” arvas Winston.

„Nojah, aga poiss paistab ьldse hakkaja olema, mis? Nad on mul mхlemad parajad marakratid, aga kui terased! Neid huvitavad ainult Luurajad ja sхda. Tead, millega see plikatirts mццdunud laupдeval hakkama sai? Nende rьhm matkas mццda Berkhamstedi maanteed. Ta vхttis kaks tьdrukut kaasa, lipsas teiste juurest minema ja nad pьsisid terve хhtupooliku ьhe kahtlase mehe kannul. Jдlitasid teda kaks tundi metsas ja andsid Amershami jхudes patrullile ьle.”

„Mis pхhjusel?” kьsis Winston jahmunult. Parsons jдtkas vхidurххmsalt:

„Minu lapsuke oli kindel, et mees on vaenlase agent, kes on nдiteks langevarjuga alla visatud. Ja nььd me jхuamegi pхhilise juurde, vanapoiss. Mis sa arvad, mis plikale tema juures ei meeldinud? Ta nдgi дra, et mehel on jalas imelikud kingad, plika polnud selliseid varem kusagil nдinud. Nii et mees vхis vдga vabalt vдlismaalane olla. Pдris nutikas seitsmeaastase tirtsu kohta, ah?”

„Mis sellest mehest sai?” kьsis Winston.

„Seda ma muidugi ei tea. Aga ma ei imestaks sugugi, kui —” Parsons sihtis nimetissхrmega хhku ja imiteeris pьssipauku.

„Tubli,” ьtles Syme hajameelselt, tхstmata paberilt pilku.

„Muidugi, midagi ei tohi jдtta juhuse hooleks,” nхustus Winston kohusetundlikult.

„Seda minagi rддgin — sхda ju kдib,” ьtles Parsons.

Ja nagu kinnituseks kostis nende pea kohalt teleekraanist trompetisignaal. Sedapuhku ei teatatud kьll edust rindel, vaid anti Kьlluseministeeriumi teadaanne.

„Seltsimehed!” hььdis reibas nooruslik hддl. „Tдhelepanu, seltsimehed! Meil on teile suurepдraseid uudiseid. Me oleme vхitnud tootmislahingu! Iga liiki tarbekaupade tootmise aruannetest nдhtub, et vхrreldes mullusega on elatustase tхusnud vдhemalt 20%. Kogu Okeaanias toimusid tдna hommikul ohjeldamatud spontaansed meeleavaldused, kus tццlised tulid vabrikutest ja asutustest tдnavale ja marssisid kolonnides lдbi linna loosungitega, mis vдljendasid tдnu uue, хnneliku elu eest, mis meile Suure Venna targal juhtimisel on osaks saanud. Toome mхned arvulised nдitajad. Toiduaineid —”

Korduvalt kхlas lause „meie uus, хnnelik elu”. See oli Kьlluseministeeriumi viimase aja lemmikvдljend. Parsonsi tдhelepanu oli see trompetisignaal tдielikult ьmber lьlitanud, ta istus ja kuulas pooleldi ammulisuise pьhalikkusega, pooleldi harda tьdimusega. Ta ei suutnud arvusid jдlgida, aga ta teadis, et need annavad mingil moel pхhjust rahuloluks. Ta vхttis vдlja suure rдpase piibu, mis oli poolest saadik tдis sцestunud tubakat. Sajagrammine nдdalanorm vхimaldas harva piipu tдis toppida. Winston suitsetas „Vхidu” sigaretti, hoides seda hoolega horisontaalasendis. Uue normi saab kдtte alles homme ja talle oli jддnud veel ainult neli sigaretti. Ta sulges korraks oma kхrvad ьmbritsevale lдrmile ja jдi kuulama teksti, mis tuli teleekraanist. Selgus, et demonstrandid tдnasid Suurt Venda ka рokolaadinormi tхstmise eest kahekьmne grammini nдdalas. Ometi teatati alles eile, mхtles ta, vдhendamisest kahekьmne grammini nдdalas. Kas on tхesti vхimalik, et nad neelasid selle alla, kuigi oli mццdas ainult kakskьmmend neli tundi? Jah, neelasid. Parsons neelas kergesti, looma juhmusega. Silmitu olend naaberlauas neelas selle alla fanaatiliselt, raevukalt, pхledes soovist paljastada, sььdi mхista ja likvideerida kхik need, kes julgeksid vдita, et eelmisel nдdalal oli norm kolmkьmmend grammi. Ja ka Syme neelas selle alla — mingil keerukamal moel, kaksisoima abil. Kas siis temal, Winstonil, on ainsana mдlu sдilinud?

Ekraanil jдtkus muinasjutuliste arvude loetelu. Mullustega vхrreldes oli nььd rohkem toitu, rohkem riideid, rohkem maju, rohkem mццblit, rohkem keedupotte, rohkem kьtust, rohkem laevu, rohkem helikoptereid, rohkem raamatuid ja rohkem lapsi, — ьldse oli kхike rohkem, vдlja arvatud haigused, kuriteod ja hullumeelsus. Aasta-aastalt ja minut-minutilt rьhkis iga inimene ja iga asi vilinal ьlesmдge. Nagu enne Syme oli teinud, vхttis Winston lusika kдtte, tonksis sellega hallis soustis, mis oli laual laiali valgunud, ja katsus mustrit kokku vedada. Ta mхtles kibedusega elu fььsilisele kьljele. Kas see oli alati niisugune olnud? Kas toidul oli alati selline maik olnud? Ta vaatas sццgisaalis ringi. Madal ruum, puupьsti inimesi tдis, seinad lugematutest kokkupuudetest inimkehadega mддrdunud; дrataotud metall-lauad ja — toolid, nii lдhestikku paigutatud, et istudes puutusid kььnarnukid kokku; kхverad lusikad, tдkitud kandikud, rohmakad valged kruusid; kхik pinnad rasvased, igas praos mustus; ja viletsa dюinni, viletsa kohvi, metallimaigulise liharoa ja mддrdunud riiete hapukas lхhn. Su magu ja su nahk protesteeris alatasa millegi vastu ja sul oli tunne, et sind on ilma jдetud millestki, millele sul on хigus. Tхsi kьll, tal ei olnud mдlestusi millestki hoopis teistsugusest. Niikaugele kui ta vдhegi mдletas, polnud siin kunagi olnud kьllalt sььa, sul ei olnud kunagi sokke vхi aluspesu, mis ei oleks olnud auke tдis, mццbel oli alati olnud дrataotud ja logisev, toad halvasti kцetud, metroovagunid tuubil tдis, majad lagunemas, leib must, tee haruldane, kohv vastiku maiguga ja sigarettidest nappus, — midagi ei jдtkunud ja kхik oli kallis, vдlja arvatud sьnteetiline dюinn. Ja muidugi, mida vanemaks inimene saab, seda raskemaks kхik lдheb, aga kas see ei olnud siiski mдrk, et see ei ole asjade loomulik kord, kui sind ajab iiveldama pidev vaesus, rдpasus ja ebamugavus, lхputud talved, mustusest kleepivad sokid, liftid, mis iial ei tццta, kare seep, sigaretid, mis pudenevad tьkkideks, ja toit, millel on imelik vastik maik? Miks peaks inimene tundma, et see on talumatu, kui tal ei ole mingit kaasasьndinud mдlestust, et kunagi on kхik teisiti olnud?

Winston vaatas veel kord sццklas ringi. Peaaegu kхik inimesed olid inetud, ja nad oleksid inetud olnud ka siis, kui neil oleks siniste vormitunkede asemel midagi muud seljas olnud. Saali tagumises otsas jхi vдikest kasvu putuka moodi mees ьksinda kohvi, vдikesed silmad kahtlustavalt ringi vilamas. Kerge on uskuma jддda, mхtles Winston, kui sa ringi ei vaata, et see fььsiline tььp, mille Partei on ideaaliks seadnud — pikad lihaselised noormehed ja rinnakad neiud, heledajuukselised, vitaalsed, pдevitunud, muretud —, on olemas ja isegi domineerib. Tegelikult oli enamik Esimese Maandumisraja kodanikke, niipalju kui Winston vхis otsustada, lьhikest kasvu, tumedate juuste ja nдotu vдlimusega. Imelik, kuidas see putuka moodi tььp ministeeriumides paljunes: vдikesed jдssakad mehed, kes juba хige varakult kaldusid tьsedusele, lьhikeste jalgadega, kдrmete sibavate liigutustega, vдga pisikesed silmad lihavas liikumatus nдos. See oli tььp, mis paistis Partei vхimu all kхige enam хilmitsevat.

Kьlluseministeeriumi teadaanne lхppes uue trompetisignaaliga ja asendus plekikхlalise muusikaga. Parsons, keda see arvudega pommitamine oli ebamддrasesse vaimustusse viinud, vхttis piibu suust.

„Kьlluseministeerium on sel aastal tublisti tццd teinud,” ьtles ta heakskiitva peanoogutusega. „Muide, Smith, vanapoiss, ega sul ei ole mхnd юiletitera, mida sa vхiksid mulle laenata?”

„Mitte ьhtegi,” ьtles Winston. „Ma ajan ise juba kuuendat nдdalat ьhe ja sama teraga lдbi.”

„Mis siis ikka, vanapoiss, ma igaks juhuks kьsisin.”

„Kahju kьll,” ьtles Winston.

Prддksuv hддl kхrvallauast, mis oli ministeeriumi teadaande ajal ajutiselt vaikinud, alustas jдlle, niisama valjusti kui enne. Mingil pхhjusel tabas Winston дkki end mхtlemast proua Parsonsile, kellel olid juuksed salkus ja tolm nдo kortsudes. Ta oma lapsed annavad ta lдhema paari aasta jooksul Mхttepolitseis ьles. Proua Parsons kaob. Syme kaob. Winston kaob. O'Brien kaob. Aga Parsons ei kao iial. See silmitu olend oma prддksuva hддlega ei kao iial. Need vдikesed putuka moodi mehed, kes sibavad nii vilkalt ministeeriumide koridorilabьrindis, — ka nemad ei kao iial. Ja see tumedate juustega tьdruk, see tьdruk ilukirjandusosakonnast, — temagi ei kao iial. Winstonile tundus, et ta teab instinktiivselt, kes jддb ellu ja kes hukkub; ainult et raske oli цelda, mis see on, mis laseb ellu jддda.

Sel hetkel kiskus jдrsk vхpatus ta mхtisklustest vдlja. Kхrvallauas istuv tьdruk oli end pooleldi ringi pццranud ja vaatas tema poole. See oli see tumedate juustega tьdruk. Ta vaatas Winstonit kьll nagu poolkххrdi, aga kuidagi vдga teraselt. Ja kui nende pilgud kohtusid, pццras ta kohe pea дra.

Winstoni selg tхmbus higiseks. Teda lдbis kohutav hirmusццst. See lдks kьll kohe ьle, aga see jдttis endast maha mingi nдriva rahutuse. Miks see tьdruk teda vahtis? Miks ta teda jдlitab? Kahjuks ei suutnud Winston meelde tuletada, kas tьdruk istus juba enne teda kхrvallauas vхi tuli ta sinna pдrast teda. Igatahes eile oli ta kahe vihkamise minuti ajal otsekohe Winstoni selja taha istunud, kuigi selleks polnud nдiliselt mingit pхhjust. Tхenдoliselt oli tema tegelikuks eesmдrgiks kuulda ja kindlaks teha, kas Winston karjub kьllalt valjusti.

Winston mхtles jдlle, et tьdruk ei pruugi olla Mхttepolitsei agent, aga siis ta on just nimelt isehakanud nuhk, mis on tegelikult kхige ohtlikum. Ta ei teadnud, kui kaua oli tьdruk teda vaadanud, aga vхib-olla oli see kestnud viis minutit, ja oli vхimalik, et ta polnud sel ajal tдielikult kontrollinud oma nдojooni. Юдrmiselt ohtlik oli lasta oma mхtetel uidata, kui sa olid avalikus kohas vхi teleekraani lдheduses. Kхige pisemgi asi vхis sind reeta. Nдolihaste nдrviline tхmblus, hajameelne rusutud pilk, harjumus omaette pomiseda — kхik, mis viitas normist kхrvalekaldumisele, sellele, et sul on midagi varjata. Igal juhul oli sobimatu nдoilme juba iseenesest karistatav (ьtleme nдiteks, et see vдljendas uskumatust, kui teatati vхitudest rindel). Uuskeeles oli selle tarvis sхna ilmeroim.

Tьdruk oli talle taas selja pццranud. Vхib-olla et ta siiski ei jдlitanud teda; vхib-olla see oli juhus, et ta oli kaks pдeva jдrjest nii Winstoni lдhedusse istunud. Winstoni sigaret kustus ja ta asetas selle hoolikalt lauaservale. Ta suitsetab selle pдrast tццd lхpuni, kui tubakas enne vдlja ei pudene. Vдga vхimalik, et kхrvallauas istub Mхttepolitsei agent, ja vдga vхimalik, et ta on kolme pдeva pдrast Armastusministeeriumi keldris, aga ega sellepдrast ei maksa konisid raisata. Syme oli oma pabeririba kokku rullinud ja taskusse pistnud. Parsons vхttis uuesti jutuotsa ьles.

„Kuule, vanapoiss, kas ma olen sulle rддkinud,” ьtles ta, pugistades oma piibuvarre taga naerda, „kuidas mu jхnglased ьhe turueide seeliku pхlema pistsid, sest nad nдgid, kuidas vanamutt keeras viinereid Suure Venna pildiga plakatisse? Nad hiilisid talle selja tagant ligi ja panid tikutoosiga tule otsa. Ma arvan, et eidel lдks pдris palavaks. Igavesed marakratid, ah? Aga terased mis hirmus! Praegu saavad Luurajad isegi parema vдljaхppe kui minu ajal. Tead, millega neid viimati varustati? Kuuldetorudega, millega saab lдbi lukuaugu kuulata. Eile tхi plika ьhe koju, proovis seda meie elutoa ukse taga ja tegi kindlaks, et ta kuuleb sellega kaks korda paremini kui palja kхrvaga. See on muidugi ainult mдnguasi. Aga see annab talle hea idee, eks ole?”

Sel hetkel kostis teleekraanist lдbilхikav vile. See oli mдrguanne jдlle tццle hakata. Kolm meest kargasid pьsti, et trьgida koos teistega lifti, ja ьldises rьselemises pudenes tubakas Winstoni sigaretist vдlja.

Winston kirjutas pдevikusse:

See oli kolm aastat tagasi. Oli hдmar хhtupoolik kitsas kхrvaltдnavas ьhe suurema raudteejaama lдhedal. See naine seisis seina ддres, ukse kхrval, tдnavalaterna all, mis vaevu valgust andis. Tal oli noorepoolne nдgu, paksult mingitud. See oli just mink, mis mind tхmbas, valge nдgu nagu mask ja erepunased huuled. Partei naisliikmed ei mingi end iial. Tдnaval ei olnud kedagi peale tema, ja mitte ьhtki teleekraani. Ta ьtles: „Kaks dollarit.” Ma —

Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta sulges silmad ja muljus neid sхrmeotstega, pььdes pealetьkkivat mдlestuspilti eemale tхrjuda. Teda haaras vastupandamatu kiusatus tдiest kхrist roppusi karjuda. Vхi pead vastu seina taguda, laud kummuli keerata ja tindipott aknasse virutada — mдratseda, lхhkuda, teha ьkskхik mida, et ainult vabaneda mдlestusest, mis teda piinas.

Inimese suurim vaenlane on tema enda nдrvisьsteem, mхtles ta. Iga hetk vхivad sisepinged muunduda mingiks nдhtavaks sьmptoomiks. Talle tuli meelde mees, kes oli talle paar nдdalat tagasi tдnaval vastu tulnud: tдiesti tavaline mees, Partei liige, umbes kolmekьmne viie kuni neljakьmne aastane, pikk ja kхhn, portfell kдes. Neid lahutas mхni meeter, kui mehe vasak nдopool korraks nagu tхmbles. Ja see kordus uuesti, kui nad kohakuti jхudsid: see oli ainult kerge tuksatus, vхbelus, kiire nagu fotoaparaadikatiku plхks, aga ilmselt juba harjumuslik. Winstonil oli meeles, et ta oli endamisi mхelnud: see vaeseke on omadega lдbi. Ja mis kхige jubedam: mees ise ei mдrganud vist midagi. Unes rддkimine oli aga veelgi ohtlikum. Ja selle vastu ei osanud Winston end kuidagi kaitsta.

Ta ohkas korraks sьgavalt ja kirjutas edasi:

Ma lдksin tema jдrel uksest sisse ja pхiki ьle hoovi ьhte keldrikorruse kццki. Seal oli seina ддres voodi ja lamp laual, mille taht oli alla keeratud. Naine —

Winston kiristas hambaid. Ta oleks tahtnud sьlitada. Koos selle naisega keldrikorruse kццgist meenus talle Katharine, tema naine. Winston oli abielus, vдhemalt oli olnud, ja vхimalik, et oli praegugi, — niipalju kui ta teadis, ei olnud tema naine surnud. Talle tundus, et ta hingab jдlle sisse keldrikorruse kццgi sooja lдppunud lehka, milles lutikate ja musta pesu hais segunes odava lхhnaхli lхhnaga, mis oli siiski ahvatlev, sest ьkski Partei naine ei kasutanud iial lхhnaхli vхi vдhemalt eeldati, et ta ei kasuta. Ainult proled kasutasid lхhnaхli. Winstoni teadvuses seostus lхhnaхli lхhn lahutamatult liiderlikkusega.

See, et ta oli selle naisega kaasa lдinud, oli tema ainuke vддratus umbes kahe aasta jooksul. Prostituutidega lдbikдimine oli muidugi keelatud, aga see oli ьks neid reegleid, mida vхis sьdant rindu vхttes aeg-ajalt rikkuda. See oli ohtlik, aga see ei olnud elu vхi surma kьsimus. Kui sind prostituudiga tabati, vхis see tдhendada viit aastat sunnitццlaagrit, mitte rohkem, kui sa ei olnud mingit muud kuritegu toime pannud. Ja see oli kьllalt kerge karistus, eeldusel, et sind ei tabatud just teolt. Vaesemad linnaosad kubisesid naistest, kes olid valmis end mььma. Mхne hinnaks oli vaid pudel dюinni, mida proledele polnud ette nдhtud. Vaikselt kaldus Partei isegi soosima prostitutsiooni, mis maandas instinkte, mida polnud vхimalik tдielikult maha suruda. Paljas liiderdamine ei olnud suur patt, niikaua kui see oli varjatud ja rххmutu ja puudutas ainult pхlatud alama klassi naisi. Andestamatu kuritegu oli armuvahekord Partei liikmete vahel. Aga kuigi see oli kuritegusid, milles sььalused end suurte puhastuste ajal tingimata sььdi tunnistasid, oli raske ette kujutada, et tegelikkuses midagi sддrast ette tuleb.

Partei eesmдrk ei olnud ainult takistada mehi ja naisi loomast usaldusvahekordi, mida ta polnud vхimeline kontrollima. Tema tegelik salajane eesmдrk oli igasuguse naudingu kхrvaldamine suguaktist. Vaenlaseks ei olnud mitte niivхrd armastus kui erootika, nii abielus kui ka vдljaspool seda. Kхik abielud Partei liikmete vahel pidi heaks kiitma selleks otstarbeks loodud komisjon ja — kuigi seda kunagi avalikult ei tunnistatud — luba jдi alati saamata, kui soovi avaldanud paarist jдi mulje, et neid seob fььsiline kьlgetхmme. Abielu ainuke heakskiidetud eesmдrk oli sigitada lapsi Partei teenimiseks. Seksuaalvahekorda tuli vхtta kui veidi vastumeelset pхgusat protseduuri, umbes nagu klistiiri. Ka seda ei цeldud sхnaselgelt vдlja, aga kaudsel viisil sisendati seda Partei liikmetele juba lapsest saadik. Tegutsesid isegi organisatsioonid nagu Noorte Antiseksuaalne Liit, mis propageerisid tsцlibaati mхlemale sugupoolele. Lapsi tuli sigitada kunstseemenduse teel (uuskeeles nimetati seda kunstseem) ja ьles kasvatada riigi kasvatusasutustes. Winston teadis, et seda kхike ei mхeldud pдris tхsiselt, aga mingil moel sobis see hдsti Partei ideoloogilise pealiiniga. Partei pььdis sugutungi tappa, vхi kui seda ei ole vхimalik tappa, siis vдhemalt moonutada ja mддrida. Winston ei teadnud, mis see nii on, aga tundus olevat loomulik, et see peab nii olema. Ja vдhemalt naiste juures olid Partei pingutused vдga edukad.

Winston mхtles taas Katharine'ile. Sinna on juba ьheksa, kьmme — peaaegu ьksteist aastat, kui nad lahku lдksid. Oli imelik, kui harva ta naisele mхtles. Vahel ei tulnud tal pдevade kaupa meeldegi, et ta ьldse abielus on olnud. Nende kooselu oli kestnud napilt viisteist kuud. Abielu lahutada Partei ei lubanud, aga lahus elamist peeti isegi soovitavaks, kui perekonnas polnud lapsi.

Katharine oli pikk, sihvakas, heledate juuste ja suursuguse rьhiga tьdruk. Tal oli enesekindel, kotkaprofiiliga nдgu, mida oleks vхinud nimetada koguni хilsaks, kuni selgus, et selle taga ei ole peaaegu midagi. Juba pдris abielu alguses oli Winston jхudnud jдreldusele — vхib-olla kьll ainult sellepдrast, et ta tundis oma naist lдhemalt kui kedagi teist —, et rumalamat, vulgaarsemat ja tьhisemat olevust pole ta iial kohanud. Katharine'i peas ei olnud ьhtki mхtet, mis ei oleks olnud loosung, ja ei olnud ьhtki nхmedust, absoluutselt mitte midagi, mida ta ei oleks vхimeline olnud alla neelama, kui Partei seda talle serveeris, Winston nimetas seda mхttes „elavaks helilindiks”. Ja ometi oleks ta vхinud naisega koos elada, kui poleks olnud ьhte asja — suguelu.

Naine vхpatas ja kangestus niipea, kui Winston teda puudutas. Teda kallistada oli niisama hea nagu kallistada suurt puunukku. Ja imelik oli see, et isegi kui Katharine teda vahel embas ja enda vastu surus, oli Winstonil tunne, et naine tхukab teda samal ajal kхigest jхust eemale. See mulje tekkis tдnu naise lihaste jдikusele. Katharine lebas suletus silmi, ta ei pannud vastu ega aidanud kaasa, ta lihtsalt alistus. See mхjus ьpris ahistavalt ja lхpuks lihtsalt дngistavalt. Aga sellest hoolimata oleks Winston kooselu temaga vдlja kannatanud, kui nad oleksid jхudnud kokkuleppele, et nad elavad tsцlibaadis. Imelikul kombel oli aga just Katharine selle vastu. Ta ьtles, et nad peavad lapse saama, kui vдhegi vхimalik. Niisiis jдtkus nende lдbikдimine regulaarselt ьks kord nдdalas, kui miski ei takistanud. Kahterine'il oli isegi kombeks seda Winstonile hommikul meelde tuletada nagu mхnd edasilьkkamatut tццd, mis peab хhtul kindlasti tehtud saama ja mida ei tohi дra unustada. Ta nimetas seda kahte moodi: „lapse tegemine” ja „meie kohus Partei vastu” (jah, tдpselt nii ta ьtles). Ja peagi hakkas Winston kindlaksmддratud pдeva lдhenedes kabuhirmu tundma. Aga last nad хnneks ei saanud ja viimaks soostus Katharine ьritamisest loobuma, ja varsti nad lдksid lahku.

Winston ohkas endamisi. Ta vхttis uuesti sulepea ja kirjutas:

Naine heitis voodile pikali ja tхmbas otsekohe, ilma mingi sissejuhatusega, kхige rдmedamal ja heidutavamal kombel, mida vхib ette kujutada, oma seeliku ьles. Ma —

Winston nдgi end seismas tuhmis lambivalguses, sххrmeis lutikate ja odava lхhnaхli lхhn ja sьdames nurjumise ja vastikuse tunne, millesse isegi tol hetkel segunesid mдlestused Katharine'i valgest, Partei hьpnoosi lдbi igavesti tundetuks muudetud ihust. Miks pidi see alati nii olema? Miks ei vхinud tal endal naist olla, selle asemel et iga paari aasta takka teha neid vastikuid kхrvalehьppeid? Aga tхeline armuseiklus oli peaaegu mхeldamatu. Partei naised olid kхik ьhesugused. Kasinus oli neisse juurdunud niisama sьgavalt nagu ustavus Parteile. Hoolikas treening alates varasest lapseeast, spordimдngud ja kьlm vesi, igasugu pahn, mida aeti pдhe koolis ja Luurajate salgas ja Noorsooьhingus, loengud, paraadid, laulud, loosungid ja marsimuusika oli neis hдvitanud loomulikud tunded. Mхistus ьtles Winstonile, et peab olema ka erandeid, aga ta sьda ei uskunud seda. Nad kхik olid vallutamatud, nagu Partei soovis. Ja isegi rohkem kui armastatud olla, ihkas Winston seda voorusemььri purustada kas vхi ьksainus kordki elus. Хnnestunud suguakt oli nagu mдss. Kirg oli mхtteroim. Isegi Katharine'i дratamine, kui ta oleks sellega hakkama saanud, oleks olnud nagu vхrgutamine, kuigi Katharine oli tema naine.

Aga ta pidi ka loo lхpu kirja panema. Ta jдtkas:

Ma keerasin tule suuremaks. Ja kui ma siis teda tule valgel nдgin —

Pimedast tulles oli petrooleumilambi kahvatu valgus vдga hele. Esimest korda nдgi ta nььd naist nagu kord ja kohus. Ta oli astunud sammu lдhemale ja tardunud tдis iha ja hirmu. Teda vaevas teadmine riski suurusest, mis siiatulekuga kaasnes. Oli tдiesti vхimalik, et ta satub siit lahkudes patrulli otsa; vхib-olla ootab see juba praegu ukse taga. Kui ta nььd lahkub, tegemata seda, milleks ta oli tulnud —!

Ta pidi kхik kirja panema, ta pidi pihtima. Lambivalgel nдgi ta дkki, et naine on vana. Mingikord kattis ta nдgu nii paksult, et дhvardas iga hetk praguneda nagu papist mask. Naise juustes oli halle salkusid; kхige хudsem oli aga veidi paotunud suust vastu vaatav pilkane pimedus. Naine oli hambutu.

Winston kirjutas kiiresti edasi:

Ja kui ma siis teda tule valgel nдgin, sain ma aru, et ta on vana, vдhemalt viiekьmne aastane. Aga ma ei jдtnud asja pooleli ja tegin seda kхigest hoolimata.

Winston muljus jдlle sхrmeotstega silmalauge. Ta oli selle nььd lхpuks kirja pannud, aga see ei toonud mingit kergendust. Teraapia ei andunud tulemusi. Soov tдiest kхrist roppusi karjuda oli niisama tugev nagu enne.

Kui ьldse veel millelegi loota on, kirjutas Winston, siis ainult proledele.

Kui ьldse veel millelegi loota oli, siis pidi lootma proledele, sest ainult nende hulgas, selles tohutus allasurutud massis, mis moodustas 85% Okeaania elanikkonnast, vхis tekkida jхud, mis hдvitab Partei. Parteid ei saanud seestpoolt purustada. Tema vaenlastel, kui tal ьldse oli vaenlasi, polnud mingit vхimalust kohtuda vхi isegi ьksteist дra tunda. Ja kui oligi olemas see legendaarne Vennaskond, mis polnud vхimatu, siis vaevalt et nemadki said kokku rohkem kui kahevхi kolmekaupa. Mдss vдljendus ainult pilgus, hддletoonis, ддrmisel juhul mхnes sosinal lausutud sхnas. Aga proledel, kui nad ainult kuidagi oma jхust teadlikuks saaksid, poleks midagi varjata. Neil pruugib ainult ьles tхusta ja end raputada, nagu hobune end raputab, et kдrbseid minema peletada. Kui nad kдtte vхtaksid, vхiksid nad kas vхi hommepдev Partei pihuks ja pхrmuks teha. Varem vхi hiljem peab see mхte neile pдhe tulema. Aga seni —!

Talle meenus, et kord, kui ta ьhel rahvarohkel tдnaval kхndis, hakkas дkki eestpoolt, kuskilt kхrvaltдnavast kostma kohutavat kisa. See oli sadade hддlte, naisehддlte hirmuдratav vihaja meeleheitekarje, sьgav vali „Oh-o-o-oh!”, mis talle kuminal vastu veeres nagu kirikukella kaja. Ta sьda hьppas rххmust. Lдks lahti! mхtles ta. Mдss! Lхpuks ometi purustavad proled oma ahelad! Kui ta sьndmuskohale jхudis, nдgi ta turulettide ьmber rьselemas kahe-kolmesajast naisest koosnevat rahvasumma, traagiliste nдgudega nagu hukule mддratud reisijatel uppuval laeval. Aga samas muutus ьldine meeleheide paljudeks omavahelisteks kaklusteks. Selgus, et ьhelt letilt oli дsja mььdud plekk-kastruleid. Need olid хige armetud ja хhukesed, aga keedunхusid oli ьldse harva saada. Nььd oli kaup дkitselt otsa lхppenud ja хnnelikud kastruliomanikud pььdsid teistelt vopse ja mьkse saades oma saagiga minema trьgida, ilmajддnud aga lдrmasid samal ajal leti ees, sььdistades mььjat valskuses ja selles, et ta on osa kaupa kхrvale pannud. Kriiskamine puhkes uue jхuga. Kaks tursket naist, ьhel juuksed saginas valla pддsenud, olid kahmanud ьhe ja sama kastruli ja tirisid seda teineteise kдest дra. Siis nad tхmbasid korraga ja kastrulil tuli sang дra. Winston vaatas neid vastikusega. Ja siiski, missugune hirmuдratav jхud oli korraks kхlanud selles paarisaja inimese rдuskamises! Miks nad ei kisenda kunagi niimoodi mхne tдhtsama asja puhul?

Ta kirjutas:

Kuni nad pole teadlikuks saanud, ei hakka nad mingil juhul mдssama, ja kuni nad pole hakanud mдssama, ei saa nad teadlikuks.

See kхlab, leidis ta, peaaegu nagu tsitaat Partei ajaloo хpikust. Partei vдitis muidugi, et tema on proled vabastanud. Enne Revolutsiooni olid proled kapitalistide rдnga rхhumise all, nad nдlgisid ja neid peksti, naised pidid tццtama sцekaevanduses (paraku tццtasid nad seal kьll praegugi), lapsed mььdi kuueaastaselt vabrikutesse. Aga samal ajal хpetas Partei, kaksisoima printsiibist lдhtudes, et proled on loomuldasa madalamad olevused, keda tuleb hoida kari all nagu loomi, rakendades selleks paari lihtsat reeglit. Tegelikult teati proledest vдga vдhe. Ei olnudki vaja palju teada. Kuni nad tхrkumata tццtasid ja sigisid, polnud nende muul tegevusel tдhtsust. Omapead jдetuna nagu Argentiina tasandikele lahtilastud loomakari, olid nad tagasi pццrdunud nende jaoks loomuliku, esivanemailt pдritud eluviisi juurde. Nad sьndisid, kasvasid ьles tдnavarentslis, lдksid kaheteistkьmneaastaselt tццle, tegid lдbi lьhikese хitseaja selle ilu ja sugutungiga, abiellusid kahekьmneaastaselt, olid kolmekьmneaastaselt juba keskealised ja surid enamasti juba kuuekьmneaastaselt. Raske fььsiline tцц, mure kodu ja laste pдrast, vдiklased tьlid naabritega, kino, jalgpall, хlu ja eelkхige hasartmдngud tдitsid kogu nende elu. Neid polnud raske kontrolli all hoida. Mхned Mхttepolitsei agendid liikusid pidevalt nende hulgas, levitades valekuuldusi ja pannes mдrgile ning tehes kahjutuks neid, kelle kohta arvati, et nad vхivad ohtlikuks saada; aga samal ajal ei tehtud katsetki selgitada neile Partei ideoloogiat. Ei olnud soovitav, et proled poliitika vastu tхsisemat huvi tunneksid. Neilt nхuti ainult kхige primitiivsemat patriotismi, mida sai vajaduse korral lхkkele puhuda, et sundida neid leppima pikema tццpдeva ja vдiksema toidunormiga. Ja isegi kui nad ilmutasid rahulolematust, mida nad aeg-ajalt tegid, ei viinud see kuhugi, sest kuna neil puudusid ьldisemad ideed, suutsid nad keskenduda ainult pisipuudustele. Suuremaid pahesid nad lihtsalt ei osanud nдha. Enamikul proledest polnud kodus isegi teleekraani. Ja ka korravalve tegeles nendega minimaalselt. Londonis pandi toime tohutul arvul kuritegusid, seal tegutses terve allilm vargaid, bandiite, prostituute, narkootikumidega hangeldajaid ja igat sorti gangstereid, aga et tegemist oli prolede omavahelise asjaga, ei olnud sellel mingit tдhtsust. Kхikides moraalikьsimustes lasti neil jдrgida esivanemate eeskuju. Partei seksuaalset puritaanlust neile peale ei sunnitud. Armusuhteid ei karistatud, abielulahutus oli lubatud. Kьllap oleks olnud lubatud ka usukultus, kui proled oleksid selle vastu vдhimatki huvi ilmutanud. Nad olid allpool igasugust kahtlust. Vхi nagu deklareeris Partei loosung: „Proled ja loomad on vabad!”

Winston kummardus ja kratsis ettevaatlikult oma veenilaiendi haavandit. See oli jдlle sьgelema hakanud. Talle ei andnud rahu see, et vхimatu oli selgust saada, kuidas enne Revolutsiooni tegelikult oli elatud. Ta vхttis sahtlist laste ajalooхpiku, mille ta oli proua Parsonsilt saanud, ja kirjutas sealt ьhe lхigu pдevikusse ьmber:

Vanasti (seisis хpikus), enne kuulsusrikast Revolutsiooni, ei olnud London veel see imekaunis linn, missugusena me teda tдnapдeval tunneme. London oli sьnge, rдpane, masendav paik, kus peaaegu kellelgi ei olnud kьllalt sььa ja kus sadadel ja tuhandetel vaestel inimestel polnud saapaid jalas ega katust pea kohal. Sinuvanused lapsed pidid kaksteist tundi pдevas tццd tegema julmade peremeeste heaks, kes peksid neid piitsaga, kui nad liiga aeglaselt tццtasid, ja toitsid neid ainult hallitanud koorukeste ja veega. Aga keset seda kohutavat vaesust ja viletsust olid ka mхned suured ja uhked majad, kus elasid rikkad mehed, kellel oli oma kolmkьmmend teenijat, kes neid ьmmardasid. Neid rikkaid mehi nimetati kapitalistideks. Nad olid paksud, inetud ja tigeda nдoga, nagu see, keda sa vхid nдha kхrvaloleval pildil. Nad kandsid pikka musta kuube, mida kutsuti saterkuueks, ja imelikku, lдikivat, ahjutorukujulist kьbarat, mida nimetati torukьbaraks. See oli kapitalistide vorm, ja peale nende ei tohtinud seda keegi kanda. Kхik inimesed olid nende orjad. Neile kuulus kogu maa, kхik majad, kхik vabrikud ja kogu raha. Selle, kes neile vastu hakkas, vхisid nad vanglasse heita vхi tццst ilma jдtta ja surnuks nдljutada. Kui tavaline inimene kapitalistiga rддkis, pidi ta tema ees lцmitama ja kummardama, ja vхtma mьtsi peast ja ьtlema talle „sir”. Kхigi kapitalistide peameest kutsuti kuningaks ja —

Aga ta teadis peast kogu seda loendit. Seal on дra nimetatud piiskoppide peenest lхuendist avarad varrukad, kohtunike hermeliinist rььd, hдbipost, jalapakud, sхtkeveski, ьheksasabaliseks kassiks hььtud sхlmiline nuut, linnapea banketid ja paavsti kinganina suudlemise komme. Lisaks jus primae noctis, millest aga vхib-olla lastele mхeldud raamatus juttu ei tehtud. See oli seadus, mille jдrgi kapitalistil oli хigus magada iga naisega, kes tema vabrikus tццtas.

Kust aga teada saada, palju selles kхiges oli valet? Vхib-olla tхesti elas keskmine inimene nььd paremini kui enne Revolutsiooni. Ainus argument selle vastu oli tumm protest kontides, instinktiivne tunne, et tingimused, milles sa elad, on talumatud ja et kunagi pidid need olema teistsugused. Winston mхistis дkki, et kхige iseloomulikum kaasajale ei ole mitte julmus ja ebakindlus, vaid hoopis tьhisus, rдpasus ja tuimus. Elu, kui sa ringi vaatad, ei erinenud mitte ainult valedest, mida teleekraan levitas, vaid ka ideaalist, mida Partei pььdis saavutada. Suured alad sellest olid, ka Partei liikme jaoks, neutraalsed ja mittepoliitilised: toimetulemine nдrvesццva tццga, vхitlus istekoha pдrast metroos, aukliku soku nхelumine, sahariinitableti kerjamine vхi sigaretikoni sддstmine. See ideaal aga, mille Partei oli ьles seadnud, oli midagi hiigelsuurt, kohutavat ja sдravat — terasest ja betoonist maailm koletislike masinate ja hirmuдratavate relvadega —, sхduritest ja fanaatikutest koosneva rahvaga, kes tдielikus ьksmeeles edasi marsib, kхik mхtlemas ьhtesid ja samu mхtteid ja karjumas ьhtesid ja samu loosungeid, vahetpidamata tццtamas, vхitlemas, vхidutsemas, vaenlast jдlitamas, — kolmsada miljonit inimest kхik ьhe ja sama nдoga. Reaalsus seevastu oli: rдpased lagunevad linnad, kus ringi loivasid katkiste kingadega alatoidetud inimesed, kes elasid XIX sajandi lapitud majades, mis haisesid kapsa ja peldiku jдrgi. Talle viirastus London kui tohutu suur varemetes linn miljoni prьgikastiga, ja sellesse nдgemusse sulas pilt proua Parsonsist, kortsulise nдo ja salkus juustega naisest, abitult jдndamas ummistunud дravoolutoruga.

Ta kummardus ja kratsis jдlle oma pahkluud. Pдeval ja ццl toppisid teleekraanid sul kхrvad tдis statistilisi andmeid, mis pidid tхendama, et kaasajal on inimestel rohkem sььa, rohkem riideid, parem korter, paremad puhkamistingimused, lьhem tццaeg, — et nad elavad kauem, on suuremad, tervemad, tugevamad, хnnelikumad, intelligentsemad ja haritumad kui viiskьmmend aastat tagasi. Ainsatki sхna sellest ei olnud vхimalik ei tхendada ega ьmber lьkata. Partei vдitis nдiteks, et tдnapдeval on 40% tдiskasvanud proledest kirjaoskajad, enne Revolutsiooni olevat see protsent olnud vaid 15. Partei vдitis, et laste suremus on vaid 160 tuhande sьndinu kohta, kuna enne Revolutsiooni oli see 300, ja nii edasi. See oli nagu lihtvхrrand kahe tundmatuga. Oli tдiesti mхeldav, et iga sхna ajalooхpikuis, ka need, mis kahtlust ei дratanud, oli puhas vдljamхeldis. Vхib-olla polnud kunagi olemas olnud niisugust seadust nagu jus primae noctis, sellist elukat nagu kapitalist vхi sellist peakatet nagu torukьbar.

Kхik mattus uttu. Minevik oli kustutatud, kustutamine oli unustatud, vale oli muutunud tхeks. Vaid ьks kord elus oli ta kдes hoidnud — pдrast sьndmust: see oli oluline — konkreetset, vaieldamatut tхendit vхltsimise kohta. Ta oli seda hoidnud oma nдppude vahel vдhemasti kolmkьmmend sekundit. See vхis olla 1973. aastal, — igatahes umbes samal ajal, kui ta Kahterine'ist lahku lдks. Otseselt asjasse puutuv daatum oli aga seitse vхi kaheksa aastat varasem.

See lugu sai alguse kuuekьmnendate aastate keskel, suurte puhastuste ajal, kui pьhiti lхplikult minema Revolutsiooni tхelised juhid. 1970. aastaks ei olnud neist jдrel enam ьhtegi peale Suure Venna. Kхik ьlejддnud olid juba paljastatud kui reeturid ja kontrrevolutsionддrid. Goldstein oli pхgenenud ja varjas end teadmata kus, mхni oli lihtsalt kadunud, enamik aga oli hukatud pдrast suurejoonelisi avalikke kohtuprotsesse, kus kohtualused end kхigis kuritegudes sььdi tunnistasid. Viimaste ellujддnute hulgas olid mehed, kelle nimi oli Jones, Aaronson ja Rutherford. See vхis olla 1965. aastal, kui nad arreteeriti. Nagu sageli juhtus, kadusid nad jдljetult aastaks vхi paariks, nii et keegi ei teadnud, kas nad on elus vхi surnud, ja siis toodi nad дkki vдlja, et nad end, nagu tavaks oli, sььdi tunnistaksid. Nad vхtsid omaks sidemed vaenlase salaluurega (ka tollal oli vaenlaseks Euraasia), riigi raha rццvimise, Partei ustavate poegade mхrvamise ja salasepitsused Suure Venna juhtiva osa vastu, mis olid alanud juba kaua aega enne Revolutsiooni, ja sadu tuhandeid inimelusid nхudnud sabotaaюiaktid. Pдrast seda, kui nad olid end kхiges selles sььdi tunnistanud, anti neile armu, nad vхeti Parteisse tagasi ja mддrati ametikohale, mis tegelikult oli sinekuur, aga mis kхlas tдhtsalt. Kхik kolm avaldasid „Timesis” pikki armetuid kirjutisi, kus nad analььsisid oma reeturlikkuse pхhjusi ja tхotasid oma eksimused heaks teha.

Mхni aeg pдrast seda, kui nad vabaks lasti, nдgi Winston neid kхiki kolme „Kastani” kohvikus. Ta mдletas seda kхhedakstegevat lummust, mida ta silmanurgast nende poole piiludes oli tundnud. Nad olid temast palju vanemad, jддnukid minevikust, peaaegu viimased suurkujud, kes olid sдilinud Partei kangelaslikest algaegadest. Praegugi veel pьsis nende kohal kahvatult pхrandaaluse vхitluse ja kodusхja kuulsuse oreool. Kuigi faktid ja kuupдevad olid siis juba дhmaseks muutunud, tundus talle aeg-ajalt, et ta on nende kolme nime kuulnud varem kui Suure Venna oma. Aga nььd nad olid lindpriid, vaenlased, roojased, lдhema paari aasta jooksul absoluutselt kindlalt hдvingule mддratud. Mitte ьkski, kes oli juba kord Mхttepolitsei kььsi sattunud, polnud iial pддsenud. Nad olid laibad, kes ootavad hauda tagasi saatmist.

Nende ьmber lдhemate laudade taga ei istunud kedagi. Niisuguste meeste lдheduses ei olnud tark end isegi nдidata. Nad istusid vaikides oma nelgiga vьrtsitatud dюinniklaaside taga, mis oli selle kohviku spetsialiteet. Neist kolmest oli Rutherford see, kelle vдlimus Winstonile kхige sьgavama mulje jдttis. Rutherford oli kunagi olnud kuulus karikaturist, kelle brutaalsed pildid olid aidanud kujundada avalikku arvamust enne Revolutsiooni ja Revolutsiooni ajal. Isegi praegu ilmusid vahel harva tema pildid „Timesis”. Aga need olid lihtsalt ta varasema laadi imelikult vдheveenvad ja elutud jдljendused. Ikka ja jдlle soojendasid need ьles minevikuteemasid: agulikorterid, nдlginud lapsed, tдnavalahingud ja torukьbaraga kapitalistid — isegi barrikaadidel ei raatsinud kapitalistid oma torukьbarast loobuda, — lхputu, lootusetu katse minevikku tagasi pддseda. Rutherford oli tдielik monstrum, halliseguse vхidunud juukselakaga, paksude neegrikulmudega nдgu kottis ja armiline. Ta vхis omal ajal vдga tugev olla; nььd aga oli tema suur kere losakil, kiivas, tursunud ja igas suunas ьmber kukkumas. Ta дhvardas silma nдhes laguneda nagu pudenev kaljukьngas.

Oli vaikne pдrastlхunatund. Winston ei mдletanud enam, kuidas ta niisugusel ajal kohvikusse oli sattunud. Kohvik oli peaaegu tьhi. Teleekraanist nirises plekist muusikat. Kolm meest istusid oma nurgas peaaegu liikumatult, sхnagi vahetamata. Kelner tхi, ilma et nad oleksid tellinud, uued dюinniklaasid. Nende kхrval oli malelaud, nupud ьles seatud, aga partii oli veel alustamata. Ja siis, vхib-olla umbes pooleks minutiks, juhtus teleekraaniga midagi. Meloodia, mis sealt tuli, muutus, ja muutus ka muusika laad. Sinna ilmus mingi — aga seda oli raske kirjeldada —, mingi iseдralik murduv, plдrisev, mхnitav toon, mida Winston nimetas mхttes kollaseks. Teleekraanist kostis hддl:

„Kastani laia krooni all
mььn sind ja sina mind:
seal nььd lamad, paljas rind,
kastani laia krooni all.”

Kolm meest ei liigatanudki. Aga kui Winston taas Rutherfordi kurnatud nдole pilgu heitis, mдrkas ta, et Rutherfordi silmis olid pisarad. Ja alles nььd mдrkas ta mingi sisemise judinaga ja samal ajal teadmata millest see judin tuleb —, et nii Aaronsonil kui Rutherfordil on ninaluu murdunud.

Mхne aja pдrast arreteeriti kхik kolm uuesti. Ja selgus, et nad olid kohe vabastamise hetkest peale alustanud vдrskeid salasepitsusi. Oma teisel kohtuprotsessil tunnistasid nad end uuesti sььdi kхigis oma vanades kuritegudes ja lisaks veel paljudes uutes. Nad hukati ja nende saatus jддdvustati Partei ajaloo raamatutes hoiatuseks jдreltulevatele pхlvedele. Umbes viie aasta pдrast, 1973. aastal, oli Winston lahti keeramas dokumentide rulli, mis oli just torupostist tema tццlauale kukkunud, kui talle jдi pihku paberitьkk, mis oli ilmselt kogemata muude paberite hulka sattunud ja sinna ununenud. Otsekohe, kui ta oli selle дra silunud, nдgi ta selle tдhtsust. See oli pool lehekьlge umbes kьmne aasta vanusest „Timesist” — lehekьlje ьlemine pool, nii et sel oli ka kuupдev, — ja sinna oli trьkitud ka mingi Partei ьlesandega New Yorki saabunud delegatsiooni foto. Ja selle rьhma keskel hakkasid silma Jones, Aaronson ja Rutherford. Eksitust ei saanud olla; igal juhul olid nende nimed pildi all дra toodud.

Konks oli selles, et mхlemal kohtuprotsessil olid kхik kolm tunnistanud, et nad olid sel pдeval viibinud Euraasia territooriumil. Nad olid хhku tхusnud salajaselt lennuvдljalt Kanadas ja lennanud kuhugi Siberisse, et kohtuda seal Euraasia kindralstaabi esindajatega, kellele nad olid reetnud tдhtsaid sхjalisi saladusi. Kuupдev oli Winstonile selgesti meelde jддnud selle tхttu, et see oli juhtumisi olnud jaanipдev; aga kogu see lugu pidi olema jддdvustatud veel lugematutes muudes kohtades. Jдreldus sai olla vaid ьks: tunnistused olid valed.

Muidugi see polnud ju iseenesest teab kui suur avastus. Juba tollal ei olnud Winston vхimalikuks pidanud, et puhastuste ajal likvideeritud inimesed on tхesti toime pannud need kuritццd, milles neid sььdistati. Aga nььd oli tal kдes kindel tхend; see oli fragment hдvitatud minevikust, nagu fossiilne luu, mis tuleb nдhtavale vales kohas ja kummutab terve geoloogiateooria. Sellest oleks piisanud, et Parteid pihuks ja pхrmuks teha, kui seda oleks saanud mingil kombel maailmale avaldada ja selle tдhenduse selgeks teha.

Winston jдtkas katkestamata oma tццd. Niipea kui ta oli nдinud, mis foto see on ja mida see tдhendab, oli ta selle paberilehega kinni katnud. Хnneks oli see lahtikeeramise ajal olnud teleekraani poolt vaadates tagurpidi.

Ta vхttis kirjutusploki pхlvele ja lьkkas tooli lauast eemale, et jддda teleekraanist nii kaugele kui vдhegi vхimalik. Ei olnud raske oma nдoilmet ьkskхikne hoida, ja isegi oma hingamist sai teatava pingutusega talitseda: aga oma sьdame kloppimist ei saanud talitseda, ja teleekraan oli kьllalt tundlik et seda registreerida. Ta laskis enda arvates umbes kьmme minutit mццda minna, vдrisedes hirmust, et mхni хnnetu juhus, nдiteks дkiline tuulehoog, mis pьhib laua paberitest puhtaks, vхiks teda дra anda. Ja siis viskas ta selle foto, ilma seda enam avamata, koos muu paberipahnaga mдluauku. Hetk hiljem oli see juba arvatavasti tuhaks pхlenud.

See oli juhtunud kьmme vхi ьksteist aastat tagasi. Tдna ta oleks selle foto ehk alles jдtnud. Imelik, et fakt, et ta oli seda kord kдes hoidnud, tundus talle veel praegugi oluline olevat, kus nii sellest fotost kui ka sellel jддdvustatud sьndmusest oli jддnud vaid mдlestus. Kas vдhendas see Partei vхimu minevikusьndmuste ьle, et tхend, mida enam ei olnud, oli kunagi siiski olemas olnud?

Aga tдnapдeval poleks see foto enam mingi tхend olnud, oletades, et seda olekski saanud mingil kombel tuhast ьles tхusma panna. Juba siis, kui ta selle leidis, ei sхdinud Okeaania enam Euraasiaga, ja need kolm meest pidid olema oma kodumaa reetnud Ida-Aasia agentidele. Ja pдrast seda oli olnud veel uusi sььdistusi — kaks, kolm, ta ei mдletanud enam tдpselt, mitu korda. Tхenдoliselt kirjutati ьlestunnistusi pidevalt ьmber, nii et lхpuks polnud algsetel faktidel ja daatumitel enam vдhimatki tдhtsust. Minevikku mitte ainult ei muudetud, vaid seda muudeti pidevalt. Ja see oligi, mis teda vaevas nagu luupainaja, et ta ei olnud iial selgelt aru saanud, miks see kohutav pettus ette on vхetud. Mineviku vхltsimise vahetu kasu oli silmanдhtav, aga kaugemad motiivid jдid talle mьstiliseks. Ta vхttis sulepea ja kirjutas:

Ma saan aru, KUIDAS, aga ma ei saa aru, MIKS.

Ta jдi mхtlema, nagu ta seda korduvalt varemgi oli teinud, et kas ta ei ole mitte vaimuhaige. Vхib-olla vaimuhaige on lihtsalt see, kes on ьksinda vдhemuses. Omal ajal oli hullumeelsuse mдrk see, kui inimene uskus, et Maa tiirleb ьmber Pдikese, tдnapдeval see, kui inimene usub, et minevikku ei saa muuta. Vхib-olla on tema ainus, kes niiviisi mхtleb, ja kui ta on ainus, siis ta on vaimuhaige. Aga mхte, et ta on vaimuhaige, teda eriti ei vaevanud: kohutavam oli vхimalus, et ta eksib.

Ta vхttis laste ajalooхpiku ja vaatas Suure Venna portreed, mis moodustas selle palgelehe. Hьpnootilised silmad puurisid oma pilgu tema silmadesse. Oli, nagu oleks mingi tohutu jхud sind rхhunud, — miski, mis tungis su pealuusse, tampis su aju, hдvitas su eneseusalduse, sundis sind peaaegu et oma meeli umbusaldama. Lхpuks kuulutab Partei, et kaks pluss kaks on viis, ja sa jддd seda uskuma. Oli paratamatu, et nad sellega varem vхi hiljem vдlja tulevad: seda nхudis nende positsiooni loogika. Otse seda vдlja ьtlemata eitas nende filosoofia nii meelelist kogemust kui ka vдlise reaalsuse olemasolu ьldse. Terve mхistus oli ketserluste ketserlus. Ja hirmus ei olnud mitte see, et nad vхisid sind teisiti mхtlemise pдrast tappa, vaid et neil vхis хigus olla. Sest kust me ьldse vхtame, et kaks pluss kaks on neli? Vхi et gravitatsiooniseadus kehtib? Vхi et minevikku ei saa muuta? Kui minevik ja vдline maailm eksisteerivad ainult teadvuses ja kui teadvus on kontrollitav, mis sellest siis jдreldub?

Aga ei! Tema meelekindlus kogus end дkki kuidagi omal jхul. Ja ilma et see oleks olnud mingist kindlast assotsiatsioonist tingitud, tхusis tema vaimusilma ette O'Brieni nдgu. Ta teadis kindlamini kui enne, et O'Brien on temaga ьhes leeris. Ta kirjutas oma pдevikust O'Brieni jaoks — O'Brienile: see oli nagu lхpmatu kiri, mida keegi kunagi ei loe, aga mis on adresseeritud ьhele kindlale inimesele ja omandab selle tхttu erilise vдrvingu.

Partei keelab sul uskuda oma silmi ja kхrvu. See on nende lхplik, kхige olulisem nхue. Tal vхttis sьdame alt kьlmaks, kui ta mхtles sellele muserdavale jхule, mis seisis tema vastas, kergusele, millega iga Partei intellektuaal vaidluses temaga peale jддks, peentele argumentidele, millest ta ei ole vхimeline arugi saama, rддkimata neile vastu vaidlemisest. Ja ikkagi on temal хigus! Nemad eksivad ja temal on хigus. Silmanдhtavaid, lihtsakoelisi ja paikapidavaid asju tuleb kaitsta. Endastmхistetavad tхed peavad paika, neist tuleb kinni hoida! Kдegakatsutav maailm on olemas, selle seadused ei muutu. Kivid on kхvad, vesi on mдrg, lahtised esemed langevad Maa keskpunkti poole. Tundega, nagu rддgiks ta O'Brieniga ja nagu pььaks ta ьhtlasi tдhtsat aktsioomi sхnastada, kirjutas ta:

Vabadus on vabadus цelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on vхimalik, tuleb kхik muu iseenesest.

Kusagilt kangialustest uhkas Winstonile vastu rцstitud kohviubade, tхelise oakohvi, mitte „Vхidu” kohvi lхhna. Winston seisatas tahtmatult. Ta oleks nagu hetkeks oma pooleldi unistatud lapsepхlvemaale sattunud. Siis paugatas uks ja lхhn kadus jдrsku ja ootamatult nagu katkenud heli.

Ta oli mitu kilomeetrit tдnaval maha kхndinud ja tema veenilaiendi haavand tuikas. Juba teist korda viimase kolme nдdala jooksul puudus ta хhtul рhiskondlikust Keskusest: see oli ettevaatamatu tegu, sest kindlasti peeti keskuses kдimise kohta arvet. Pхhimхtteliselt polnud Partei liikmel vaba aega ja ta polnud kunagi ьksi, vдlja arvatud voodis. Peeti endastmхistetavaks, et kui ta parajasti ei tццta, ei sцц vхi ei maga, vхtab ta osa mingist kollektiivsest meelelahutusest; kхik, mis viitas ьksinduse eelistamisele, isegi ьksinda jalutama minemine, oli alati veidi ohtlik. Uuskeeles oli selle kohta sхna: omaelu, mis tдhistas individualismi ja ekstsentrilisust. Aga tдna хhtul, kui ta ministeeriumist vдlja tuli, oli mahe aprillikuine хhk ta дra vхlunud. Taevas oli soojemalt sinine, kui ta seda sel aastal oli nдinud, ja дkki oli tema meelest see pikk kдrarikas хhtu Keskuses, tььtud, kurnavad mдngud, loengud ja dюinniga хlitatud krigisev seltsimehelikkus talumatu. Ta astus pikemalt mхtlemata bussipeatusest edasi ja sukeldus Londoni tдnavarдgasse, algul lхuna, siis ida ja pхhja suunas, ekseldes sihitult vххrastel tдnavatel, tundmata muret, mis suunas ta parajasti lдheb.

„Kui ьldse veel millelegi loota on,” oli Winston pдevikusse kirjutanud, „siis ainult proledele.” See mьstiline tхde ja ilmselt absurdi sisaldav vдide tuli tal ikka ja jдlle meelde. Ta oli kusagil hдmaras porikarva agulis, mis jдi kunagisest Saint Parcrase vaksalist kirdesse. Ta astus mццda munakivisillutist, mida ддristasid kahekordsed majad, mille дrataotud uksed avanesid otse kхnniteele ja tuletasid millegipдrast meelde rotiauke. Siin-seal oli kivide vahel sopaseid loikusid. Ustest sisse ja vдlja ja kitsastel kхnniteedel kahel pool tдnavat liikus hдmmastavalt palju rahvast: tдies хitseeas neiukesi, huuled paksult vдrvitud, noormehed sabas, ja pardikхnnakuga tьsedaid naisi, kellest vхis nдha, missugused on need neiukesed kьmne aasta pдrast, ja kхveraid jalgu jдrel lohistavaid kookus дtte, ja lompides pladistavaid paljasjalgseid nдrudes lapsi, kes emade kдrkimise peale laiali jooksid. Umbes veerand kхigist akendest sel tдnaval oli katki ja laudadega kinni lццdud. Suurem osa inimesi ei pццranud Winstonile mingit tдhelepanu; mхned silmitsesid teda valvsa tдhelepanuga. Рhe maja uksel vestlesid kaks kogukat naist, telliskivipunased kдsivarred pхlle peal risti. Lдhemale jхudes pььdis Winston kinni mхned lausekatked.

‚„Jaa,” ma ьtlesin tall, „see on kхik vдga kena,” ma ьtlesin. „Aga oleks sa minu asemel olnud, sa oleks samamoodi teind. Mis viga rддkida,” ma ьtlesin, „sa pole minu nahas olnd.”’

„Oijaa,” venitas teine, „nхnna jah, nхnna see on.”

Kimedad hддled vakatasid дkki. Naised piidlesid Winstonit vaenulikus vaikuses, kuni ta mццdus. Tegelikult see polnudki vaenulikkus, vaid lihtsalt ettevaatlikkus, hetkeline kangestus, nagu mхnd tundmatut looma nдhes. Partei sinised tunked polnud niisugusel tдnaval nagu see siin nдhtavasti just tavaline vaatepilt. Tхepoolest, ei olnud tark end niisugustes kohtades nдidata, kui sul ei ole selleks erilist pхhjust. Iga vastutulev patrull vхis sind kinni pidada: „Kas ma tohin teie dokumente nдha, seltsimees? Mida te siin teete? Mis ajal te tццlt lahkusite? Kas see on teie tavaline kodutee?” ja nii edasi ja nii edasi. Mitte et oleks olnud keelatud tavalisest erinevat teed mццda koju minna, aga sellest piisas, et tхmmata endale tдhelepanu, kui Mхttepolitsei sellest kuulda sai.

Jдrsku algas tдnaval suur sagimine. Igast kьljest kostis hoiatushььdeid. Inimesed sццstsid majadesse varjule nagu jдnesed. Otse Winstoni nina all hьppas tдnavale ьks noor naine, kahmas sьlle pisikese lapse, kes mдngis lombis, keeras ta pхlle sisse ja hьppas tagasi majja, kхik ьhe hooga. Samal hetkel tormas Winstoni poole musta kortsunud ьlikonnaga mees, kes oli ilmunud kхrvaltдnavast, ja nдitas erutatult taevasse.

„Tossukas!” karjust ta. „Ettevaatust, Рeff! Visake kхhuli! Ruttu, pikali!”

Tossukateks nimetasid proled miskipдrast rakettmьrske. Winston viskus otsekohe pikali. Niisuguste hoiatusega ei eksinud proled peaaegu kunagi. Neil paistis olevat mingi eriline vaist, mis ьtles neile mitu sekundit ette, kui rakett oli tulemas, kuigi raketid lendasid arvatavasti helist kiiremini. Winston varjas pea kдtega. Kхrvulukustav kдrgatus nдis kхnnitee ьles kergitavat, ja midagi kerget sadas talle kaela. Kui ta pьsti tхusis, leidis ta, et teda katavad lдhima akna klaasi killud.

Ta sammus edasi. Mьrsk oli purustanud kahesaja meetri kaugusel terve majade rьhma. Taevas rippus must suitsusammas ja selle all oli krohvitolmu pilv, milles moodustus juba rahvasumm ьmber varemate. Tema ees kхnniteel oli vдike krohvihunnik, ja keset seda hakkas silma mingi erepunane laik. Kui ta lдhemale jхudis, nдgi ta, et see oli randmest дrarebitud inimesekдsi. Peale verise kцndi oli see kдsi nii valgeks tхmbunud, nagu oleks ta kipsmudel.

Ta lхi selle jalaga rentslisse ja pццras siis, et vдltida rahvahulka, paremat kдtt ьhte kхrvaltдnavasse. Kolme-nelja minutiga jхudis ta purustuste piirkonnast vдlja, ja siin jдtkus rдpane sagiv tдnavaelu, nagu poleks midagi juhtunud. Kell oli umbes kaheksa ja prolede joogikohad („kхrtsud”, nagu nad neid nimetasid) olid rahvast paksult tдis. Nende tahmunud liigend-ustest, mis kдisid lakkamatult lahti-kinni, paiskus tдnavale uriini, saepuru ja hapu хlle lehka. Рhes nurgas, mille moodustas etteulatuv majafassaad, seisis troppis kolm meest, keskmisel kдes kokkumurtud ajaleht, mida teised kaks ьle tema хla tдhelepanelikult uurisid. Isegi enne, kui Winston jхudis kьllalt lдhedale, et nдha nende nдoilmet, mдrkas ta suurt sьvenemist kogu nende kehahoiakus. Ilmselt olid need mingid tдhtsad uudised, mida nad lugesid. Kui Winstonil jдi nendeni veel ainult paar sammu, lagunes see tropp дkki ja kahe mehe vahel puhkes дge sхnavahetus. Korraks tundus isegi, et kohe lдheb lццmaks.

„Kas sa, kurat, kuulad, mis ma sulle ьtlen! Juba neliteist kuud pole ьkski seitsmega lхppev pilet vхitnud.”

„On ikka kьll!”

„No ega ei ole! Ma olen kodu kaks aastat kхik viimaseni paberi peale ьles kirjutanud. Ma ьtlen sulle, mitte ьkski seitsmega lхppev pilet —”

„On, seitse on vхitnud! Mul on see number peaaegu peas. See lхppes neljasaja seitsmega. Veebruaris, veebruari teisel nдdalal!”

„Mine pхrgu oma veebruariga. Mul on kodu kхik kirjas. Ja mitte ьkski seitsmega —”

„Kuulge, jдtke jдrele!” ьtles kolmas.

Nad rддkisid loteriivхitudest. Mхnekьmne meetri jдrel vaatas Winston tagasi. Nad vaidlesid ikka veel дgedalt ja kirglikult. Loterii oma iganдdalaste pдratute vхitudega oli ainus avaliku elu sьndmus, millele proled tхsisemat tдhelepanu pццrasid. Tхenдoliselt oli loterii miljonitele proledele peamine, kui mitte ainus eesmдrk elus pьsida. See oli nende rххm, nende narrus, nende tuimasti, nende vaimne stimulaator. Niipea kui asi puutus loteriisse, ilmnes peaaegu kirjaoskamatute inimeste juures hдmmastav kalkuleerimisvхime ja fenomenaalne mдlu. Suur hulk inimesi elatuski ainuьksi sьsteemide, ennustuste ja amulettide mььgist. Winston polnud loteriiasjandusega vдhimalgi mддral seotud (seda korraldas Kьlluseministeerium), aga ta teadis (nagu teadsid muidugi kхik Partei liikmed), et vхidusummad on suures osas imaginaarsed. Vдlja maksti ainult vдikesed vхidud, suurte vхitude vхitjad olid vдljamхeldud isikud. Seda ei olnud raske korraldada, sest Okeaania eri osade vahel puudus tegelikult igasugune side.

Aga kui ьldse veel millelegi loota on, siis ainult proledele. Sellest tuli kinni hoida. Niimoodi sхnades kхlas see mхistlikult, aga tдnaval mццduvaid inimolevusi vaadates jдi sellest jдrele ainult usk. Tдnav, kuhu Winston oli pццranud, viis mдest alla. Tal oli tunne, et ta on varemgi siinkandis kдinud ja et peatдnav on siinsamas lдhedal. Kusagilt eestpoolt kostis hддltekхminat. Tдnav tegi jдrsu pццrde ja lхppes trepiga, mis viis alla kхrvaltдnavale, kus putkades mььdi nдrtsinud vдlimusega juurvilja. Nььd tundis Winston selle koha дra: see kхrvaltдnav viis vдlja peatдnavale, ja jдrgmisel tдnavanurgal, vaevalt viie minuti tee kaugusel, oli see vanakraamikauplus, kust ta oli ostnud selle tьhja kaustiku, mis nььd oli tema pдevik. Ja sealtsamast lдhedalt vдikesest kirjutustarvete poest oli ta ostnud sulepea ja tindipoti.

Trepiotsal ta peatus. Teisel pool tдnavat oli vдike rдpane kхrts, mille aknad paistsid olevat nagu jддs, aga tegelikult kattis neid lihtsalt paks tolmukord. Рks vдga vana mees, kookus, aga elav, valged vurrud хieli nagu vдhil, tхukas liigend-ukse lahti ja astus kхrtsi. Winstonile tuli seda nдhes дkki mхte, et see vanamees, kes oli vдhemalt kaheksakьmne aastane, pidi Revolutsiooni ajal juba keskealine olema. Tema ja teised vдhesed temavanused olid viimaseks olemasolevaks ьhenduslьliks kadunud kapitalismimaailmaga. Ka Parteisse endasse ei olnud kuigi palju jдetud neid, kelle vaated olid juba enne Revolutsiooni vдlja kujunenud. Vanem pхlvkond oli viiekьmnendatel ja kuuekьmnendatel aastatel suurte puhastuste kдigus peaaegu tдielikult hдvitatud, ja need vдhesed, kes olid ellu jддnud, olid nii дra hirmutatud, et nad olid vaimselt kapituleerunud. Kui ьldse oli veel kedagi, kes vхis sajandi alguse elutingimuste kohta tхepдrast seletust anda, siis ainult mхni prole. Winstonile meenus дkki see katkend, mille ta oli ajalooхpikust oma pдevikusse ьmber kirjutanud, ja tal tдrkas pццrane idee: ta lдheb kхrtsi, teeb vanamehega tutvust ja kьsib temalt ьht-teist. Ta ьtleb talle: „Rддkige mulle oma elust, kui te olite poisike. Kuidas siis oli? Kas parem vхi halvem kui praegu?”

Ja et poleks enam mahti kartma lььa, tormas ta trepist alla ja astus ьle kitsa tдnava. Muidugi oli see hullumeelsus. Polnud kьll otseselt mingit seadust, mis oleks keelanud proledega rддkida ja nende kхrtse kьlastada, aga selline teguviis oli ikkagi liiga ebatavaline, et mдrkamata jддda. Kui patrull ilmub, vхib ta teeselda nхrkusehoogu, aga vaevalt et teda uskuma jддdakse. Ta lьkkas ukse lahti ja talle lхi vastu hapu хlle vхigas vдnge lehk. Kui ta sisse astus, jдi hддltesumin poole vaiksemaks. Ta tundis seljaga, kuidas kхik mххtsid pilguga tema siniseid tunkesid. Noolepildumismдng, mis kдis ruumi tagaosas, katkes pooleks minutiks. Vanamees, kelle jдrel ta oli siia tulnud, seisis leti ees ja oli sхnavahetuses baarimehega, suure, tьseda, kongus ninaga noormehega, kellel olid tohutu jдmedad kдsivarred. Summ mehi seisis, kann kдes, kхrval ja vaatas seda stseeni pealt.

„Kas ma'i kьsind viisakalt, mis?” pхrutas vanamees ja lхi дgedalt selja sirgu. „Sa ьtled, et terves selles kuradima kхrtsis ei ole pindist kruusi?”

„Mis pagana asi see pint veel on?” kьsis baarimees, ьksnes sхrmeotstega letile toetudes.

„No kae nalja! Ise kхrtsmik, ja ei tea, mis asi on pint! Pint on pool kvarti ja neli kvarti on ьks gallon. Viimaks hakka sulle veel aabitsat хpetama.”

„Pole eales kuulnud,” vastas baarimees lьhidalt. „Meil on siin liiter vхi pool liitrit. Kannud on su ees leti peal.”

„Ma tahaks ьhe pindi saada,” kдis vanamees peale. „Sa vхiks mulle pindi lasta kьll. Kui ma noor olin, pхld neid kuradima liitreid.”

„Kui sa noor olid, olime meie alles puu otsas,” ьtles baarimees, vilksamisi teiste kundede poole vaadates.

Kostis naerupahvak ja Winstoni tulekust tekkinud kohmetus nдis hajuvat. Vanamehe nдgu valge habemetььka all oli хhetama lццnud. Ta pццras ringi, midagi omaette pobisedes, ja pхrkas Winstoniga kokku. Winston vхttis tal хrnalt kдe alt kinni.

„Kas tohib teile vдlja teha?”

„See oleks sinust viks kьll,” vastas vanamees ja lхi jдlle selja sirgu. Paistis, et ta polnud Winstoni siniseid tunkesid mдrganud.

„Pint!” hььdis ta baarimehele sхjakalt. „Pint va kraasi!”

Baarimees laskis kaks korda pool liitrit tumepruuni хlut paksudesse kannudesse, mis ta oli letialuses дmbris дra loputanud. Хlu oli ainus jook, mida prolede kхrtsis vхis saada. Dюinni polnud proledele ette nдhtud, kuigi tegelikult nad said seda kьllalt hхlpsasti kдtte. Noolepildumismдng jдtkus tдie hooga ja meestesumm leti ees hakkas rддkima loteriipiletitest. Winstoni kohalviibimine oli selleks korraks unustatud. Akna all oli mдnnipuust laud, kus ta sai vanamehega rддkida, ilma hirmuta, et neid pealt kuuldakse. Asi oli ддrmiselt ohtlik, aga vдhemalt ei olnud siin ruumis teleekraani, nagu ta oli kohe sisse astudes olnud kindlaks teinud.

„Ta oleks vхinud mulle ikka pindi lasta,” nurised vanamees oma kannu ette vхttes. „Pool liitrit on vдhe. Seda jддb vдheks. Aga liiter on palju. See kдib pхie peale. Hinnast rддkimata.”

„Te olete sellest ajast peale, kui te noor mees olite, vist suuri muutusi nдinud,” alustas Winston ettevaatlikult.

Vanamehe kahvatusinised silmad liikusid mдrklaualt baariletile ja baariletilt peldikuuksele, nagu oleks see kхrtsituba, kus need muutused on toimunud.

„Хlu oli parem,” ьtles ta viimaks. „Ja odavam! Kui ma noor olin, maksis lahja хlu — me kutsusime seda kraasiks — neli penni pint! Enne sхda muidugi.”

„Enne missugust sхda?” kьsis Winston.

„No enne neid kхiki sхdu,” ьtles mees ebamддraselt. Ta tхstis oma kannu ja nхksatas jдlle sirgu. „Ma soovin sulle tervist ja jхudu!”

Vanamehe terav aadamaхun liikus ьllatavalt kiiresti ьles-alla ja хlu oligi kadunu. Winston lдks leti juurde ja tuli tagasi kahe pooleliitrise kannuga. Vanamees nдis olevat unustanud oma eelarvamuse terve liitri хlle дrajoomise suhtes.

„Te olete minust tublisti vanem,” ьtles Winston, „te pidite olema tдiskasvanud mees juba enne, kui mina sьndisin. Teil on kindlasti meeles, kuidas vanasti, enne Revolutsiooni elati. Minu pхlvkond ei tea хieti midagi sellest ajast. Me vхime selle kohta ainult raamatuid lugeda, ja see, mis raamatutes kirjutatakse, ei pruugi tхsi olla. Ma tahaksin teada teie arvamust selle kohta. Ajalooraamatud ьtlevad, et enne Revolutsiooni oli elu hoopis teine kui praegu. Valitses kohutav rхhumine, ebaхiglus ja vaesus — hullem, kui me suudame ette kujutada. Siin, Londonis, elas suur osa inimesi poolnдljas sьnnist surmani. Pooltel neist polnud midagi jalgagi panna. Tццtati kaksteist tundi pдevas, kooliskдimine lхppes ьheksa-aastaselt, magati kьmnekesi ьhes toas. Ja samal ajal oli olemas kдputдis inimesi, neid oli ainult mхni tuhat — kapitalistid, nagu neid kutsuti —, kes olid rikkad ja kelle kдes oli vхim. Neile kuulus kхik, mis ьldse olemas oli. Nad elasid suurtes uhketes majades, kus neil oli kolmkьmmend teenijat, nad sхitsid autode ja neljahobusetхldadega, nad jхid рampanjat, nad kandsid torukьbarat —”

Vanamees elavnes дkki.

„Torukьbarat!” ьtles ta. „Naljakas, et sa neist rддgid. Alles eile tuli mul sama mхte. Mispдrast, ei tea. Ma mхtlesin, et pхle teisi juba aastaid nдind. Юra kadund teised. Viimati ma kandsin sihukest asjapuud vennanaise matustele, ja see oli, ьtleme, noh, ega ma tдpselt ei mдleta, aga oma viiskьmmend aastat tagasi. See oli muidugi seks puhuks ььritud.”

„Torukьbar pole muidugi see kхige tдhtsam,” ьtles Winston kannatlikult. „Peaasi on see, et need kapitalistid — nemad ja advokaadid ja preestrid ja nii edasi, kes nende arvel elasid, — valitsesid kogu maailma. Kхik oli olemas selleks, et neile kasu tuua. Teie aga — tavalised inimesed, tццlised — olite nende orjad. Nad vхisid teiega teha, mida heaks arvasid. Nad vхisid teid nagu loomakarja laevaga Kanadasse vedada. Nad vхisid teie tьtardega magada, kui nad soovisid. Nad vхisid lasta teid peksta niisuguse asjaga, mille nimi oli ьheksasabaline kass. Neist mццda minnes pidite mьtsi kergitama. Igal kapitalistil oli alati sabas terve hulk lakeisid, kes —”

Vanamees elavnes jдlle.

„Lakeid!” hььatas ta, „veel ьks sхna, mida ma nii kaua pхle kuuld. Lakeid! See tuletab tхesti vanu aegu meelde. Ma mдletan, et ma kдisin — no on posu aastaid on sellest mццdas kьll — pьhapдeva хhtupoolikuti Hyde Parkis, kus need voltsid kхnesid pidasid. Pддstearmee, rooma katoliiklased, juudid, indud — igasugu rahvast. Ja seal oli ьks volts — nime ma muidugi ei mдleta, — aga kьll tal oli kuraasi. Ta materdas neid, nii et aitas. „Lakeid!” hььdis ta. „Kodanluse lakeid! Vхimumeeste tallalakkujad!” Parasiidid oli ka ьks tema sхna. Ja ta nimetas neid ьддnideks. Ta mхtles muidugi tццerakonda.”

Winston tundis, et nad rддgivad teineteisest mццda.

„Ma pidasin silmas midagi muud,” ьtles ta. „Kuidas te tunnete, kas teil on praegu rohkem vabadust kui siis? Kas praegu koheldakse teid inimlikumalt? Vanasti vхisid rikkad inimesed, need kхige vдgevamad —”

„Lordide Koda,” pistis vanamees mхtlikult vahel.

„Olgu nii, Lordide Koda. Ma tahan teada, kas need inimesed vхisid teid alandada ainult selle pдrast, et nemad olid rikkad ja teie vaesed. On see tхsi, et te pidite neid kohates mьtsi peast vхtma ja neile „sir” ьtlema?”

Vanamees paistis sьgavalt jдrele mхtlevat. Enne vastamist jхi ta дra umbes veerandi oma хllest.

„Jah,” ьtles ta. „Neile meeldis, kui inimesed neile kьbarat kergitasid. See nдitas nagu lugupidamist. Mina ise pхlnd sellega pдri, aga teind olen seda kьll ja kьll. Tuli teha, kussa pддsed.”

„Ja kas see oli tavaline — ma rддgin ainult seda, mida ma ajalooraamatutest olen lugenud, — kas see oli tavaline, et rikkad ja nende teenrid tхukasid teid kхnniteelt rentslisse?”

„Рks neist tхukas mind korra kьll,” ьtles vanamees. „Ma mдletan selgesti, nagu oleks see eila olnd. See oli ьks sхudevхistluste хhtu — neil oli sхudevхistluste puhul alati kхva pidu, — ja ma jooksin ьhe noore voltsiga Shaftesbury puiesteel kokku. Oli pдris дrra teine — valge sдrk, torukьbar, must saterkuub. Tuias mццda kхnniteed, ja mina kogemata kхmdi otsa. Tema pхrutab: „Oled sa pime vхi?” Mina vasta: „Kas arvad, et sa oled selle kхnnitee дra ostnud?” Tema ьtleb: „Ma keeran sul raisal kaela kahekorra, kui sa veel oma suud pruugid.” Mina ьtlen: „Sa oled tдis kui tinavile. Ma viin su soolaputkasse.” Ja usu vхi дra usu, ta aaras mul rinnust kinni ja oleks ддrepealt bussi alla tхugand. No aga ma olin tollal noor ja ma oleks talle veel teind, ainult et —”

Winston tundis end tдiesti abituna. Vanamehe mдlu oli nagu suur prьgimдgi. Teda vхis pдev otsa kьsitleda, midagi olulist teada saamata. Parteiajaloo raamatud vхisid rддkida tхtt, omal kombel; vхib-olla rддkisid isegi puhast tхtt. Ta tegi viimase katse.

„Vхib-olla ma ei vдljendanud end pдris selgest,” ьtles ta. „Ma mхtlen nimelt seda, et te olete vдga vana mees, pool teie elust mццdus enne Revolutsiooni. Juba 1925. aasta paiku te olite tдisealine. Kas te vхite цelda, selle alusel, mida te mдletate, kas elu oli 1925. aastal parem vхi halvem kui praegu? Kui teil oleks valida, kas te eelistaksite elada siis vхi praegu?”

Vanamees silmitses keskendunult noolemдrklauda. Ta jхi oma хlle дra, aeglasemalt kui enne. Kui ta rддkima hakkas, хhkus temast sallivust ja filosoofilist rahu, nagu oleks хlu teda mahendanud.

„Ma tean, mis sa minult ootad,” ьtles ta. „Sa arvad, et ma oleks parema meelega noor. Enamjagu inimesi tahaks olla noor, kui neilt kьsida. Kui sa oled noor, on sul jхudu ja tervist. Minu vanuses pхle sul enam midagi. Jalad teevad vaeva ja pхiega on asi hull. Kuus vхi seitse korda цц jooksul ajab see mind voodist ьles. Aga teiselt poolt on vanadusel ka suuri eeliseid. Pхle neid muresid, mis noorest piast. Ei ole mingit pistmist naistega, ja see juba on midagi. Ma pхle naisega oma kolmkьmmend aastat olnd, usu vхi дra usu. Pхle tahtmist tuldki, vot mis.”

Winston nхjatas selja vastu aknalauda. Polnud mingit mхtet juttu jдtkata. Ta tahtis juba uue хlle jдrele minna, kui vanamees дkki pьsti kargas ja kдhku haisva kдimla poole liipas. Рleliigne pool liitrit oli oma tцц teinud. Winston jдi veel mхneks ajaks oma tьhja kannu vahtima, ja ta ei mдrganudki, kuidas jalad ta tдnavale kandsid. Hiljemalt kahekьmne aasta pдrast, mхtles ta, jддb igaveseks vastamata suur ja lihtne kьsimus: „Kas enne Revolutsiooni elati paremini kui praegu?” Tegelikult juba praegu jдi see vastamata, kuna vдhesed ellujддnud vanast maailmast ei olnud vхimelised vхrdlema ьhte ajastut teisega. Nad mдletasid miljonit kasutut pisiasja — tьli tццkaaslasega, kadunud jalgrattapumba otsimist, ammusurnud хe nдoilmet, tolmukeeriseid tuulisel hommikul seitsmekьmne aasta eest, aga kхik oluline jдi vдljapoole nende vaatevдlja. Nad olid nagu sipelgad, kes nдevad vдikesi asju, aga mitte suuri. Ja kui puudus mдlu ja kirjalikud allikad olid vхltsitud — kui see nii oli, siis tuli soostuda Partei vдitega, et ta on rahva elujдrge parandanud, sest ei olnud olemas ega saanud enam kunagi olla mingit mххdupuud, millega seda kontrollida.

Siinkohal katkes дkki Winstoni mхttelхng. Ta seisatas ja tхstis pilgu. Ta oli kitsukesel kхrvaltдnaval, kus elumajade vahele olid surutud hдmarad poeuberikud. Otse Winstoni pea kohal rippus kolm tuhmunud metallkuuli, mis kunagi ammu vхisid olla isegi ьle kullatud. Paistis, et ta tunneb seda kohta. Muidugi! Ta seisis vanakraamipoe ees, kust ta oli ostnud oma pдeviku.

Teda lдbis hirmuvхpatus. Kaustiku ostmine oli kьllalt jдrelemхtlematu tegu olnud ja ta oli endale tхotanud, et ta ei tule enam iial siia kanti. Ja ometi, niipea kui ta oli lasknud oma mхtted vabalt uitama, olid jalad ta omatahtsi jдlle siia toonud. Kuigi just tдpselt seda laadi enesetapjalike impulsside vastu oli ta lootnud pдeviku avamise abil end kaitsta. Samas mдrkas ta, et kuigi kell on juba ьheksa, on kauplus ikka veel lahti. Tundes, et poes дrataks ta vдhem tдhelepanu kui tдnaval tolknedes, astus ta uksest sisse. Kui kьsitakse, vхib ta lihtsalt vastata, et ta tuli юiletiteri ostma.

Omanik oli just sььdanud laes rippuva petrooleumilambi, mis andis vдnget, kuid sхbralikku lхhna. See oli umbes kuuekьmneaastane kleenuke ja kьhmus mees pika heasoovliku nina ja leebete silmadega, mida moonutasid paksu klaasiga prillid. Ta juuksed olid peaaegu valged, aga ta kulmud olid puhmas ja ikka veel mustad. Prillid, sujuvad kдbedad liigutused ja see, et ta kandis vana musta velvetjakki, jдttis temast kuidagi intelligentse mulje, nagu oleks ta mхni literaat vхi muusik. Ta hддl oli mahe, kьll veidi tuhm, ja ta hддldus polnud sugugi nii labane nagu proledel enamasti.

„Ma tundsin teid juba tдnaval дra,” ьtles ta kohe. „Te olete see hдrra, kes ostis selle noore daami mдlestusalbumi. See oli imekena paber, imekena. Seda kutsuti vanasti kreempaberiks. Nii head paberit pole juba — oh, ma ьtlen julgesti — viiskьmmend aastat tehtud.” Ta heitis Winstonile ьle prilliklaaside kьsiva pilgu. „Kas ma saan teie heaks midagi teha? Vхi tahate niisama ringi vaadata?”

„Ma juhtusin mццda minema,” kohmas Winston, „ja astusin korraks sisse. Mul ei ole mingeid erilisi soove.”

„Tore on,” ьtles antikvaar, „sest ma ei usu, et ma suudaksin neid rahuldada.” Ta tegi oma pehmete kдtega vabandava liigutuse. „Nдete isegi — pood on peaaegu tьhi. Omavahel цeldes on vanakraamiga kauplemisel varsti lхpp. Pole enam nхudmist ja pole ka kaupa. Mццbel, portselan, klaas — kхik on tasapisi otsa saanud. Ja metallesemed on muidugi enamasti ьmber sulatatud. Ma pole aastaid ьhtki vasest kььnlajalga nдinud.”

Tegelikult oli pisike poeruum maast laeni koli tдis, aga selle kхige hulgas polnud peaaegu midagi vддrtuslikku. Pхrandapind oli vдga kokku surutud, sest ьmberringi toetus vastu seina lugematul hulgal tolmuseid pildiraame. Akendel oli kandikuid mutrite ja poltidega, kulunud peitleid, murdunud teraga sulenugasid, tuhmunud kelli, mis polnud seda nдgugi, nagu vхiksid nad kunagi kдima hakata, ja muud tьhja-tдhja. Ainult ьhel vдikesel laual toanurgas oli nipsasjade hunnik — lakitud nuusktubakatoosid, ahhaatprossid ja muu sддrane kraam —, mis jдttis mulje, et sealt vхib ehk leida midagi huvitavat. Kui Winston laua poole tььris, hakkas talle silma ьks ьmar, sileda pinnaga ese, mis kumas lambivalguses soojalt, ja ta vхttis selle kдtte.

See oli raske klaasikamakas, pealt kumer, alt lame, peaaegu poolkera kujuline. Klaasi vдrvuses ning struktuuris oli mingit iseдralikku, nagu vihmavee pehmust. Ja selle poolkera sees, suurendatud kumerast pinnast, oli imelik punane keerdus moodustis, mis tuletas meelde roosi vхi meriroosi.

„Mis see on?” kьsis Winston vхlutult.

„See on korall,” ьtles antikvaar. „See on pдrit arvatavasti India ookeanist. Vanasti oli kombeks neid niiviisi klaasi sisse panna. See on vдhemasti oma sada aastat vana. Vдlimuse jдrgi ehk rohkemgi.”

„Ilus asi,” ьtles Winston.

„Ilus asi jah,” kinnitas antikvaar heakskiitvalt. „Aga sellist ilu mхistavad tдnapдeval vдhesed.” Ta kцhatas. „Kui te seda juhtumisi ehk osta soovite, siis hind oleks neli dollarit. Ma mдletan, et omal ajal oleks niisuguse asja pealt vхinud oma kaheksa naela teenida, ja kaheksa naela oli — noh, ma ei oska tдpselt цelda, aga see oli kena summa. Aga kes hoolib tдnapдeval veel antiikesemeist — isegi neist vдhestest, mis on sдilinud?”

Winston maksis viivitamatult neli dollarit ja libistas ihaldatud eseme taskusse. Teda ei veedelnud selle juures mitte niivхrd ilu kui aura, mis tuli nagu sellest, et see ese kuulus ajastusse, mis kдesolevast tдiesti erines. Pehme, vihmjas klaas ei sarnanenud ьhegi klaasisordiga, mida Winston oma elus oli nдinud. Ja see ese oli kahekordselt kьlgetхmbav selle tхttu, et ta oli kasutu, kuigi Winston aimas, et see vхis olla omal ajal mхeldud kirjapressiks. Ta oli taskus vдga raske, aga хnneks ta ei ajanud taskut pungi. Partei liikme jaoks oli niisugune ese omandamiseks veidravхitu, isegi kompromiteeriv. Kхik vana ja seega ka ilus oli alati kuidagi kahtlane. Antikvaar oli muutunud mдrgatavalt rххmsamaks, pдrast seda, kui ta oli neli dollarit saanud. Winston taipas, et ta oleks leppinud ka kolme vхi kahe dollariga.

„Рleval on veel ьks tuba, kuhu te ehk soovite pilku heita,” ьtles antikvaar. „Ega seal kьll suurt midagi pole. Ainult mхned ьksikud asjad. Me peame lambi kaasa vхtma, kui me ьles lдheme.”

Ta sььtas veel ьhe lambi ja nдitas, selg kьhmus, teed jдrsust ja kulunud trepist ьles, lдbi kitsa koridori tuppa, mis ei asunud tдnavapoolses kьljes, vaid kust avanes vaade munakividega sillutatud hoovile ja korstnate metsale. Winston mдrkas, et mццbel on paigutatud nii, nagu elataks toas veel praegugi. Pхrandal oli vaibatьkk, seinal paar pilti ja kamina ees sьgav vхidunud tugitool. Kaminasimsil tiksus vanamoeline, kaheteistkьmnetunnise jaotusega kell. Akna all, vхttes enda alla veerandi kogu toast, oli tohutu suur voodi, kus oli veel madratski.

„Kuni naise surmani me elasime siin,” seletas antikvaar pooleldi vabandava tooniga. „Ma mььn seda mццblit vдhehaaval maha. See on ilus mahagonipuust voodi, vхi vдhemast oleks seda, kui saaks sealt lutikad vдlja. Aga ma usun, et ta on teie meelest liiga massiivne.”

Ta hoidis lampi kхrgel pea kohal, et valgustada kogu ruumi, ja soojas дhmases valguses oli see tuba kummaliselt ahvatlev. Korraks kдis Winstonil peast lдbi mхte, et arvatavasti oleks ьsna lihtne ььrida see tuba endale mхne dollari eest nдdalas, kui ta ainult julgeks riskida. See oli pццrane, vхimatu idee, millest tuli jalamaid loobuda; aga see tuba oli дratanud temas mingit nostalgiat, mingeid esivanematelt pдritud mдlestusi. Talle tundus, et ta teab tдpselt, mis tunne on sellises toas istuda, kьdeva kamina ees tugitoolis, jalad vastu vхret ja kann restil podisemas; tдiesti ьksi, tдiesti kaitstud, ilma et keegi sind nдeks, ilma et ьkski hддl, ьkski heli sinuni jхuaks, vдlja arvatud teekannu kahin ja kella sхbralik tiksumine.

„Siin ei ole teleekraani!” pomises ta tahtmatult.

„Ah,” ьtles antikvaar, „mul ei olegi seda olnud. Vдga kallis. Ja ma pole tast ka millegipдrast puudust tundnud. Vaat seal nurgas on ьks pдris kena klapplaud. Muidugi tuleks talle kхigepealt uued hinged panna, et saaks klappe kasutada.”

Teises nurgas oli vдike raamatukapp, ja Winston liikuski juba sinnapoole. See sisaldas ainult pahna. Raamatute vдljanuhkimine ja hдvitamine oli prolede kvartalites toimunud sama pхhjalikkusega nagu igal pool mujalgi. Oli ьsna ebatхenдoline, et Okeaanias leidus veel enne 1960. aastat trьkitud raamatuid. Lamp ikka veel kдes, seisis antikvaar nььd roosipuust raamiga pildi ees, mis rippus teisel pool kaminat voodi vastasseinal.

„Nojah, kui te ehk vanade gravььride vastu huvi tunnete —” alustas ta leebel hддlel.

Winston astus lдhemale, et seda pilti vaadata. See oli terasegravььr, mis kujutas mingit nelinurksete akende ja vдikese torniga ovaalset hoonet. Seda hoonet ьmbritses raudaed ja selle taga kхrgus mingi kuju. Winston vaatas mхne hetke seda gravььri. See hoone oli nagu tuttav, aga kuju ta kьll ei mдletanud.

„Raam on seina kьljes kinni,” ьtles antikvaar, „aga kьll ma ta lahti kruvin, kui soovi on.”

„Ma tean, mis hoone see on,” ьtles Winston viimaks. „See on nььd varemeis. See on seal tдnaval, kus on Justiitspalee.”

„See on хige. Kohtukoja taga. See sai pommiga pihta, — jah, mis aastal see oligi. See oli kunagi kirik. Taanlaste Pьha Clementi kirik. Ta naeratas vabandavalt, nagu teades, et ta ьtleb midagi naeruvддrset, ja lisas: „Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement.”

„Mida see tдhendab?” kьsis Winston.

„Ah. „Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement.” See oli meil ьks salm, kui ma olin veel vдike. Ma ei mдleta, kuidas see edasi lдks, aga lхppes see nii: „Siin voodi pehme, kus uni on hea. Siin kirves terav, mis raiub su pea.” See oli ьks ringmдng. Teised hoidsid kдsi ьleval, sina pidid alt lдbi kдima, ja kui nad jхudsid sinnamaani, et „Siin kirves terav, mis raiub su pea”, lasksid nad kдed alla ja pььdsid sind kinni. See mдng kдis puha kirikute nimede jдrgi. Kхik Londoni kirikud olid seal sees, kхik tдhtsamad muidugi.”

Winston pььdis mхistatada, mis sajandisse see kirik kuulus. Londoni hoonete vanust oli ьldse vдga raske kindlaks mддrata. Kхik suuremad ja imposantsemad hooned, kui nad olid vдhegi uuema vдljanдgemisega, vдideti automaatselt olevat ehitatud pдrast Revolutsiooni, kuna kхik vanamoelised hooned pidi kuuluma ebamддrasesse ajajдrku nimega Keskaeg. Kapitalismi perioodil polnud iseenesestki mхista midagi vддrtuslikku loodud. Arhitektuuri abil oli niisama vхimatu ajalugu tundma хppida nagu хpikute abil. Ausambad, pealiskirjas, mдlestuskivid, tдnavanimed — kхik, mis vдis minevikule valgust heita, — oli jдrjekindlalt дra muudetud vхi vдlja vahetatud.

„Ma ei teadnudki, et see oli kirik,” ьtles Winston.

„Tegelikult on neid veel palju alles,” ьtles antikvaar. „aga nььd kasutatakse neid teistel eesmдrkidel. No kuidas see salm nььd oligi? Ahah, meelde tuli!

„Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement,
Mul maitseb apelsin, lццb kella St. Martin —”

Nojah, niipalju tuli meelde.”

„Kus see St. Martini kirik oli?” kьsis Winston.

„St. Martini kirik? See on praegugi alles. See on Vхidu vдljakul maaligalerii kхrval. See kolmnurkse portikuse, suurte sammaste ja laia trepiga ehitis.”

Seda hoonet teadis Winston hдsti. Praegu oli seal muuseum, kus korraldati mitmesuguseid propagandistliku suunaga nдitusi: eksponeeriti rakettmьrskude ja ujuvkindluste vдhendatud koopiaid ja arvukaid vahakujude gruppe, mis pidid nдitama vaenlase sхdurite metsikusi.

„Seda kirikut nimetati millegipдrast Pхldude-St. Martini kirikuks,” lisas antikvaar, „kuigi minu mдletamist mццda polnud seal kandis kьll ьhtegi pхldu.”

Winston ei ostnud seda gravььri. See oleks olnud veelgi kohatum omand kui klaasist kirjapress, pealegi poleks seda saanud raamist vдlja vхtmata koju viia. Aga ta viivitas veel mхne minuti, vesteldes antikvaariga, kelle nimi, nagu selgus, polnud mitte Weeks, nagu poesildi kirja jдrgi oleks vхinud arvata, vaid Charrington. Mr. Charrington oli, nagu paistis, kuuekьmne kolme aastane leskmees ja ta oli pidanud seda poodi ьle kolmekьmne aasta. Kogu selle aja oli ta hoogu vхtnud, et see nimesilt akna kohal дra vahetada, aga polnud ikka niikaugele jхudnud. Kogu selle aja, mis nad vestlesid, kumises Winstonil peas see poolik salm. Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement. Mul maitseb apelsin, lццb kella St. Martin! See oli kummaline, aga neid ridu korrates tekkis tunne, nagu kuuleksid sa kellakuma, kadunud Londoni kellade kuma, Londoni, mis oli siiski veel kuskil olemas, maskeeritud ja unustatud. See helin nagu kostis temani kord ьhest, kord teisest lummuslikust kirikutornist. Kuigi niikaugele kui ta mдletas, polnud ta kordagi oma elus kirikukelli kuulnud.

Ta jдttis mr. Charringtoniga hьvasti ja lдks trepist alla, et antikvaar ei nдeks, kuidas ta enne vдljumist kontrollib, kas хhk on puhas. Ta oli juba otsustanud, et pдrast sobivat ajavahemikku — ьtleme kuu aja pдrast — ta riskib ehk uuesti siia kanti tulla. Vahest polnudki see ohtlikum kui puudumine ьhelt хhtult Keskuses. Teadmata, kas antikvaari vхib usaldada, oli muidugi suurim totrus pдrast pдeviku ostmist jдlle siia poodi tulla. Aga sellegipoolest —!

Ja, mхtles ta, ta tuleb tagasi. Ta ostab veel mхne tarbetu iluasja. Ta ostab selle gravььri St. Clementi kirikuga, vхtab selle raamist vдlja ja viib hхlma all koju. Ja ta kougib terve selle salmi mr. Charringtoni mдlust vдlja. Isegi hullumeelne poepealse toa ььrimise mхte vilksatas tal uuesti peast lдbi. Umbes viieks sekundiks tegi vaimustus ta ettevaatamatuks, ja ta astus uksest vдlja tдnavale, ilma et ta oleks enne aknast vдlja vaadanud. Ta koguni ьmises improviseeritud viisil:

„Sдh sidruni seemet, lццb kella St. Clement.
Mul maitseb apelsin, lццb kella —”

Ja korraga ta tundis, et ta jддb seisma ja veri tarretub soontes. Umbes kьmne meetri kaugusel lдhenes mццda tдnavat sinistes tunkedes inimkuju. See oli see tьdruk ilukirjandusosakonnast, tumedate juustega tьdruk. Kuigi hдmardus juba, polnud mingit raskust teda дra tunda. Tьdruk vaatas Winstonile otsa ja kхndis siis kдhku edasi, nagu poleks teda mдrganudki.

Mхne hetke seisis Winston nagu paigale naelutatud. Siis pццras ta paremale ja eemaldus raskel sammul, mдrkamata, et ta lдheb vales suunas. Igal juhul oli ьks asi nььd selge. Polnud enam mingit kahtlust, et see tьdruk nuhib tema jдrele. Ta pidi olema kogu aeg Winstonil sabas kхndinud, sest polnud usutav, et ta oli lihtsalt juhuslikult jalutanud samal хhtul mццda samu pimedaid agulitдnavaid, kilomeetrite kaugusel Partei liikmete elamurajoonidest. Nii suur kokkusattumus ei tulnud kхne alla. Ja polnudki tдhtis, kas tьdruk on tхesti Mхttepolitsei agent vхi lihtsalt kohusetundest tegutsev amatццrnuhk. Piisas sellest, et ta teda jдlitas. Kьllap ta nдgi teda ka kхrtsi astumas.

Kдimine nхudis suurt pingutust. Klaasikamakas taskus peksis igal sammul vastu jalgu ja ta mхtles juba korraks, et viskab selle minema. Kхigele lisaks lхi tal valu kхhtu. Mхne minuti tundus talle, et ta sureb, kui ta kohe kдimlat ei leia. Aga avalikke kдimlaid agulirajoonides ei olnud. Siis andis kхhukramp jдrele, aga tuim valu jдi.

Tдnav lхppes tupikuga. Winston peatus, seisis mхne hetke nхutult, pццras siis ringi ja hakkas mццda tдnavat tagasi tulema. Kui ta ringi pццras, meenus talle, et ta oli tьdrukut kohanud kхigest kolme minuti eest ja et joostes vхiks talle ilmselt veel jдrele jхuda. Ta vхiks teda mхne vaiksema kohani jдlitada ja siis tal pea munakiviga puruks lььa. See raske klaasikamakas Winstoni taskus oleks selleks tццks raske kьllalt. Aga sealsamas loobus ta oma ideest, sest isegi mхte fььsilisele pingutusele oli talle talumatu. Ta ei suudaks joosta, ei suudaks hoopi anda. Pealegi oli tьdruk noor ja tugev ja ilmselt kaitses end. Ta mхtles ka korraks, et vхiks minna рhiskondlikku Keskusse ja tagada endale хhtu lхpuni sinna jддdes osaline alibi. Aga ka see oli vхimatu. Teda oli haaranud tappev vдsimus. Ta ei tahtnud muud kui ruttu koju jхuda ja vaikselt maha istuda.

Kui ta koju jхudis, oli kell juba kakskьmmend kaks lдbi. Elekter lьlitati peakilbist vдlja kell kakskьmmend kolm kolmkьmmend. Ta lдks kццki ja jхi дra peaaegu terve tassitдie „Vхidu” dюinni. Siis lдks ta niррi, istus laua taha ja vхttis sahtlist pдeviku vдlja. Aga ta ei avanud seda kohe. Teleekraanist ььrgas plekine naisehддl mingit patriootilist laulu. Winston pхrnitses pдeviku marmoreeritud kaant, pььdes naisehддlt tulemuseta teadvusest vдlja tхrjuda.

Ццsel, alati tuldi ццsel sulle jдrele. Хigem oli end ise tappa, enne kui nad sind kдtte saavad. Ja kahtlemata tegidki mхned nii. Paljudel juhtudel tдhendas inimese kadumine tegelikult enesetappu. Aga olukorras, kus tulirelvi vхi tugevatoimelist mьrki oli tдiesti vхimatu kдtte saada, nхudis enesetapp meeletut vaprust. Hдmmeldunult mхtles ta sellele, et valu ja hirm on bioloogiliselt kasutud, mхtles inimkeha reetlikkusele, mis tardub alati inertsusse just tдpselt sel hetkel, mis nхuab erilist pingutust. Ta oleks vхinud ju selle tumedajuukselise tьdruku vagaseks teha, kui ta oleks vaid kьllalt kiiresti tegutsenud, aga just tohutu hirmutunde tхttu oli ta kaotanud vхime tegutseda. Ta sai aru, et inimene ei vхitle kriisihetkedel mitte vдlisvaenlasega, vaid alati omaenda kehaga. Nдiteks praegugi ei lasknud nьri kхhuvalu, dюinnist hoolimata, tal mхtet lхpuni mхelda. Ja ta mхistis, et nii on see kхigis nдiliselt kangelaslikes vхi traagilistes olukordades. Lahinguvдljal, piinakambris vхi uppuval laeval unustatakse alati tхed, mille pдrast vхideldi, sest inimese keha muutub tema jaoks tдhtsamaks kui terve ьlejддnud universum, ja isegi kui sa ei ole parajasti hirmust halvatud ega karju valu kдes, on iga eluhetk vхitlus nдlja, kьlma vхi magamatusega, vхitlus kхhuvхi hambavaluga.

Winston avas pдeviku. Oli tдhtis midagi kirja panna. Naine teleekraanil oli alustanud uut laulu. Tema hддl tungis teravate klaasikildudena ajju. Winston pььdis mхelda O'Brienile, kelle jaoks vхi kellele ta seda pдevikut kirjutas, aga mхte kaldus hoopis sellele, mis juhtub pдrast seda, kui Mхttepolitsei ta kinni vхtab. Sellest poleks midagi, kui nad su kohe дra tapaksid. See, et sind tapetakse, oli ju ette teada. Aga enne surma (sellest ei rддgitud, kuigi kхik teadsid seda) olid veel ьlekuulamised, mis tuli lдbi teha; pхrandal roomamine ja armupalved, murtud luud ja sisselццdud hambad ja verised juuksekahlud. Milleks sa pidid seda taluma, kui lхpp oli nagunii alati sama? Miks ei saanud ьhte pдeva vхi nдdalat oma elust vдlja lхigata? Mitte kellelgi ei хnnestunud tabamist vдltida, mitte keegi ei pidanud ьlekuulamistel vastu. Kui sa juba mхtteroima olid langenud, siis oli kindel, et mingil kuupдeval sa oled surnud. Milleks siis see hirm, kui sellest nagunii midagi ei muutu, mis tulevikus toimub?

Ta proovis, natuke edukamalt kui enne, O'Brieni nдgu oma vaimusilma ette manada. „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,” oli O'Brien talle цelnud. Ta teadis, mida see tдhendab, vхi arvas, et ta teab. See paik, kus ei ole pimedust, oli kujuteldav tulevik, mida inimene iial ei nдe, aga millest ta vхib eelteadmise kaudu mьstilisel viisil osa saada. Aga ekraanist kostev kхrvulukustav hддl segas tal seda mхttekдiku jдrgimast. Ta pani sigareti sugu. Pool tubakat pudenes kohe keele peale — kibe tolmpeen puru, mida oli raske vдlja sьlitada. Tema vaimusilma ette tхusis Suure Venna nдgu, asendades O'Brieni nдgu. Nii nagu mхned pдevad tagasi, vхttis ta taskust mьndi ja vaatas seda. Sealt vaatas talle vastu raske, rahulik, julgustav nдgu; aga mis sorti naeratus oli peidetud nende tumedate vuntside taha? Nagu matusekella tinane kuma jхudsid temani sхnad: