Index > Library > Novels > 1984 > Estonian > Kolmas osa

George Orwell: „1984”

KOLMAS OSA

1

Winston ei teadnud, kus ta on. Arvatavasti Armastusministeeriumis; aga polnud mingit vхimalust seda kindlaks teha.

Ta oli kхrge laega akendeta kongis, mille seinu katsid sдravvalged kahhelplaadid. Varjatud lambid tдitsid kongi kьlma valgusega ja kostis pidevat ьhetoonilist undamist, mis vхis tulla ehk ventilatsiooniseadmeist. Piki seina jooksev kitsas pink vхi riiul, kuhu vaevu mahtus istuma, katkes vaid ukse kohal ja selle vastas, ilma prill-lauata klosetipoti kohal. Kongis oli neli teleekraani, igas seinas ьks.

Ta tundis kхhus mingit tuima valu. Ta oli tundnud seda sellest hetkest peale, kui ta kinnisesse autosse topiti ja дra viidi. Aga ta tundis ka nдlga, nдrivat, ebaloomulikku nдlga. Sellest vхis olla mццdunud kakskьmmend neli tundi, kui ta viimati sхi, vхi kolmkьmmend kuus tundi. Ta ei teadnud ikka veel, ja ei saagi vхib-olla iial teada, kas teda arreteeriti hommikul vхi хhtul. Pдrast arreteerimist polnud talle sььa antud.

Ta istus nii vaikselt kui sai kitsal pingil, kдed vaheliti pхlvedel. Ta oli juba хppinud vaikselt istuma. Kui sa tegid ootamatu liigutuse, rццgatasid nad su peale teleekraanist. Aga nдljatunne muutus ьha teravamaks. Рle kхige unistas ta praegu leivatьkist. Tal oli tunne, et ta tunkede taskus on natuke leivapuru. Oli isegi vхimalik, — nii ta mхtles sellepдrast, et aeg-ajalt nдis miski ta jalga torkivat, — et seal oli mхni suurem kooruke. Lхpuks vхitis soov selgust saada temas hirmutunde ja ta libistas kдe taskusse.

„Smith!” rццgatas hддl teleekraanist. „6079 — Smith, W.! Kдed kongis taskust vдlja!”

Ta istus jдlle vaikselt, kдed vaheliti pхlvedel. Enne siiatoomist oli teda hoitud ьhes teises kohas, mis oli ilmselt tavaline vangla vхi ajutine kinnipidamiskoht, mida kasutasid patrullid. Ta ei teadnud, kui kaua ta oli seal olnud; mхned tunnid kindlasti; ilma kellata ja pдevavalgust nдgemata oli raske aega hinnata. See oli ьks kдrarikas, vхikalt haisev koht. Nad olid pannud teda kongi, mis sarnanes sellega, kus ta praegu oli, aga see oli kohutavalt rдpane ja sinna oli pidevalt kiilutud kьmme vхi viisteist inimest. Suuremalt osalt olid need kriminaalkurjategijad, aga nende hulgas oli ka mхni poliitvang. Tema istus tummalt vastu seina, rдpaste kehade vahele surutud, liiga ametis oma hirmu ja kхhuvaluga, et ьmbritseva vastu huvi tunda, aga ta mдrkas siiski hдmmastavat erinevust Partei liikmetest vangide ja ьlejддnud vahialuste kдitumise vahel. Partei liikmetest vangid olid tummad ja hirmunud, aga tavalised kriminaalvangid ei paistnud midagi ega kedagi kartvat. Nad sхimasid valjusti valvureid, hakkasid vihaselt vastu, kui nende isiklikke asju taheti дra vхtta, kritseldasid pхrandale roppusi, sхid smugeldatud toidukraami, mida nad oma riiete salapдrastest peidupaikadest esile manasid, ja sundisid oma kisaga vaikima isegi teleekraani, kui see pььdis neid korrale kutsuda. Teisest kьljest paistsid mхned neist valvuritega ьsna heal jalal olevat, kutsusid neid hььdnimepidi ja norisid lдbi ukses oleva juudasilma sigarette. Ja valvurid suhtusid tavalistesse kriminaalkurjategijatesse teatava kannatlikkusega, isegi kui nad olid sunnitud neid karmilt kohtlema. Kongis rддgiti sageli sunnitццlaagritest, kuhu enamik vange pidi saadetama. Winston sai aru, et laagril „pole hдda midagi”, kui sul on hдid sidemeid ja kui sa tead, kuidas asjad kдivad. Laagris valitses korruptsioon, pugemine, igat liigi vдljapressimine, homoseksualism ja prostitutsioon, isegi kartulitest aetud samagonni oli saada. Sooje kohti jagati ьksnes kriminaalkurjategijatele, enamasti bandiitidele ja mхrtsukatele, kes moodustasid omaette laagriaristokraatia. Musta tцц tegid дra poliitilised.

Kongist kдis lдbi igat sorti vange: uimastitega дritsejaid, vargaid, rццvleid, spekulante, joodikuid ja prostituute. Mхni joodik oli nii vдgivaldne, et teistel vangidel tuli ьhiselt teda ohjeldada. Neli valvurit tirisid kдsija jalgupidi sisse tohutu vanaeidevraki, umbes kuuekьmneaastase, lotendavate rindade ja rьseluses sorakile vajunud hallide juuksekahludega naisterahva, kes rдuskas ja rabeles. Valvurid kiskusid tal jalast saapad, millega ta oli pььdnud neid tabada, ja viskasid ta Winstonile sьlle, nii et Winstoni reieluud raksatasid. Naine ajas end upakile ja rццgatas neile jдrele: „Vдrdjad!” Ja siis, mдrgates, et ta istub millelgi ebatasasel, libistas ta end Winstoni pхlvedelt pingile.

„Anna andeks, kullake,” ьtles ta. „Ma pхleks sulle pддle istunud, aga need nadikaelad viskasid. Ei oska matsid daamiga kдituda.” Ta jдi vait, patsutas endale vastu rinda ja rцhatas. „Andeks,” ьtles ta, „ma olen nigu vдheke —”

Ta kummardus ettepoole ja oksendas tьkk aega otse pхrandale.

„Nььd on palju parem,” ьtles ta, suletud silmil tahapoole nхjatudes. „Ma olen alati цeld, et ei tasu teist vдgisi tagasi oida. Nigu vasta akkab, lase vдlja, jajah.”

Ta oli nььd pisut toibunud, vaatas uuesti Winstonile otsa ja Winston paistis talle otsekohe meeldima hakkavat. Ta pani oma lihava kдe Winstonile ьmber хlgade ja tхmbas teda enda poole, hingates talle nдkku хlle ja okse lхhna.

„Mis su nimi on, kullake?” kьsis ta.

„Smith,” vastas Winston.

„Smith?” imestas naine. „Naljakas, minu nimi on ka Smith. Kuule,” muutus ta ootamatult hдrdameelseks, „vхib-olla ma olen sinu ema?”

Ta vхiks olla kьll minu ema, mхtles Winston. Vanus ja kehaehitus paistsid sobivat; ja mis vдlimusse puutus, siis vхib kakskьmmend aastat sunnitццd inimest mхnevхrra muuta.

Keegi teine polnud Winstoniga rддkima hakanud. Hдmmastaval kombel ei pццranud kriminaalkurjategijad Partei liikmetest vangidele mingit tдhelepanu. „Poliitilised,” цeldi nende kohta pхlgliku ьkskхiksusega. Partei liikmetest vangid paistsid kartvat kellegagi rддkida ja eriti veel omavahel rддkida. Ainult ьkskord, kui kaks Partei liiget, mхlemad naised, olid pingil tihedasti kokku surutud, tabas Winstoni kхrv lдbi hддlte rьma paar rutakalt sosistatud sхna; ja sealhulgas vihjet millelegi, mida nimetati „tuba ьks null ьks”, millest ta ei saanud aru.

Sellest ajast, kui ta siia toodi, vхis olla mццdunud kaks vхi kolm tundi. Nьri valu kхhus ei andnud jдrele, aga aeg-ajalt see vaibus ja siis jдlle дgenes, ja tema mхtted avardusid vхi ahenesid vastavalt sellele. Kui see дgenes, mхtles ta ainult valule ja sellele, et ta tahab sььa. Kui see vaibus, haaras teda paanika. Oli hetki, kus ta kujutles seda, mis temaga kohe sьnnib, nii elavalt, et ta sьda hakkas kloppima ja hing jдi kinni. Ta tundis nuiahoope oma kььnarnukkidel ja rautatud saapaid vastu sддri tagumas, ta nдgi end pхrandal roomamas, kisendamas ja lдbi sisselццdud hammaste halastust palumas. Ta ei mхelnud palju Juliale. Ta ei suutnud oma mхtet temale keskendada. Ta armastab teda ja ei reeda teda; aga see oli lihtsalt tхsisasi, mis oli teada, nagu on teada ьkskordьks. Ta ei tundnud praegu mingit armastust ja ei juurelnud selle kallal, mis Juliast on saanud. Sagedamini mхtles ta O'Brienile, mingi ebamддrase lootusega. O'Brien peaks teadma, et ta on arreteeritud. Ta oli kьll цelnud, et Vennaskond ei pььa kunagi oma liikmeid pддsta. Aga oli olemas юiletitera; nad saadavad talle юiletitera, kui saavad. Lдheb enne viis sekundit, kui valvur kongi kargab. Tera tungib temasse pхletava jдisusega ja lхikab isegi sхrmed, mis seda hoiavad, luuni lдbi. Aga kхik ta mхtted jхudsid tagasi ta haige keha juurde, mis kiskus krampi vдhimagi valuaistingu puhul. Ja ta ei olnud kindel, et ta kasutab юiletitera, isegi kui see on tal vхimalik. Loomulikum oli elada hetkest hetkesse ja vхtta vastu veel kьmme minutit elu, isegi kui on kindel, et see lхpeb piinamisega.

Aeg-ajalt pььdis ta kongiseinu katvaid kahhelplaate kokku lugeda. See paistis olevat lihtne, aga ometi lдks ta loendamisega iga kord kuskil segi. Sagedamini arutas ta endamisi, kus ta on ja mis aeg pдevast praegu on. Kord ta oli kindel, et vдljas on keskpдev, ja jдrgmisel hetkel ta oli niisama kindel, et seal on pilkane цц. Siin sees, aimas ta, ei kustutata kunagi valgust. See oli niisugune koht, kus „ei ole pimedust”: nььd ta taipas, miks O'Brien oli paistnud tema vihjest aru saavat. Armastusministeeriumil polnud aknaid. See kong vхis olla hoone keskosas vхi vastu vдlisseina; see vхis olla kьmnendal korrusel maa all vхi kolmekьmnendal korrusel maa peal. Ta asetas end mхttes ьhte ja teise kohta ja pььdis tunde jдrgi oma kehas kindlaks mддrata, kas ta on kusagil kхrgel vхi on maetud sьgavikku.

Koridoris kхmasid marssivad sammud. Terasuks avanes kilatades. Hoogsalt astus uksest sisse noor traksis ohvitser, seljas must lдikivate rihmadega munder, sirgete joontega nдgu kahvatu nagu vahamask. Ta andis valvuritele mдrku vang sisse tuua. Jalgu jдrele vedades lohistas end kongi luuletaja Ampleforth. Uks kilatas taas kinni.

Ampleforth tegi ьhes ja teises suunas paar ebakindlat sammu, nagu lootes, et kusagil on veel teine uks, kust vдlja pддseb, ja hakkas siis kongis edasi-tagasi kдima. Ta ei olnud veel Winstonit mдrganud. Tema murelik pilk puuris seina umbes meetri jagu Winstoni peast kхrgemal. Kingi tal jalas ei olnud; lдbi sokuaukude vahtisid suured rдpased varbad. Habe oli tal juba mitu pдeva ajamata. Pхsenukkideni karvakasvanud nдgu andis talle rццvli vдlimuse, mis ei sobinud kuidagi kokku tema suure lodeva keha ja nдrviliste liigutustega.

Winston virgus veidi oma tardumusest. Ta pidi Amplefortiga rддkima ja riskeerima sellega, et teleekraan pistab rццkima. Oli tдiesti vхimalik, et Ampleforth on tulnud talle юiletitera tooma.

„Ampleforth,” ьtles ta vaiksel.

Teleekraan ei pistnud rццkima. Ampleforth seisatas hдmmeldunult. Ta pilk jдi pikkamisi Winstonile pidama.

„Smith,” ьtles ta. „Teie ka!”

„Miks teie siin olete?”

„Tхtt-цelda —” Ta seadis end kohmakalt Winstoni vastu pingile istuma. „On ju ainult ьks sььtegu, eks ole?” ьtles ta.

„Ja teie saite sellega hakkama?”

„Ilmselt kьll.”

Ta pani kдe laubale ja murdis korraks sхrmedega meelekohti, nagu pььdes midagi meelde tuletada.

„Niisuguseid asju juhtub,” alustas ta ebalevalt. „Mulle meenub ьks aps — vхimalik aps. See oli kahtlemata ettevaatamatus. Me redigeerisime Kiplingi kogutud luuletuste vдljaannet. Ja ma jдtsin rea lхppu sхna „jumal”. Ma ei saanud sinna midagi parata!” lisas ta peaaegu nцrdinult ja tхstis pilgu, et Winstonile otsa vaadata. „Seda rida oli vхimatu muuta. Riimiks oli „rumal”. Saate aru, „rumal” riimub meie keeles kхigest seitsme sхnaga! Ma murdsin pдevade kaupa pead. Paremat riimi ei olnud.”

Ta ilme muutus. Pahameel kadus ja ta oli hetkeks isegi nagu rххmus. Lдbi rдpase ja hхreda habemetььka kumas mingi intellektuaalne lххm, pedandi rahulolu, kes on avastanud midagi kasutut.

„On teile kunagi pдhe tulnud,” ьtles ta, „et kogu inglise luule ajalugu on mхjutanud seik, et inglise keeles on nii vдhe riime?”

Ei, see polnud Winstonile iial pдhe tulnud. Ja antud tingimustes ei tundunud see ka eriti oluline vхi huvitav olevat.

„Ega te ei tea, kas praegu on pдev vхi цц?” kьsis ta.

Ampleforth oli jдlle hдmmeldunud. „Ma pole sellele mхelnudki. Mind arreteeriti kaks pдeva tagasi — vхib-olla ka kolm pдeva tagasi.” Ta pilk eksles mццda kongiseina, nagu loodaks ta kuskilt siiski akent leida. „Siin ei ole ццl ja pдeval mingi vahet. Ma ei kujuta ette, kuidas saab niimoodi aega kindlaks mддrata.”

Nad rддkisid mхne minuti veel ьhest ja teisest, ja siis sundis ootamatu rццgatus teleekraanist neid vait jддma. Winston istus vagusi, kдed vaheliti pхlvedel. Ampleforth, liiga suur, et korralikult kitsale pingile istuma mahtuda, niheles kьljelt kьljele, haakides oma pikad kдed kord ьhe, kord teise pхlve ьmber. Teleekraan kдratas talle peale, et ta istuks vaikselt. Aeg venis. Kakskьmmend minutit, tund aega — raske oli seda hinnata. Siis kхmasid koridoris jдlle sammud. Winstoni sisemus kiskus krampi. Varsti, хige varsti, vхib-olla viie minuti pдrast, vхib-olla nььd kohe vхisid need trampivad sammud tдhendada, et jдrg on jхudnud temani.

Uks avanes. Jдise ilmega noor ohvitser astus sisse. Pхgusa kдeviipega andis ta Ampleforthile mдrku.

„Tuba ьks null ьks,” ьtles ta.

Ampleforth marssis valvurite vahel kohmakalt vдlja, ebalevalt jahmunud, kuid mхistmatu ilmega.

Mццdus ilmselt jдlle hulk aega. Winstonil oli kхht uuesti valutama hakanud. Tema mхtted kдsisid ringi mццda ьhte ja sama rada nagu pallid, mis kukuvad ikka ja jдlle samadesse aukudesse. Tal oli ainult kuus mхtet. Valu maos; tьkk leiba; veri ja karjed; O'Brien; Julia; юiletitera. Taas tхmbus ta sisemus krampi; koridoris lдhenesid rasked sammud. Kui uks avanes, tхi хhulaine, mis selles tekkis, kaasa vдnget kьlma higilхhna. Kongi astus Parsons. Tal olid jalas lьhikesed khakivдrvi pьksid ja seljas spordisдrk.

Winston oli sedavхrd rabatud, et kaotas enesevalitsuse.

Teie siin!” hььatas ta.

Parsons heitis talle pilgu, milles polnud uudishimu ega imestust, vaid ainult ahastus. Ta hakkas nдrviliselt edasi-tagasi kдima, ilmselt suutmata paigal pьsida. Iga sammu juures, kui ta tхstis oma tцntsakaid pхlvi, oli nдha, et need vдrisesid. Ta jхllitas pдrani silmi enda ette, nagu poleks ta vхimeline oma pilku milleltki, mis oli taamal, lahti rebima.

„Miks teie siin olete?” kьsis Winston.

„Mхtteroim!” vastas Parsons peaaegu nutuselt. Ja tema hддletoon sisaldas korraga nii oma sьь tдielikku omaksvхttu kui ebausklikku hirmu, et niisugust sхna saab ьldse temaga seoses kasutada. Ta jдi Winstoni ette seisma ja kukkus hдdaldama: „Mis te arvate, ega nad mind maha ei lase? Nad ei lase ju maha, kui sa ei ole midagi teinud — ainult vдike mхttevддratus, sinna ei saa ju midagi parata. Ma tean, et nad kuulavad sind enne pхhjalikult ьle. Oh, selles suhtes ma usaldan neid tдielikult! Mu ankeet on ju neile teada, eks ole? Teie teate, mis mees ma olen. Ma ei ole halb mees. Tark ma muidugi ei ole, aga ma olen pььdlik. Ma olen katsunud Partei heaks oma parima teha, eks ole? Ma pддsen ehk viie aastaga, kas te ei arva? Vхi kьmnega? Minusugusest mehest vхib laagris kхvasti kasu olla. Рheainsa juhusliku eksimuse eest ei lasta ju maha?”

„Kas te olete sььdi?” kьsis Winston.

„Muidugi olen ma sььdi!” hььdis Parsons, alandlikult teleekraani poole piiludes. „Ega te ometi ei arva, et Partei laseb arreteerida sььtu inimese?” Tema konnanдgu tхmbus veelgi kahvatumaks ja omandas isegi kergelt vagatseva ilme. „Mхtteroim on kohutav asi, vanapoiss,” ьtles ta хpetlikult. „See on salakaval. Sa saad sellega hakkama, nii et sa ei mдrkagi. Teate, kuidas mina sellega hakkama sain? Unes! Jah, ausхna. Ma muudkui vehkisin tццd teha, pььdes tдita oma kohust, ega aimanudki, et mul vхiks olla peas halbu mхtteid. Ja siis ma hakkasin unes rддkima. Ja teate, mida mind kuuldi ьtlevat?”

Ta tasandas hддlt nagu patsient, kes peab arstile midagi sьndsusetut ьles tunnistama.

‚„Maha Suur Vend!” Jah, just nii ma ьtlesin! Ja paistab, et isegi mitu korda. Omavahel цeldes, vanapoiss, ma olen rххmus, et mind tabati enne, kui asi oleks hullemaks lдinud. Ja teate, mida ma neile kohtulaua ees ьtlen? „Ma tдnan teid,” ьtlen ma, „ma tдnan teid selle eest, et te pддstsite mind, enne kui oleks olnud hilja.”’

„Kes teid ьles andis?” kьsis Winston.

„Mu vдike tьtar,” ьtles Parsons nukra uhkusega. „Ta kuulas ukse taga. Kuulis lдbi lukuaugu, mida ma ьtlesin, ja lippas kohe jдrgmisel pдeval patrullile teatama. Vдga terane seitsmeaastase plikatirtsu kohta, mis? Ja ma ei ole talle selle pдrast pahane. Vastupidi, ma olen tema peale uhke. See nдitab, et ma olen teda хiges vaimus kasvatanud.”

Ta sammus veel veidi aega nдrviliselt edasi-tagasi, heites igatsevaid pilke paraski suunas. Jдrsku laskis ta pьksid maha.

„Vabandage, vanapoiss,” ьtles ta. „Ma ei saa midagi parata. See on see ootamine.”

Ta potsatas oma suure tagumikuga klosetipotile. Winston kattis nдo kдtega.

„Smith!” rццgatas hддl teleekraanist. „6079 — Smith, W.! Vхtke kдed nдo eest! Nдo varjamine on kongis keelatud.”

Winston vхttis kдed nдo eest. Parsons kasutas klosetti valjusti ja ohtralt. Siis selgus, et klosett on rikkis, ja kamber haises vastikult mitu tundi tagantjдrele.

Parsons viidi дra. Vange ilmus ja kadus ьhtelugu salapдraselt. Рks neist, naine, saadeti „tuba ьks null ьhte” ja Winston mдrkas, kuidas naine tхmbus nende sхnade juures kцssi ja vajus nдost дra. Oli kulunud tьkk aega, nii et kui teda oli toodud siia hommikul, siis pidi nььd olema хhtupoolik, vхi kui teda oli toodud хhtupoolikul, siis pidi nььd olema sьdaцц. Kongis oli kuus vangi, mehed ja naised. Kхik istusid vдga vaikselt. Winstoni vastas istus ьks lхuatu, hambulise, nagu mingi suure sььtu nдrilise nдoga mees. Tema paksud laigulised pхsed olid alt nii pungis, et oli raske uskuda, et tal ei ole sinna vдikesi toiduvarusid peidetud. Tema kahvatuhallid silmad vilasid pelglikult nдolt nдole ja pццrdusid kдhku дra, niipea kui ta kohtas kellegi pilku

Uks avanes ja sisse toodi uus vang, kelle ilmumine pani Winstoni hetkeks vхpatama. See oli tдiesti tavalise, ilmetu vдlimusega mees, kes vхis olla olnud mхni insener vхi tehnik. Aga jahmatama pani tema nдo kхhnus. Tal oli nagu surnu kolp. Ja selle tхttu paistis, et ta suu ja silmad on ebaproportsionaalselt suured, ja tundus, et ta silmi tдidab tappev, lepitamatu vihkamine kellegi vхi millegi vastu.

Mees istus Winstoni lдhedale pingile. Winston ei vaadanud enam tema poole, aga see дravaevatud kolbanдgu pьsis tal elavalt silme ees. Ja дkki ta taipas, milles on asi. See mees oli poolsurnuks nдljutatud. Ja seesama mхte nдis peaaegu korraga tulevat kхigile, kes olid kongis. Pingil istujaid lдbis vaevukuuldav kahin. Lхuatu mees vaatas vilksamisi kolbanдoga mehe poole ja pццras pilgu sььdlaslikult дra, aga mingi vastupandamatu jхud sundis teda uuesti end pццrama. Siis ta hakkas nihelema. Ja lхpuks ta tхusis pьsti, taarus kohmakalt ьle kongi, pistis kдe oma tunkede taskusse ja ulatas kolbanдoga mehele hдbelikult mддrdunud leivatьki.

Teleekraanist kostis kohutav, kхrvulukustav mцiratus. Lхuatu mees kargas хhku. Kolbanдoga mees oli kдed kiiresti selja taha peitnud, nagu demonstreerides kogu maailmale, et ta lьkkas kingituse tagasi.

„Bumstead!” mцirgas hддl. „2713 — Bumstead, J.! Visake leivatьkk maha!”

Lхuatu mees pillas leivatьki pхrandale.

„Jддge seisma sinna, kus te olete,” ьtles hддl. „Nдgu ukse poole. Юrge liigutage!”

Lхuatu mees kuuletus. Tema suured pungis pхsed vabisesid ohjeldamatult. Uks kilatas lahti. Kui noor ohvitser sisenes ja kхrvale astus, ilmus tema selja tagant nдhtavale lьhike jдssakas valvur, tohutute kдte ja хlgadega. Ta seadis end lхuatu mehe ette seisma ja virutas siis ohvitseri mдrguande peale kohutava hoobi, mille taga oli kogu tema kehakaal, otse lхuatu mehe suu pihta. Selle lццgi jхud pьhiks mehikesel jalad alt. Tema keha lendas lдbi kongi ja pхrkas vastu klosetipotti. Hetkeks jдi ta oimetult lamama, ta suust ja ninast immitses tumedat verd. Kostis jхuetut niutsumist vхi vigisemist, mis tundus olevat teadvusetu. Siis keeras ta end upakile ja tхusis vaevaliselt kдpuli. Koos vere ja ilaga pudenes tal suust kaks hambaproteesi poolt.

Vangid istusid vдga vaikselt, kдed vaheliti pхlvedel. Lхuatu mees ronis tagasi oma kohale. Ta ьks nдopool oli tumedaks tхmbunud. Tema suu oli tursunud vormituks kirsipunaseks tombuks, millel oli keskel must auk. Aeg-ajalt tilkus ta tunkede rinnale verd. Ta hallid silmad vilasid jдlle nдolt nдole, sььdlaslikumalt kui enne, nagu pььaks ta дra arvata, kuivхrd teised teda tema alanduse pдrast pхlgavad.

Uks avanes. Kerge юestiga andis ohvitser kolbanдoga mehele mдrku.

„Tuba ьks null ьks,” ьtles ta.

Winstoni kхrvalt kostis дhinat ja rьbelemist. Mees oli pхlvili pхrandale langenud, kдed ristis.

„Seltsimees! Ohvitser!” hььdis ta. „Юrge viige mind sinna! Kas ma ei ole siis kхik juba дra rддkinud! Mida te veel tahate teada? Ma olen valmis kхik omaks vхtma, kхik! Цelge mulle ainult, mis see peab olema, ja ma vхtan kхik omaks. Pange see kirja, ja ma kirjutan kхigele alla! Ainult mitte tuba ьks null ьks!”

„Tuba ьks null ьks,” ьtles ohvitser.

Mehe nдgu, mis oli niigi vдga kahvatu, omandas varjundi, mida Winston poleks uskunud vхimalik olevat. See oli kindlalt, eksimatult rohekas.

„Tehke minuga, mida tahate!” rццkis mees. „Te olete mind juba mitu дdalat nдljutanud. Lхpetage see дra ja laske mul surra! Laske mind maha! Pooge ьles! Mхistke mulle kakskьmmend viis aastat! Kas te tahate, et ma pean veel kedagi reetma? Цelge ainult, kes see on, ja ma rддgin teile kхik, mida te soovite. Ma ei hooli, kes ta on vхi mida te talle teete. Mul on naine ja kolm last. Nendest kхige vanem ei ole veel kuue aastanegi. Tooge nad kхik siia ja lхigake neil minu silme all kхri lдbi, ma vaatan pealt ja ei piiksatagi. Ainult mitte tuba ьks null ьhte!”

„Tuba ьks null ьks!”

Mees vaatas paaniliselt ringi, teiste vangide poole, nagu mхttega, et ta vхiks kedagi teist enda asemel ohvriks tuua. Ta pilk jдi pidama lхuatu mehe segilццdud nдol. Ta sirutas vдlja oma kuivetunud kдe.

„Tema te peaksite vхtma, mitte mind!” karjus ta. „Te ei kuulnud, mida ta ьtles, kui ta oli vastu vahtimist saanud. Andke mulle vхimalus, ja ma kordan iga ta sхna. Tema on Partei vaenlane, mitte mina.” Valvurid astusid lдhemale. Mehe hддl kasvas kriiskamiseks. „Te ei kuulnud teda!” kordas ta. „Teleekraanil oli midagi viga! Teil on teda vaja! Vхtke tema, mitte mind!”

Kaks tursket valvurit kummardusid, et tal kдe alt kinni vхtta. Aga samal hetkel viskus ta pikali kongipхrandale ja haakus rauast pingijala kьlge. Ta pistis sхnatult ulguma nagu loom. Valvurid pььdsid teda lahti rebida, aga ta hoidis pingist kinni hдmmastava jхuga. Nad sikutasid teda umbes kakskьmmend sekundit. Vangid istusid vagusi, kдed vaheliti pхlvedel, otse enda ette vaadates. Ulgumine lakkas; mehel ei olnud enam muuks jaksu kui klammerdumiseks. Siis kostis ьks teistmoodi karjatus. Valvuri saapahoop oli purustanud tema ьhe kдe sхrmed. Nad tхstsid ta jalule.

„Tuba ьks null ьks,” ьtles ohvitser.

Mees viidi minema, ta astus nхtkuval sammul, langetatud pдi, hoides hellalt oma vigastatud kдtt, ja kogu ta sхjakus oli kadunud.

Mццdus hulk aega. Kui kolbanдoga mees oli дra viidud keskццl, siis oli nььd hommik; kui hommikul, siis oli хhtupoolik. Winston oli ьksi ja oli olnud ьksi juba mitu tundi. Kitsal pingil istumine oli nii piinarikas, et ta tхusis ьhtelugu pьsti ja kхndis ringi, ilma et teleekraan oleks teda korrale kutsunud. Leivatьkk vedeles ikka veel seal, kuhu lхuatu mees oli selle pillanud. Algul nхudis Winstonilt suurt pingutust, et mitte sinnapoole vaadata, hiljem aga taganes nдljatunne janu eest. Kurk kuivas ja suus oli vastik maik. Lakkamatu undamine ja ьhtlaselt ere valgus tegid kuidagi jхuetuks, pea oli nagu seest tьhi. Aeg-ajalt ta tхusis pьsti, sest ta ei suutnud enama taluda valu kontides, ja istus peaaegu kohe jдlle maha, sest ta oli liiga uimane, et kindlalt jalul pьsida. Niipea kui fььsilised aistingud natukegi taltusid, haaras teda uuesti hirm. Kustuva lootusega mхtles ta O'Brienile ja юiletiterale. Oli mхeldav, et юiletitera jхuab temani sццgi sisse peidetuna, kui siin muidugi ьldse sььa anti. Juliale ta mхtles palju дhmasemalt. Vхib-olla kannatab Julia hoopis hullemini kui tema. Vхib-olla karjub ta just praegu valu kдes. Ta mхtles: kui ma saaksin Julia pддsta, kannatades ise kahe eest, kas ma teeksin seda? Jah, ma teeksin. Aga see oli ainult puht mхistuslik otsus, millele ta jхudis sellepдrast, et ta teadis, et ta peab sellele jхudma. Ta ei tundnud seda. Siin selles paigas sa ei tunne midagi muud kui valu ja selle eelaimust. Pealegi, kas on vхimalik — ьkskхik mis pхhjusel — soovida, kui sa tхepoolest kannatad, et see valu veelgi suureneks? Aga sellele kьsimusele ei osanud ta veel vastata.

Jдlle lдhenesid sammud. Uks avanes. Sisse astus O'Brien.

Winston kargas pьsti. Ta oli nдhtust nii rabatud, et unustas igasuguse ettevaatuse. Esmakordselt paljude aastate jooksul ei tulnud teleekraani talle meeldegi.

„Ka teie olete neil peos?” karjatas ta.

„Jah, ammust aega juba,” ьtles O'Brien leebe, peaaegu kahetseva irooniaga. Ta astus kхrvale. Tema tagant ilmus nдhtavale laiaхlgne, pika musta kumminuiaga valvur.

„Te teadsite seda, Winston,” ьtles O'Brien. „Юrge petke ennast. Te olete seda kogu aeg teadnud.”

Jah, nььd ta sai aru, et ta on seda kogu aeg teadnud. Aga praegu polnud aega sellele mхelda. Tal oli silmi veel ainult musta kumminuia jaoks valvuri kдes. See vхis tabada mida tahes: lagipead, kхrvalesta, kдsivart, kььnarnukki —

Kььnarnukki! Ta langes pхlvili, peaaegu teadvusetult, hoides teise kдega seda tabatud kььnarnukki. Kхik oli kollaseks plahvatanud. Uskumatu, uskumatu, et ьksainus lццk vхib niisugust valu teha! Ta pilk selgis ja ta nдgi kaht teist alla enda poole vaatavat. Valvur naeris tema vддnlemist. Vдhemalt ьhele kьsimusele oli nььd vastus olemas. Mitte iial, mitte ьhelgi pхhjusel ei saa sa soovida, et valu suureneks. Sa saad soovida ainult, et valu lakkaks. Pole olemas midagi hirmsamat kui fььsiline valu. Valu palge ees ei ole kangelasi, ei ole kangelasi, mхtles ta ikka ja jдlle, kongipхrandal vingerdades ja abitult oma jхuetut vasakut kдtt hoides.

2

Ta lamas millelgi, mis oli nagu vдlivoodi, ainult et see oli kхrgel pхranda kohal ja ta oli mingil moel selle kьlge kinnitatud, nii et ta ei saanud liigutada. Talle langes nдkku valgus, mis tundus olevat tavalisest tugevam. Tema kхrval seisis O'Brien ja vaatas tдhelepanelikult alla tema poole. Teisel pool seisis valge kitliga mees, kдes sьstal.

Isegi kui ta silmad olid lahti, hakkas ta oma ьmbrust alles vдhehaaval tajuma. Tal oli tunne, nagu ujuks ta pinnale hoopis teisest maailmast, mingist veealusest maailmast, mis oli kuskil sьgaval. Ta ei teadnud, kui kaua ta oli seal all olnud. Sellest hetkest peale, kui teda arreteeriti, ei olnud ta nдinud ei ццpimedust ega pдevavalgust. Pealegi olid tema mдlus lьngad. Ajuti oli tema teadvus, isegi seda sorti teadvus, mis on magajal, tдiesti vдlja lьlitatud ja oli taas kдivitunud pдrast tьhja pausi. Ja ta ei teadnud, kas need pausid olid kestnud pдevi, nдdalaid vхi ainult sekundeid.

See koрmaar oli alanud selle esimese lццgiga kььnarnuki pihta. Tagantjдrele ta sai aru, et kхik, mis tookord juhtus, oli lihtsalt ettevalmistus, tavaline ьlekuulamine, mis sai osaks peaaegu igale vangile. Oli terve hulk kuritegusid — spionaaю, sabotaaю ja nii edasi —, milles kхik pidid end tingimata sььdi tunnistama. See ьlestunnistus oli formaalsus, piinamine aga oli tхeline. Ta ei suutnud meelde tuletada, kui mitu korda teda oli pekstud ja kui kaua olid need peksmised kestnud. Alati olid tema kallal korraga viis vхi kuus musta mundriga meest. Vahel rusikatega, vahel kumminuiadega, vahel terasvarbadega, vahel saabastega. Mхnikord vдhkres ta hдbenemata nagu loom pхrandal, vддnates oma keha siia ja sinna lхputus lootusetus pььdes hoopide eest kхrvale pхigelda ja pдlvides sellega ainult jдrjest uusi hoope, ribidesse, kхhtu, vastu kььnarnukke, vastu sддri, kubemesse, munanditesse ja sabaluu pihta. Mхnikord see kestis ja kestis, kuni kхige julmem, хelam ja andestamatum ei tundnud talle olevat mitte see, et valvurid jдtkavad peksmist, vaid see, et ta ei suuda end sundida teadvust kaotama. Mхnikord ьtlesid ta nдrvid nii ьles, et ta hakkas karjuma ja halastust paluma veel enne, kui peksmine algas, ja piisas vaid lццgiks tхstetud rusika nдgemisest, et panna teda ьles tunnistama tхelisi ja vдljamхeldud kuritegusid. Mхnikord aga otsustas ta alguses, et ta ei tunnista midagi ьles, ja talt tuli iga sхna valuдhinate vahel vдlja pressida, ja mхnikord taotles ta jхuetult kompromissi, цeldes endale: „Ma tunnistan kьll, aga mitte kohe. Ma pean vastu pidama, kuni valu muutub talumatuks. Veel kolm hoopi, veel kaks, ja siis ma ьtlen, mida nad tahavad.” Vahel peksti teda, kuni ta ei seisnud enam jalul, visati siis nagu kartulikott kongi kivipхrandale, jдeti mхneks tunniks toibuma ja vхeti siis jдlle ette ja hakati uuesti peksma. Esines ka pikemaid hingetхmbeaegu. Ta mдletas neid дhmaselt, sest need mццdusid peamiselt unes vхi uimasuses. Ta mдletas kongi, kus oli puunari, midagi seinast vдljaulatuva riiuli taolist, ja mдletas plekist silmapesukaussi, ja sццmaaegu, mis koosnesid kuumast supist ja leivast ja vahel ka kohvist. Ta mдletas tхredat juuksurit, kes kдis tal habet ajamas ja juukseid lхikamas, ja asjalikke, kalke, valgete kitlitega mehi, kes katsusid ta pulssi, kontrollisid ta reflekse, pццrasid tal laud pahupidi, kompasid teda jдikade sхrmedega, ega tal mхni luu murdunud ei ole, ja torkasid talle nхela kдsivarde, et panna teda magama.

Peksmine jдi harvemaks ja muutus rohkem дhvarduseks, хuduseks, kuhu teda vхidi iga hetk tagasi saata, kui ta vastused ei rahulda. Tema ьlekuulajad ei olnud nььd enam musta mundriga jхhkardid, vaid Partei-haritlased, vдikesed, ьmarad, kiirete liigutuste ja vдlkuvate prilliklaasidega mehed, kes tццtlesid teda vaheldumisi, nagu talle tundus — ta ei saanud selles kindel olla —, kьmme kuni kaksteist tundi jдrjest. Need teised ьlekuulajad vaatasid, et ta tunneks kogu aeg kerget valu, aga see ei olnud eeskдtt valu, millele nad toetusid. Nad lхid teda vastu nдgu, vддnasid ta kхrvu, katkusid ta juukseid, panid teda ьhel jalal seisma, ei lasknud teda kusema minna ja suunasid talle ereda valguse nдkku, nii et ta silmad hakkasid vett jooksma; aga selle kхige eesmдrgiks oli lihtsalt teda alandada ja vхtta talt argumenteerimisja arutlemisvхime. Nende tegelik relv oli halastamatu ьlekuulamine, mis kestis ja kestis, tund tunni jдrel, pannes teda komistama, pььdes teda lхksu, keerates kхik pahupidi, mis ta ьtles, sььdistades teda igal sammul valetamises ja endale vasturддkimises, kuni ta hakkas nutma samavхrd hдbist kui nдrvide kurnatusest. Vahel nuttis ta viis-kuus korda ьhe ьlekuulamise jooksul. Enamasti nad karjusid ta peale ja дhvardasid teda vдhimagi ebaluse puhul uuesti valvurite kдtte anda; aga mхnikord nad muutsid дkki tooni, nimetasid teda seltsimeheks, manitsesid teda ingsotsi ja Suure Venna nimel ja kьsisid kurvalt, kas talle tхesti ei ole jддnud nii paljugi lojaalsust Partei vastu, et see paneks teda soovima heaks teha seda kurja, mis ta on teinud. Kui ta nдrvid oli pдrast tunde kestnud ьlekuulamist tдiesti lдbi, vхis isegi niisugune manitsus teda nutma panna. Lхpuks muserdas see nддgutamine teda hullemini kui valvurite saapad ja rusikad. Ta muutus lihtsalt ьheks suuks, mis andis tunnistusi, ja kдeks, mis kirjutas alla, mida temalt nхuti. Tema ainus mure oli дra arvata, mida ta nende meelest peaks ьles tunnistama, et siis seda kiiresti ьles tunnistada, enne kui see tццtlemine uuesti algab. Ta tunnistas ьles, et ta on tapnud silmapaistvaid Partei liikmeid, on levitanud mдssulisi lendlehti, on riisunud rahva vara, on mььnud maha sхjasaladusi ja pannud toime sabotaaюiakte. Ta tunnistas ьles, et ta on olnud Ida-Aasia valitsuse teenistuses juba 1968. aastast. Ta tunnistas ьles, et ta on usklik, et ta lцmitab kapitalismi ees ja et ta on seksuaalpervert. Ta tunnistas ьles, et ta on mхrvanud oma naise, kuigi ta teadis ja ka tema ьlekuulajad pidid teadma, et ta naine on elus. Ta tunnistas ьles, et ta on aastaid olnud isiklikult kontaktis Goldsteiniga ja kuulunud pхrandaalusesse organisatsiooni, mille liikmeks on peaaegu kхik inimolendid, keda ta iial on tundnud. Kergem oli kхike tunnistada ja kхiki sisse mдssida. Pealegi oli see kхik teatavas mхttes tхsi. Oli tхsi, et ta oli olnud Partei vaenlane, ja Partei silmis ei olnud mingit vahet mхtte ja teo vahel.

Aga oli ka teist laadi mдlestusi. Need seisid tema mдlus igaьks omaette — nagu pildid, mida raamis pimedus.

Ta oli ьhes kongis, mis vхis olla pime vхi valge, sest ta ei nдinud midagi peale ьhe silmapaari. Kдsivarre lдhedal tiksus aeglaselt ja regulaarselt mingi aparaat. Silmad lдksid suuremaks ja helendavamaks. Юkki ta kerkis toolilt, sццstis neisse silmadesse ja need neelasid ta alla.

Ta oli rihmadega seotud ьhe tooli kьlge, keset mххteriistu, pimestavate tulede all. Рks valge kitliga mees jдlgis mххteriistu. Vдljast kostis raskete saabaste trampimist. Uks kilatas lahti. Sisse marssis vahakarva nдoga ohvitser ja tema kannul kaks valvurit.

„Tuba ьks null ьks,” ьtles ohvitser.

Valge kitliga mees ei pццranud ьmber. Ta ei vaadanud ka Winstoni poole, vaatas ainult mххteriistu.

Ta kihutas mццda suurt koridori, mis oli kilomeetri laiune ja sдras kuldses valguses, rхkates naerda ja kisendades tдiest kхrist ьlestunnistusi. Ta tunnistas ьles isegi niisuguseid asju, mida ta oli suutnud piinamisel endale hoida. Ta kandis ette kogu oma eluloo kuulajaskonnale, kes seda juba tundis. Teda saatsid valvurid, teised ьlekuulajad, valge kitliga mehed, kes kхik kihutasid ьheskoos mццda koridori ja rхkkasid naerda. Midagi kohutavat, mis oli olnud tulevikku talletatud, oli kuidagi vдlditav olnud ja oli дra jддnud. Kхik oli korras, ta ei tundnud enam valu, tema elu viimane kui seik oli avalikuks tulnud, mхistetud ja andestatud.

Ta tahtis tхusta narilt, sest ta oli peaaegu kindel, et ta oli kuulnud O'Brieni hддlt. Kogu selle ьlekuulamise ajal oli tal olnud tunne, et O'Brien on kusagil lдhedal, kuigi ta ei olnud teda kordagi nдinud. See oli O'Brien, kes kхike juhtis. See oli tema, kes laskis valvurid Winstoni kallale ja kes takistas neid teda tapmast. See oli tema, kes otsustas, millal Winston peab valu kдes karjuma, millal ta peab puhata saama, millal tuleb talle sььa anda, millal tuleb tal magada lasta ja millal tuleb talle arstimeid kдsivarde sьstida. Tema oli see, kes esitas kьsimusi ja sisendas vastuseid. Tema oli piinaja, tema oli kaitsja, tema oli inkvisiitor ja tema oli sхber. Ja ьkskord — Winston ei suutnud meenutada, kas see oli arstimitest tingitud unes vхi tavalises unes vхi isegi дrkveloleku hetkel, — oli ьks hддl talle kхrva sosistanud: „Юrge kartke, Winston, te olete minu hoole all. Seitse aastat ma olen teid silmas pidanud. Nььd on otsustav hetk kдtte jхudnud. Ma pддstan teid, ma teen teid tдiuslikuks.” Ta ei olnud kindel, kas see oli O'Brieni hддl; aga see oli seesama hддl, mis oli talle selle teises unenдos seitse aastat tagasi цelnud: „Me kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust.”

Ta ei mдletanud ьlekuulamise lхppemist. Oli olnud must ajavahemik, ja siis oli see kong — vхi tuba —, kus ta praegu oli, vдhehaaval tema ьmber kuju vхtnud. Ta lamas selili ja ei olnud vхimeline end liigutama. Ta keha oli kхigis olulistes punktides kindlalt fikseeritud. Isegi ta kukal oli millegi haardes. O'Brien vaatas tema peale alla tхsiselt ja ьsna kurvalt. Tema nдgu oli altpoolt vaadatuna jдmedakoeline ja roidunud, silmaalused kottis, vдsinud kortsud ninast lхuani. Ta oli vanem, kui Winston oli arvanud; ta vхis olla neljakьmne kaheksa vхi viiekьmne aastane. Ta kдe all oli mingi mххteriist, millel oli peal hoob ja numbrilaud.

„Ma ьtlesin teile,” sхnas O'Brien, „et kui me uuesti kohtume, siis sьnnib see siin.”

„Jah,” vastas Winston.

Рhegi hoiatuseta, vдlja arvatud O'Brieni vaevumдrgatav liigutus, tulvas valulaine ьle kogu tema keha. See oli kohutav valu, sest ta ei saanud aru, mis toimub, ja tal oli tunne, et talle tekitatakse mingi surmav vigastus. Ta ei teadnud, kas see sьnnib tegelikult vхi on see tunne elektriliselt esile kutsutud; aga ta keha oli kujutuks vддndumas ja ihuliikmed aeglaselt kьljest rebenemas. Ja kuigi see valu ei toonud talle higi laubale, oli kхige halvem selle asja juures hirm, et ta selgroog vхib murduda. Ta surus hambad kokku ja hingas sьgavalt lдbi nina, pььdes vaikida nii kaua kui vхimalik.

„Te kardate,” ьtles O'Brien, vaadates tema nдgu, „et iga hetk vхib miski rebeneda. Ja kхige rohkem te kardate, et see saab olema teie selgroog. Te kujutate oma vaimusilmas elavalt ette, kuidas lьlisammas koost rebeneb ja ьdi sealt vдlja voolab. Te ju mхtlete sellele, kas pole, Winston?”

Winston ei vastanud. O'Brien tхmbas hoova numbrilaual tagasi. Valulaine taandus peaaegu niisama kiiresti, nagu oli alanud.

„See oli praegu nelikьmmend,” ьtles O'Brien. „Aga te nдete, et numbrid sel mххteriistal ulatuvad sajani. Pidage, palun, kogu meie jutuajamise kestel meeles, et minu vхimuses on tekitada teile valu — iga hetk ja selles astmes, nagu ma tahan. Niipea kui te mulle valetate vхi pььate kuidagi kхrvale pхigelda vхi ka lihtsalt langete allapoole oma tavalist intelligentsustaset, karjute te silmapilk valu kдes. On see teile arusaadav?”

„Jah,” vastas Winston.

O'Brien muutus lahkemaks. Ta kohendas mхtlikult prille ja kхndis paar sammu edasi-tagasi. Kui ta uuesti rддkima hakkas, oli ta hддl leebe ja kannatlik. Ta sarnanes arsti vхi хpetaja vхi isegi hingekarjasega, kes pььab pigem selgitada ja veenda kui karistada.

„Ma olen valmis teiega vaeva nдgema, Winston,” ьtles ta, „sest te olete seda vддrt. Te teate vдga hдsti, mis teil viga on. Te olete seda teadnud juba aastaid, aga te olete sхdinud selle teadmise vastu. Te olete vaimselt vддrastunud. Te kannatate mдluhдirete all. Te ei ole vхimeline meenutama tegelikke sьndmusi ja te pььate end veenda, et te mдletate sьndmusi, mida pole iial toimunud. Хnneks on see ravitav. Aga teie pole end iial ravinud, sest te pole seda lihtsalt suvatsenud. Oleks piisanud vдikesest tahtepingutusest, mida te pole valmis olnud tegema. Ma tean vдga hдsti, et te isegi praegu hoiate kinni oma tхvest, uskudes, et see on voorus. Vхtame ьhe nдite. Kellega Okeaania praegu sхdib?”

„Kui mind arreteeriti, sхdis Okeaania Ida-Aasiaga.”

„Ida-Aasiaga. Hдsti. Ja Okeaania on alati Ida-Aasiaga sхdinud, vхi kuidas?”

Winston tхmbas sьgavalt hinge. Ta avas suu, et midagi цelda, aga ei цelnud midagi. Ta ei suutnud pццrata pilku numbrilaualt.

„Tхde, palun, Winston. Teie tхde. Цelge mulle, mida te oma meelest mдletate?”

„Ma mдletan, et kхigest nдdal aega enne seda, kui mind arreteeriti, ei sхdinud me ьldse Ida-Aasiaga. Me olime temaga liidus. Sхda kдis Euraasiaga. Ja see oli kestnud neli aastat. Enne seda —”

O'Brien peatas teda kдeviipega.

„Teine nдide,” ьtles ta. „Mхne aasta eest te olite tхsiselt eksiarvamusel. Te uskusite, et kolm meest, kolm omaaegset Partei liiget, ja nimelt Jones, Aaronson ja Rutherford, — mehed, kes hukati riigireetmise ja sabotaaюi eest, pдrast seda, kui nad olid kхik tдielikult ьles tunnistanud, — ei olnud sььdi neis kuritegudes, milles neid sььdistati. Te uskusite, et te olete nдinud ьmberlьkkamatut dokumentaalset tхendit selle kohta, et nende ьlestunnistused ei pidanud paika. Seal oli ьks foto, mis teile viirastus. Te uskusite, et te olete seda tхesti kдes hoidnud. See oli umbes midagi niisugust.”

O'Brieni nдpuvahele oli ilmunud piklik ajalehevдljalхige. Umbes viis sekundit pьsis see Winstoni vaatevдljas. See oli ьks foto, ja polnud mingit kahtlust selle samasuses. See oli see foto. See oli ьks eksemplar Jones'i, Aaronsoni ja Rutherfordi fotost Partei delegaatidena New Yorgis, mille peale ta oli juhuslikult sattunud ьksteist aastat tagasi ja mille ta oli otsekohe hдvitanud. Ainult ьhe hetke pьsis see tema silme ees ja kadus siis jдlle. Aga ta oli seda nдinud, oli seda kahtlemata nдinud! Ta tegi meeleheitliku, ahastava katse oma ьlakeha vabaks pддsta. Aga vхimatu oli isegi sentimeetri vхrra ьkskхik mis suunas liikuda. Ta oli korraks isegi mххteriista дra unustanud. Tema ainus soov oli seda fotot veel kord kдes hoida vхi vдhemalt seda nдhagi.

„See on olemas!” hььatas ta.

„Ei ole,” ьtles O'Brien.

Ta lдks ьle toa. Vastasseinas oli mдluauk. O'Brien tхstis vхre ьles. Soe хhuvool haaras kerge paberitьki mдrkamatult kaasa; see haihtus lahvatavas leegis. O'Brien pццras end ringi.

„Tuhk,” ьtles ta. „Isegi teadmata mille tuhk. Pхrm. Seda pole olemas. Pole iial olnud.”

„Aga see oli ju olemas! See on olemas! See on olemas mдlus! Ma mдletan seda. Teie mдletate seda.”

„Mina ei mдleta midagi,” ьtles O'Brien.

Winstoni sьda vхpatas. See oli kaksisoim. Ta tundis surmlikku abitust. Kui ta oleks saanud kindel olla, et O'Brien valetab, siis poleks sellest midagi olnud. Aga oli tдiesti vхimalik, et O'Brien on tхepoolest selle foto unustanud. Ja kui nii, siis vхis ta olla unustanud ka juba selle, et ta eitas, et ta mдletab, ja vхis olla unustanud ka selle unustamise enda. Kuidas sai kindel olla, et see on lihtsalt silmamoondus? Vхib-olla oli see hullumeelne nihestus ajus tхesti toimunud: see mхte tegi teda relvituks.

O'Brien vaatas arupidavalt alla ta peale. Tal oli nььd veel enam хpetaja ilme, kes nдeb vaeva isemeelse, kuid andeka lapse pдrast.

„On olemas Partei loosung, mis kдib mineviku valitsemise kohta,” ьtles ta. „Korrake seda, palun.”

„„Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku”,” kordas Winston kuulekalt.

„„Kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku”,” kordas O'Brien heakskiitvalt pead noogutades. „Mis te arvate, Winston, kas minevik on tegelikult olemas?”

Winstonit haaras jдlle abitus. Ta pilk vilksas numbrilaua poole. Vдhe sellest, et ta ei teadnud, kas teda pддstab piinast „ei” vхi „ja”; ta ei teadnud isegi seda, missugust vastust ta ХIGEKS PEAB.

O'Brien muigas pхgusalt. „Te ei ole metafььsik, Winston,” ьtles ta. „Siiani te ei ole kordagi jдrele mхelnud, mida tдhendab хieti „olemas olla”. Ma kьsin tдpsemalt. Kas minevik on olemas kдegakatsutavalt, ruumis? Kas on kuskil niisugune koht, tahkete esemete maailm, kus minevik ikka veel kestab?”

„Ei ole.”

„Kus see minevik siis ьldse olemas on, kui ta on?”

„Allikates. See on kirja pandud.”

„Allikates. Ja —?”

„Teadvuses. Inimeste mдlus.”

„Mдlus. Nii, vдga hea. Meie, Partei, valitseme kхiki allikaid ja me valitseme kхigi mдlu. Niisiis me valitseme minevikku, eks ole?”

„Aga kuidas te saate takistada inimesi mдletamast?” hььatas Winston, unustades hetkeks jдlle numbrilaua. „See ei allu tahtele. See on sхltumatu. Kuidas te saate mдlu valitseda? Te ei valitse minu mдlu!”

O'Brieni nдgu tхmbus pilve. Ta pani kдe hoovale.

„Vastupidi,” ьtles ta, „teie ei valitse seda. See ongi, mis teid siia tхi. Te olete siin sellepдrast, et teil puudub tagasihoidlikkus, enesedistsipliin. Te ei ole valmis alistuma, mis on vaimse tervise hind. Te eelistate olla vaimuhaige, ьheisikuline vдhemus. Ainult distsiplineeritud teadvus vхib nдha reaalsust, Winston. Te usute, et reaalsus on midagi objektiivset, vдlist, sхltumatult olemas olevat. Te usute, et reaalsus on oma olemuselt endastmхistetav. Kui te petate end mхttega, et te nдete midagi, siis te eeldate, et ka kхik teised nдevad sedasama mis teie. Aga ma ьtlen teile, Winston, et reaalsus ei ole vдline. Reaalsus on olemas ainult inimteadvuses ja ei kusagil mujal. Aga mitte ьksikisiku teadvuses, mis vхib olla ekslik ja igal juhul kaob peatselt, vaid ainult Partei teadvuses, mis on kollektiivne ja surematu. Kхik, mida Partei tхeks peab, on tхde. Vхimatu on nдha reaalsust teisiti kui Partei silmade lдbi. See on tхsiasi, mis tuleb teil uuesti дra хppida, Winston. See nхuab enesehдvitamist, tahtepingutust. Te peate end maha salgama, enne kui te saate terveks.”

Ta vaikis mхne hetke, nagu lastes sellel, mis ta oli цelnud, settida.

„Mдletate,” jдtkas ta siis, „mida te oma pдevikusse kirjutasite: „Vabadus on vabadus цelda, et kaks pluss kaks on neli”?”

„Jah,” vastas Winston.

O'Brien tхstis oma vasaku kдe, kдeselg Winstoni poole, pцial pihku peidetud ja neli sхrme harali.

„Mitu sхrme mul pьsti on, Winston?”

„Neli.”

„Aga kui Partei ьtleb, et neid ei ole mitte neli, vaid viis, — palju siis?”

„Neli.”

Sхna lхpp muutus valuдhinaks. Osuti numbrilaual oli sццstnud viiekьmne viie peale. Winston tхmbus ьleni higiseks. Хhk tungis talle kopsudesse, дhvardades neid rebestada, ja vдljus uuesti sьgavate oiete saatel, mida ta ei suutnud isegi hambaid risti surudes tagasi hoida. O'Brien jдlgis teda, neli sхrme ikka veel pьsti. Ta tхmbas hoova tagasi. Sedapuhku valu ainult vдhenes natuke.

„Mitu sхrme, Winston?”

„Neli.”

Osuti tхusis kuuekьmne peale.

„Mitu sхrme, Winston?”

„Neli! Neli! Mida ma muud saan цelda? Neli!”

Osuti oli ilmselt veelgi tхusnud, aga ta ei vaadanud seda. Rohmakas, tхre nдgu ja neli sхrme tдitsid kogu vaatevдlja. Sхrmed seisid ta silmade ees nagu sambad, tohutu suured, дhmased ja nagu vдrelevad, aga neid oli ilma kahtluseta neli.

„Mitu sхrme, Winston?”

„Neli! Lхpetage дra, lхpetage дra! Kuidas te tohite! Neli! Neli!”

„Mitu sхrme, Winston?”

„Viis! Viis! Viis!”

„Ei, Winston, see ei aita. Te valetate. Te mхtlete ikka veel, et neid on neli. Mitu sхrme, palun?”

„Neli! Viis! Neli! Niipalju kui tahate. Ainult lхpetage дra, lхpetage see valu!”

Юkitselt ta oli istukil, O'Brieni kдsivars ьmber хlgade. Nдhtavasti oli ta mхneks hetkeks teadvuse kaotanud. Kцidikud, mis olid ta keha kinni hoidnud, olid lхdvenenud. Tal oli vдga kьlm, ta vappus ьle kogu keha, ta hambad plagisesid ja pisarad veeresid mццda pхski. Hetkeks liibus ta vastu O'Brienit nagu imik, see raske kдsi ьmber tema хlgade lohutas teda imelikul kombel. Tal oli tunne, et O'Brien on tema kaitsja, et valu tuleb kuskilt vдljastpoolt, mingist teisest allikast, ja et O'Brien pддstab teda sellest.

„Teil lдheb хppimine vдga visalt, Winston,” ьtles O'Brien malbelt.

„Mis ma sinna teha saan?” nuuksus Winston. „Mis ma sinna teha saan, kui ma nдen seda, mis on otse mu silmade ees? Kaks ja kaks on neli.”

„Mхnikord, Winston. Mхnikord on see viis. Mхnikord on see kolm. Ja mхnikord on see nii ьhte kui teist, kхik korraga. Te peate rohkem pingutama. Terveks saamine ei ole kerge.”

Ta pani Winstoni uuesti pikali. Haare jдsemete ьmber tihenes jдlle, aga valu oli taandunud ja vдrinad olid lakanud, jдttes jдrele ainult nхrkuse ja kьlmatunde. O'Brien andis peaga mдrku valge kitliga mehele, kes selle protseduuri ajal oli liikumatult kхrval seisnud. Valge kitliga mees kummardus ja vaatas Winstonile lдhedalt silma, katsus pulssi, surus kхrva vastu rinda, koputles siin ja seal; ja noogutas siis O'Brienile.

„Veel kord,” ьtles O'Brien.

Valu voogas Winstoni kehasse. Osuti pidi olema seitsmekьmne, seitsmekьmne viie peal. Seekord ta sulges silmad. Ta teadis, et sхrmed on ikka seal ja et neid on ikka neli. Tдhtis oli ainult kuidagi ellu jддda, kuni see kramp on mццdas. Ta oli lakanud mдrkamast, kas ta karjub vхi mitte. Valu vдhenes jдlle. Ta avas silmad. O'Brien oli hooba tagasi tхmmanud.

„Mitu sхrme, Winston?”

„Neli. Ma oletan, et neli. Ma nдeksin viit, kui ma saaksin. Ma pььan nдha viit.”

„Mida te tahate: veenda mind, et te nдete viit, vхi tхesti nдha neid?”

„Tхesti nдha neid.”

„Veel kord,” ьtles O'Brien.

Osuti oli nььd ehk kaheksa — vхi ьheksakьmne peal. Winston mдletas ainult tьkati, kust tuleb see valu! Tema vдrelevate laugude taga liikus sхrmede mets nagu mingis tantsus, liugudes sinna ja tдnna, kadudes ьksteise taha ja tulles jдlle nдhtavale. Ta pььdis neid loendada, ilma et ta oleks mдletanud, misjaoks ta seda teeb. Ta teadis vaid, et neid on vхimatu loendada ja et see tuleb kuidagi nelja ja viie mьstilisest samasusest. Valu vaibus taas. Kui ta silmad avas, leidis ta, et ta nдeb ikka sedasama. Arutu hulk sхrmi nagu liikuvad puud libises igas suunas, risti ja rдsti. Ta sulges uuesti silmad.

„Mitu sхrme mul pьsti on, Winston?”

„Ma ei tea. Ma ei tea. Te tapate mind, kui te seda veel kord teete. Neli, viis kuus — ausхna, ma ei tea.”

„See on juba parem,” ьtles O'Brien.

Nхel tungis Winstoni kдsivarde. Ja peaaegu samal hetkel levis ьle tema keha хnnis, tervistav soojus. Valu oli juba pooliti ununenud. Ta avas silmad ja vaatas tдnulikult O'Brienile otsa. Nдhes seda rohmakat, vagudest kьntud nдgu, nii inetut ja nii intelligentset, sulas tal sьda sees. Kui ta oleks saanud end liigutada, oleks ta oma kдe vдlja sirutanud ja pannud selle O'Brieni kдsivarrele. Ta polnud teda kunagi armastanud nii nagu sel hetkel, ja mitte ainult sellepдrast, et ta oli lхpetanud valu. Vana tunne, et tegelikult pole tдhtis, kas O'Brien on sхber vхi vaenlane, oli tagasi tulnud. O'Brien oli keegi, kellega sai rддkida. Vхib-olla inimene ei soovigi niivхrd seda, et teda armastataks, kui seda, et teda mхistetaks. O'Brien oli teda piinanud hullumeelsuse piirini, ja mхne aja pдrast, see on kindel, saadab ta teda surma. Aga see ei muutnud asja. Neid sidus miski, mis ulatus sьgavamale kui sхprus, nad olid vдga lдhedased: kuskil oli paik, kuigi olulisi sхnu ei цelda vхib-olla kunagi vдlja, kus nad vхisid kohtuda ja vestelda. O'Brien vaatas alla tema peale nдoga, mis jдttis mulje, et seesama mхte vхis liikuda ka tema peas. Kui ta hakkas rддkima, tegi ta seda kergel, vestlustoonil.

„Kas te teate, Winston, kus kohas te olete?” kьsis ta.

„Ei tea. Ma oletan. Armastusministeeriumis.”

„Aga kas te teate, kui kaua te olete siin olnud?”

„Ei tea. Pдevi, nдdalaid, kuid — ilmselt mitu kuud.”

„Ja mis te arvate, miks me inimesi siia toome?”

„Et nad end sььdi tunnistaksid.”

„Ei, see ei ole pхhjus. Mхelge veel.”

„Et neid karistada.”

„Ei!” hььdis O'Brien. Ta hддl oli tдiesti muutunud ja ta nдoilme oli дkki ьheaegu karm ja hingestatud. „Ei, mitte ainult selleks, et pressida teilt vдlja ьlestunnistust ja et teid karistada. Tahate, ma ьtlen teile, miks teid siia toodi? Et teid ravida! Et teid terveks teha! Kas te saate aru, Winston, et mitte ьkski, keda me siia toome, ei lahku siit nii, et me ei ole teda terveks ravinud? Meid ei huvita need totrad kuriteod, mida te olete toime pannud. Parteid ei huvita avalikud teod: meisse puutuvad ainult mхtted. Me ei piirdu vaenlase hдvitamisega, me teeme nad ьmber. Kas te saate aru, mida ma sellega mхtlen?”

Ta kummardus Winstoni kohale. Tema nдgu oli ebaloomulikult suur, sest see oli nii lдhedal, ja kohutavalt inetu, sest see paistis altvaates. Pealegi vдreles see erutusest, mingist hullumeelsest pingest. Winstoni sьda tхmbus jдlle kokku. Ta oleks hea meelega sьgavale voodisse vajunud, kui oleks saanud. Ta kartis tхsiselt, et O'Brien vхib niisama heast peast hooba tхmmata. Aga samal hetkel pццrdus O'Brien дra. Ta tegi paar sammu edasi-tagasi. Ja jдtkas siis juba rahulikumalt:

„Kхigepealt te peate aru saama, et siin ei ole kohta mдrterlusele. Te olete lugenud usulisest tagakiusamisest minevikus. Keskajal oli olemas inkvisitsioon. See kukkus lдbi. See pььdis ketserlust vдlja juurida, aga tegelikult pхlistas selle. Sest iga tuleriidal pхletatud ketseri asemele tekkis tuhat uut. Mispдrast? Sest inkvisitsioon hukkas oma vaenlasi avalikult, ja hukkas neid nii, et nad polnud midagi kahetsenud. Tegelikult hukkas neid sellepдrast, et nad polnud kahetsenud. Inimesed surid sellepдrast, et nad ei loobunud oma tхekspidamistest. Loomulikult kuulus kogu au ohvritele ja kogu hдbi langes inkvisiitoritele, kes neid pхletasid. Hiljem, kahekьmnendal sajandil, tekkisid niinimetatud totalitaarsed reюiimid. Saksa natsid ja vene kommunistid. Venelased kiusasid ketserlust taga julmemalt, kui inkvisitsioon seda oli teinud. Ja nad kujutlesid, et nad on mineviku vigadest хppinud; igatahes nad teadsid, et ei tohi mдrtreid teha. Enne kui nad oma ohvrid avalikule kohtuprotsessile tхid, pььdsid nad neis ettenдgelikult hдvitada igasuguse vддrikuse. Nad laostasid neid piinamise ja ьksikkambritega, kuni ohvrid oli haledad inimvaremed, kes tunnistasid kхike, mida neile suhu pandi, teotasid ennast, sььdistasid ja mustasid ьksteist ja palusid vigisedes armu. Ja ometi algas mхne aasta pдrast kхik otsast peale. Surnutest olid saanud mдrtrid ja nende alandus oli unustatud. Nii et veel kord — mispдrast? Eelkхige sellepдrast, et nende ьlestunnistused oli silmanдhtavalt vдlja pressitud ja vхltsid. Meie seda laadi vigu ei tee. Kхik siinsed ьlestunnistused vastavad tхele. Me paneme nad tхele vastama. Ja peaasi, me ei lase surnutel enda vastu tхusta. Юrge lootkegi, Winston, et jдrelpхlved teid хigeks mхistavad. Jдrelpхlved ei kuule teist iial. Teid tхstetakse lihtsalt ajaloo voolust vдlja. Me aurustame teid ja lennutame stratosfддri. Teist ei jдд midagi jдrele; ei nime registrisse ega jдlge elavate mдllu. Te muutute olematuks nii minevikus kui tulevikus. Teid pole kunagi olemas olnud.”

Milleks siis minu piinamisega nii palju vaeva nдha? mхtles Winston дkki kibestunult. O'Brien jдi seisma, nagu oleks Winston selle mхtte valjusti vдlja цelnud. Ta lai inetu nдgu tuli lдhemale, silmad veidi vidukil.

„Te mхtlete,” ьtles ta, „et kuna me kavatseme teid tдielikult hдvitada, nii et sellel, mida te ьtlete vхi teete, ei ole vдhimatki tдhtsust, — et miks me siis nдeme esmalt vaeva teie ьlekuulamisega? Seda te mхtlesite, eks ole?”

„Jah,” vastas Winston.

O'Brien muigas kergelt. „Te olete viga mustris, Winston, te olete plekk, mis tuleb дra pьhkida. Kas ma ei seletanud siis teile дsja, et meie erineme mineviku represseerijatest? Meid ei rahulda tuim kuulekus ega isegi kхige orjalikum allaheitlikkus. Kui te lхpuks meile alistute, peab see toimuma teie omal vabal tahtel. Me ei hдvita ketserit, sellepдrast et ta on meie vastu: kuni ta on meie vastu, me ei hдvita teda iial. Me pццrame teda, me alistame ta sisima olemuse, me kujundame ta ьmber. Me kхrvetame temast vдlja kхik halva ja kхik pettekujutlused; me toome ta enda leeri, mitte nдiliselt, vaid tхeliselt, kogu sьdame ja hingega. Me teeme ta ьheks meie hulgast, enne kui me ta дra tapame. Me ei talu ainsatki vддrmхtet maailmas, ьkskхik kui salajane vхi jхuetu see ka oleks. Isegi surmatunnil ei saa me lubada vдhimatki kхrvalekaldumist. Vanasti lдks ketser tuleriidale nagu ketser, ilmutades avalikult oma ketserlust ja olles selle ьle uhke. Isegi Vene puhastuste ohver vхis kanda oma kolpa suletult mдssulisi mхtteid, kui ta astus mццda koridori, oodates kuuli. Aga meie teeme aju tдiuslikuks, enne kui me ta sodiks laseme. Vana despotismi kдsk oli „Sina ei pea mitte”. Totalitarismi kдsk oli „Sa pead”. Meie kдsk on „Ole”. Mitte keegi, keda me siia toome, ei suuda meile vastu seista. Kхik pestakse puhtaks. Isegi need kolm armetut reeturit, kelle sььtusse te kunagi uskusite, — Jonesi, Aaronsoni ja Rutherfordi me murdsime viimaks. Ma vхtsin ise osa nende ьlekuulamisest. Ma nдgin, kuidas nende vastupanu vдhehaaval rauges, kuidas nad vigisesid, roomasid ja nutsid, — lхpuks enam mitte valu vхi hirmu, vaid ainult kahetsuse pдrast. Selleks ajaks, kui me nendega lхpetasime, olid nad veel ainult inimese kestad. Neisse ei olnud jддnud midagi peale ahastuse selle pдrast, mis nad oli teinud, ja armastuse Suure Venna vastu. Oli liigutav vaadata, kuidas nad teda armastasid. Nad palusid, et neid lastaks kiiresti maha, nii et nad vхiksid surra, kuni nende mхtted on veel puhtad.”

Tema hддl oli muutunud peaaegu unistavaks. Tema nдol pьsis eksalteeritus, hullumeelne elevus. Ta ei teeskle, mхtles Winston; ta ei silmakirjatse; ta usub iga oma sхna. Ja mis Winstonit kхige enam rхhus, oli omaenda vaimse alavддrsuse tunne. Ta vaatas seda rohmakat, aga siiski nхtket kuju, kes edasi-tagasi kхndides aeg-ajalt tema vaatevдljale ilmus ja sealt jдlle kadus. O'Brien oli temast igas suhtes ьle. Kхik, mis Winstonile eales pдhe oli tulnud vхi vхis tulla, oli O'Brienile ammu teada, lдbi mхeldud ja kхrvale heidetud. Ta teadvus sisaldas Winstoni teadvust. Aga kuidas sai O'Brien niisugusel puhul hull olla? See pidi olema tema, Winston, kes on hull. O'Brien jдi seisma ja vaatas alla tema peale. Ta hддl kхlas taas karmilt.

„Юrge lootkegi, Winston, et te saate end pддsta, ьkskхik kui tдielikult te meile ka alistute. Рhelegi, kes on kord juba хigelt teelt kхrvale kaldunud, ei heiteta armu. Te ei pддseks meie kдest isegi siis, kui me otsustaksime lasta teid elada rahus oma elupдevade lхpuni. See, mis teiega siin toimub, jдtab igaveseks oma jдlje. Teadke seda juba ette. Me surume teid seisundisse, millest on vхimatu tхusta. Teiega sьnnib asju, millest te ei parane, isegi kui te elaksite tuhat aastat. Te ei ole enam iial vхimeline tundma lihtsaid inimtundeid. Teie sees on kхik surnud. Te ei ole enam iial vхimeline tundma, mis on armastus, vхi sхprus, vхi elurххm, vхi naer, vхi uudishimu, vхi julgus, vхi ausus. Te olete seest ххnes. Me pigistame teid tьhjaks ja tдidame siis iseendaga.”

Ta jдi vait ja andis valge kitliga mehele mдrku. Winston taipas, et ta kukla taha lьkatakse mingi raske aparaat. O'Brien istus tema voodi kхrvale, nii et ta nдgu jдi Winstoni omaga enam-vдhem samale kхrgusele.

„Kolm tuhat,” ьtles ta ьle Winstoni pea valge kitliga mehele.

Kaks pehmet padjakest, mis olid kergelt niisked, liibusid Winstoni oimudele. Ta hakkas ьle keha vдrisema. Piin oli tulekul, uutmoodi piin. O'Brien pani oma kдe rahustavalt, peaaegu sхbralikult tema kдele.

„Seekord see pole valus,” ьtles ta. „Vaadake mulle otse silma.”

Samal hetkel toimus kurdistav plahvatus vхi miski, mis oli nagu plahvatus, kuigi ei olnud kindel, kas mingit heli ьldse oli. Igal juhul oli seal pimestav valgussдhvatus. Winston ei tundnud valu, ta oli ainult oimetu. Ja kuigi ta oli juba selili lamanud, kui see asi juhtus, oli tal imelik tunne, et teda oli sellesse asendisse paisatud. Kohutav valutu hoop oli ta laiaks litsunud. Samuti oli midagi toimunud ta peas. Kui ta pilk selgis, mдletas ta, kes ta on ja kus ta on, ja tundis дra nдo, mis talle otsa vaatas; aga kuskil oli suur tьhjuselaik, nagu oleks tal ajust ьks tьkk vдlja vхetud.

„See lдheb mццda,” ьtles O'Brien. „Vaadake mulle silma. Kellega Okeaania sхdib?”

Winston jдi mхtlema. Ta teadis, mida tдhendab Okeaania ja et tema on Okeaania kodanik. Ta mдletas ka Euraasiat ja Ida-Aasiat; aga kes kellega sхdib, seda ta ei teadnud. Tegelikult ei olnud tal aimugi, et ьldse sхda kдib.

„Ma ei mдleta.”

„Okeaania sхdib Ida-Aasiaga. Kas te nььd mдletate seda?”

„Jah.”

„Okeaania on alati sхdinud Ida-Aasiaga. See sхda on vahetpidamata kestnud, teie elu esimestest pдevadest peale, Partei asutamisest peale, ajaloo algusest peale, kogu aeg ikka seesama sхda. Kas te mдletate seda?”

„Jah.”

„Рksteist aastat tagasi te mхtlesite vдlja legendi kolmest mehest, kes mхisteti surma riigireetmise eest. Te vдitsite, et te olete nдinud ajalehevдljalхiget, mis tхendas nende sььtust. Niisugust ajalehevдljalхiget pole iial olemas olnud. Te mхtlesite selle vдlja ja jдite ise oma vдljamхeldist uskuma. Nььd te mдletate seda hetke, millal te selle vдlja mхtlesite. Kas te mдletate seda?”

„Jah.”

„Юsja ma nдitasin teile sхrmi. Kas nдgite viit sхrme. Kas mдletate seda?”

„Jah.”

O'Brien tхstis vasaku kдe, surus pцidla pihku ja nдitas nelja sхrme.

„Siin on viis sхrme. Kas te nдete viit sхrme?”

„Jah.”

Ja ta nдgi neid, ьhe pхgusa viivu, enne kui dekoratsioonid ta vaimusilma ees vahetusid. Ta nдgi viit sхrme, ilma mingi moonutusega. Siis oli kхik jдlle normaalne, ja endine hirm, vihkamine ja hдmming tulid rьsinal tagasi. Aga vahepeal oli olnud ьks hetk sдravat selgust, — ta ei teadnud, kui kaua, vхib-olla kolmkьmmend sekundit —, kus iga uus O'Brieni sisendus oli tдitnud tьhjuselaiku ja oli muutunud absoluutseks tхeks ja kus kaks pluss kaks oleks vхinud olla niisama hдsti kolm kui viis, vastavalt vajadusele. See kadus kьll enne, kui O'Brien ta kдest lahti laskis; aga kuigi ta ei saanud seda enam tagasi, mдletas ta seda, nagu mдletatakse mхnd eredat elamust mхnest kaugemast elujдrgust, kus sa olid tegelikult hoopis teine inimene.

„Nдete nььd,” ьtles O'Brien, „et see on tдiesti vхimalik.”

„Jah,” ьtles Winston.

O'Brien tхusis rahuloleva nдoga pьsti. Temast vasakul nдgi Winston valge kitliga meest ampullil kaela maha viilimas ja sьstalt tдitmas. O'Brien pццrdus naeratades Winstoni poole. Peaaegu vana tuttava liigutusega kohendas ta ninal prille.

„Kas te mдletate,” ьtles ta, „et te kirjutasite oma pдevikusse, et pole tдhtis, kas ma olen sхber vхi vaenlane, peaasi et ma olen inimene, kes mхistab teid ja kellega vхib rддkida? Teil oli хigus. Ma rддgin teiega hea meelega. Mulle meeldib teie vaimulaad. Me oleme sarnased, selle vahega, et teie olete juhtumisi vaimuhaige. Enne kui me seansi lхpetame, vхite mulle esitada mхne kьsimuse, kui te soovite.”

„Рkskхik mille kohta?”

„Jah.” Ta mдrkas, et Winstoni pilk peatub numbrilaual. „See on vдlja lьlitatud. Mis on teie esimene kьsimus.”

„Mis te Juliaga tegite?” kьsis Winston.

O'Brien muigas jдlle. „Ta reetis teid, Winston. Jalamaid, vдhimagi kхhkluseta. Ma olen harva nдinud kedagi nii varmalt meie poole ьle tulevat. Te ei tunneks teda enam дragi, kui te teda nдeksite. Kogu tema mдssumeel, tema kavaldamine, tema kergemeelsus ja kхlvatus on temast vдlja kхrvetatud. Tдielik pццrdumine, krestomaatiline juhtum.”

„Te piinasite teda?”

O'Brien jдttis vastamata. „Jдrgmine kьsimus,” ьtles ta.

„Kas Suur Vend on olemas?”

„Muidugi on ta olemas. Partei on olemas. Suur Vend on Partei kehastus.”

„Kas ta on olemas samamoodi, nagu mina olen olemas?”

„Teid ei ole olemas,” ьtles O'Brien.

Winstonit haaras taas tдielik abitus. Ta teadis vхi oli vхimeline ette kujutama argumente, mis tхendavad, et teda ei ole olemas; aga neil ei olnud mхtet, see oli ainult sхnamдng. Kas vдide „Teid ei ole olemas” ei ole siis loogikaline absurd? Aga miks oli vaja nii цelda? Ta mхistus tхmbus krampi, kui ta mхtles ьmberlьkkamatutele, hullumeelsetele argumentidele, millega O'Brien teda hдvitaks.

„Ma arvan, et ma olen olemas,” ьtles ta vдsinult. „Mul on eneseteadvus. Ma sьndisin ja ma suren. Mul on kдed ja jalad. Ma tдidan kindla koha ruumis. Рkski teine tahke keha ei saa samal ajal seda kohta tдita. Kas Suur Vend on samal viisil olemas?”

„Sel pole tдhtsust. Ta on olemas.”

„Kas Suur Vend sureb kunagi?”

„Muidugi mitte. Kuidas ta saab surra? Jдrgmine kьsimus.”

„Kas Vennaskond eksisteerib?”

„Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lхpuks lahti laseksime ja te elaksite ьheksakьmne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele kьsimusele on „ei” vхi „jaa”. See jддb teile lahendamatuks mхistatuseks, niikaua kui te elate.”

Winston lamas vaikselt. Ta rind hakkas veidi kiiremini kerkima ja vajuma. Ta ei olnud ikka veel esitanud kьsimust, mis oli talle esimesena pдhe tulnud. Ta oleks pidanud seda kьsima, aga ta keel nagu ei paindunud seda kuuldavale tooma. O'Brieni nдol vдreles kerge muhelus. Isegi ta prilliklaasid nдisid irooniliselt helkivat. Ta teab, mхtles Winston дkki, ta teab, mida ma tahan kьsida! Ja selle mхtte juures purskusid tal sхnad suust:

„Mis on toas ьks null ьks?”

O'Brieni nдoilme jдi muutumatuks. Ta vastas kuivalt:

„Te teate, mis on toas ьks null ьks, Winston. Kхik teavad, mis on toas ьks null ьks.”

Ta andis valge kitliga mehele sхrmega mдrku. Ilmselt oli seanss lхppenud. Nхel tungis Winstoni kдsivarde. Ta vajus peaaegu silmapilk sьgavasse unne.

3

"Teie taasintegreerimisel on kolm staadiumi,” ьtles O'Brien. „On хppimine, on mхistmine ja on omaksvхtmine. Teil on nььd aeg siseneda teise staadiumi.”

Nagu tavaliselt, lamas Winston selili. Aga viimasel ajal ei olnud tema kцidikud enam nii pingul. Teda hoiti ikka veel voodis, aga ta sai pisut pхlvi liigutada ja sai oma pead kьljelt kьljele pццrata ja kььnarnukist kдsi tхsta. Ka numbrilaud ei olnud enam nii hirmuдratav. Ta vхis valuvahkusid vдltida, kui ta oli kьllalt kiire taibuga; O'Brien tхmbas hooba peamiselt siis, kui Winston ilmutas erilist juhmust. Mхnikord ei kasutatud aparaati kogu seansi jooksul. Winston ei mдletanud, mitu seanssi juba oli olnud. Kogu see protsess nдis olevat kestnud juba teab kui kaua — vхib-olla nдdalaid — ja vahed seansside vahel vхisid olla mхnikord mitme pдeva, mхnikord ainult tunni vхi paari pikkused.

„Siin lamades,” ьtles O'Brien, „olete te sageli imestanud — te olete seda minult isegi kьsinud —, miks raiskab Armastusministeerium teie peale nii palju jхudu ja aega. Ja kui te olite vaba, siis te murdsite pead tegelikult sellesama probleemi kallal. Teile oli mхistetav selle ьhiskonna mehhanism, milles te elasite, aga mitte selle aluseks olevad motiivid. Mдletate, te kirjutasite pдevikusse: „Ma saan aru, kuidas, aga ma ei saa aru, miks?” Murdes pead selle „miks”-i kallal, hakkasite te kahtlema oma mхistuses. Te olete lugenud seda raamatut, Goldsteini raamatut, vдhemalt osaliselt. Kas see ьtles teile midagi, mida te juba enne ei teadnud?”

„Te olete seda lugenud?” kьsis Winston.

„Mina olen selle kirjutanud. See tдhendab, ma vхtsin osa selle kirjutamisest. Рkski raamat pole ьhe isiku toode, nagu te teate.”

„Kas see on хige, mis seal on цeldud?”

„Kirjeldav osa kьll. Programm aga, mis seal esitatakse, on tдielik absurd. Salajane teadmiste kogumine — valgustuse jдrk-jдrguline levimine — lхpuks proletariaadi mдss — Partei kukutamine. Te teadsite juba ette, mis seal kirjas on. Aga see kхik on absurd. Proletaarlased ei hakka iial mдssama, ka mitte tuhande vхi miljoni aasta pдrast. Nad ei saa hakata. Pхhjust ma ei pea teile ьtlema: te teate seda isegi. Kui te olete hellitanud lootust, et kunagi toimub vдgivaldne vхimuvahetus, siis te vхite selle heaga maha matta. Parteid ei saa mitte mingil viisil kukutada. Partei valitseb igavesti. Vхtke see oma mхtete lдhtepunktiks.”

Ta tuli voodile lдhemale. „Igavesti!” kordas ta. „Ja nььd lдhme tagasi kьsimuste „miks” ja „kuidas” juurde. Te mхistate kьllalt hдsti, kuidas Partei vхimul pьsib. Nььd aga цelge mulle, miks me vхimust kinni hoiame. Mis motiividel? Miks me vхimu tahame? Noh, цelge,” lisas ta, kui Winston ikka vaikis.

Aga Winston ei цelnud hetke vхi paari jooksul veel midagi. Teda oli haaranud roidumus. O'Brieni nдkku oli tagasi tulnud дhmane hullumeelne vaimustuskuma. Winston teadis juba ette, mida O'Brien ьtleb. Et Partei ei hoia vхimu enda kдes mitte omakasupььdlikel eesmдrkidel, vaid ainult enamiku hьvanguks. Et ta on vхtnud vхimu enda kдtte sellepдrast, et inimesed on ьldiselt nхrgad ja arad olendid, kes ei suuda vabadust taluda ja tхele nдkku vaadata ja keda peavad valitsema ja sьstemaatiliselt petma need, kes on neist tugevamad. Et inimkonnal on valida vaid vabaduse ja хnne vahel ja et suurem osa inimkonnast eelistab хnne. Et Partei on igipхline nхrkade kaitsja, pьhendatute sekt, mis teeb kurja, heale teed rajades ja oma хnne teiste хnne heaks ohverdades. Aga kхige kohutavam, mхtles Winston, kхige kohutavam on see, et O'Brien ka usub seda, mida ta rддgib. Seda on ta nдost nдha. O'Brien teab kхike. Ta teab Winstonist tuhat korda paremini, mis maailm endast tegelikult kujutab, missuguses alanduses suurem osa inimolendeid elab ja missuguse pettuse ja vдgivalla abil Partei neid seal hoiab. Ta on seda kхike mхistnud, on seda kхike vaaginud, ja ometi, sellest hoolimata: lхppeesmдrk pьhitseb abinхu. Mida sa saad teha vaimuhaigega, mхtles Winston, kes on intelligentsem kui sina, kes kuulab su argumendid viisakalt дra ja pьsib siis lihtsalt oma vaimuhaiguses?

„Te valitsete meid meie enda hьvanguks,” ьtles ta jхuetult. „Te usute, et inimolendid ei suuda ise endaga toime tulla ja sellepдrast —”

Ta vхpatas ja peaaegu rццgatas. Tema keha oli lдbinud valuvahk. O'Brien oli lьkanud hooba numbrilaual kolmekьmne viie peale.

„Rumal jutt, Winston, vдga rumal!” ьtles ta. „Kas teil tхesti midagi paremat pдhe ei tulnud.”

Ta tхmbas hoova tagasi ja jдtkas:

„Ma vastan nььd ise oma kьsimusele. Ja nimelt: Partei hoiab vхimu enda kдes ainult enda huvides. Meid ei huvita teiste hьvang; meid huvitab ьksnes vхim. Mitte rikkus vхi luksus vхi pikk elu vхi хnn: ainult vхim, puhas vхim. Te mхistate peagi, mida tдhendab puhas vхim. Me erineme kхigist mineviku oligarhiatest selle poolest, et me teame tдpselt, mida me teeme. Kхik senised oligarhiad, isegi need, mis sarnanesid meiega, olid arad ja silmakirjalikud. Saksa natsid ja Vene kommunistid olid oma meetodeilt meile vдga lдhedased, aga neil ei jдtkunud siiski julgust tunnistada oma eesmдrke. Nad tegid nдo ja vхib-olla isegi uskusid, et nad on sunnitult ja ainult lьhikeseks ajaks vхimu haaranud ja et lдhema nurga taga ootab paradiis, kus inimolendid on vabad ja vхrdsed. Meie ei ole niisugused. Me teame, et keegi ei haara vхimu, kavatsusega sellest loobuda. Vхim ei ole vahend, vхim on eesmдrk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks; revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmдrk on tagakiusamine. Piinamise eesmдrk on piinamine. Vхimu eesmдrk on vхim. Kas te hakkate nььd mind mхistma?”

Winstonit hдmmastas, nagu teda varemgi oli hдmmastanud, O'Brieni vдsinud nдgu. See oli tugev, lihav ja brutaalne, see pakatas intelligentsist ja mingist vaoshoitud kirglikkusest, mille ees ta tundis end abitult; aga see oli vдsinud. Silme all olid kotid ja pхsesarnadel oli nahk lхtv. O'Brien kummardus tema kohale, lдhendades talle meelega oma kurnatud nдgu.

„Te mхtlete,” ьtles ta, „et mu nдgu on vana ja vдsinud. Te mхtlete, et ma rддgin vхimust, kuigi ma ei ole vхimeline takistama isegi omaenda keha allakдiku. Aga kas te ei taipa, Winston, et indiviid on kхigest rakk? Rakkude kurnatus nдitab ainult organismi elujхudu. Kas te surete, kui endal kььsi lхikate?”

Ta pццrdus voodist дra ja hakkas, ьks kдsi taskus, mццda tuba edasi-tagasi kдima.

„Me oleme vхimu preestrid,” ьtles ta. „Vхim on jumal. Aga teie jaoks on vхim praegu ainult ьks sхna. Teil oleks juba aeg aimu saada, mida vхim tдhendab. Esimene asi, mida teil on tarvis mхista, on see, et vхim on kollektiivne. Indiviidil on vхimu ainult sel mддral, kuivхrd ta lakkab olemast indiviid. Te teate Partei loosungit „Vabadus on orjus”. Aga on teil kunagi pдhe tulnud, et selle vхib ka ьmber pццrata? Orjus on vabadus. Рksikisik jддb ka vabaduses alati kaotajaks. See peab nii olema, sest iga inimolend on mхistetud surema, mis on kхigist krahhidest suurim. Aga kui ta suudab tдielikult, jддgitult alistuda, kui ta suudab oma isiksusest vabaneda, kui ta suudab end sedavхrd Parteisse sulatada, et ta ongi Partei, siis on ta kхikvхimas ja surematu. Teine asi, mida teil on tarvis mхista, on see, et vхim on vхim inimolendite ьle. Keha ьle, — eelkхige aga mхistuse ьle. Vхim mateeria ьle — vдlise reaalsuse ьle, nagu teie ьtleksite — ei ole tдhtis. Mateeria on tдielikult meie mхju all.”

Hetkeks unustas Winston numbrilaua. Ta tegi дgeda katse istukile tхusta, aga tal хnnestus ainult valusalt oma keha vддnata.

„Kuidas saab mateeria teie mхju all olla?” pahvatas ta. „Te ei suuda mхjutada isegi kliimat vхi gravitatsiooniseadust. Ja on olemas haigused, valu, surm —”

O'Brien sundis teda kдeviipega vaikima. „Me mхjutame mateeriat, sest me mхjutame teadvust. Reaalsus on seespool koljut. Kьllap te saate sellest vдhehaaval aru, Winston. Meie jaoks pole midagi vхimatut. Nдhtamatuks muutumine, levitatsioon — kхik on vхimalik. Ma vхiksin seebimullina хhku tхusta, kui ma tahaksin. Aga ma ei taha, sest Partei ei taha seda. Te peate vabanema neist ьheksateistkьmnenda sajandi ettekujutustest, mis puutub loodusseadustesse. Me teeme loodusseadusi.”

„Aga te ei tee ju! Te ei ole isegi selle planeedi isandad. Kuidas jддb siis Euraasia ja Ida-Aasiaga? Te ei ole neid veel vallutanud.”

„See pole tдhtis. Me vallutame nad siis, kui see meile sobib. Ja kui me ka ei valluta, mis vahet seal on? Me vхime nad olematuks muuta. Maailm — see on Okeaania.”

„Aga maailm ise pole muud kui tolmukьbe. Ja inimene on nii tilluke ja abitu! Kui kaua ta on olemas olnud? Maakera oli miljoneid aastaid asustamata.”

„Lollus. Maakera on niisama vana nagu meie, mitte vanem. Kuidas saab ta vanem olla? Midagi ei ole olemas vдljaspool inimteadvust.”

„Aga maapхu on tдis vдljasurnud loomade luustikke — mammuteid ja mastodone ja tohutu suuri roomajaid, kes elasid siin ammu enne seda, kui inimene siia ilmus.”

„Kas te olete neid luid kunagi nдinud, Winston? Muidugi ei ole. Рheksateistkьmnenda sajandi bioloogid mхtlesid need vдlja. Enne inimest ei olnud siin midagi. Ja pдrast inimest, kui ta ьkskord vдlja sureb, ei tule ka midagi. Vдljaspool inimest ei ole midagi olemas.”

„Aga vдljaspool meid on ju terve universum. Vaadake tдhti! Mхni neist on meist miljoni valgusaasta kaugusel. Nad jддvad meile igavesti kдttesaamatuks.”

„Mis on tдhed?” ьtles O'Brien ьkskхikselt. „Need on tulukesed mхne kilomeetri kaugusel. Me jхuaksime nendeni kьll, kui me tahaksime. Vхi me vхiksime nad дra kustutada. Maakera on universumi keskpunkt. Pдike ja tдhed tiirlevad ьmber selle.”

Winston tegi uuesti krampliku liigutuse. Aga seekord ei lausunud ta sхnagi. O'Brien jдtkas, nagu vastaks ta kuuldavale toodud vastuvдitele:

„Teatavateks otstarveteks ei pea see muidugi paika. Kui me sхidame merd vхi kui me ennustame pдikesevarjutust, on meil sageli mugavam eeldada, et maakera tiirleb ьmber pдikese ja tдhed on meist miljonite valgusaastate kaugusel. Aga mis siis sellest? Kas te arvate, et kaksik-astronoomiasьsteemi loomine kдib meil ьle jхu? Tдhed vхivad olla lдhedal vхi kaugel, nagu meile just vaja on. Kas te arvate, et meie matemaatikud ei ole selleks vхimelised? Kas te olete unustanud kaksisoima?”

Winston tхmbus voodile kцssi. Iga tema vдidet tabas kiire vastus nagu kaikahoop. Ja ometi ta teadis, et tal on хigus. Seda arvamust, et vдljaspool meie teadvust ei ole midagi olemas, pidi ju kindlasti saama kuidagi ьmber lьkata? Kas see polnud juba ammu aega tagasi ekslikuks tunnistatud? Sellel oli isegi oma nimi, mis talle meelde ei tulnud. O'Brieni suunurkades tuksles kerge muie, kui ta vaatas alla Winstoni peale.

„Ma mainisin juba, Winston,” ьtles ta, „et metafььsika ei ole teie tugev kьlg. See sхna, mida te pььate meelde tuletada, on solipsism. Aga te eksite. See ei ole solipsism. Vхi kui, siis kollektiivne solipsism. Ja see on juba midagi muud: tegelikult vastandmхiste. Aga me oleme kхrvale kaldunud,” lisas ta teise tooniga. „Tхeline vхim, vхim, mille eest me peame vхitlema nii ццl kui pдeval, ei ole vхim mitte asjade, vaid inimeste ьle.” Ta vaikis hetke ja vхttis siis taas lootustandvat хpilast kьsitleva koolmeistri hoiaku: „Kuidas omandab ьks inimene vхimu teise inimese ьle, Winston?”

Winston mхtles. „Pannes teda kannatama,” vastas ta.

„Just nimelt. Pannes teda kannatama. Alistumisest ьksi ei piisa. Kui inimene ei kannata, kuidas saab siis olla kindel, et ta alistub sinu, ja mitte omaenda tahtele? Vхim on valu tekitamises ja alandamises. Vхim on inimteadvuse tьkkideks rebimises ja selle uuel kujul oma suva jдrgi kokku panemises. Kas te hakkate nььd taipama, mis laadi maailma me loome? See on tдielik vastand neile rumalatele hedonistlikele Utoopiatele, mida vanad reformaatorid ette kujutasid. See on hirmu ja reetmise ja piina maailm, jalge alla sхtkumise ja jalge alla sхtkutuse maailm, maailm, mis ei muutu tдiustudes mitte armulikumaks, vaid armutumaks. Arenemine meie maailmas on arenemine suurema valu poole. Vanad tsivilisatsioonid kuulutasid, et nad pхhinevad armastusel ja хiglusel. Meie oma pхhineb vihkamisel. Meie maailma ei jдд muud tundeid kui hirm, raev, vхidurххm ja enesealandus. Kхik muu me hдvitame — viimaseni. Me oleme juba murdnud Revolutsiooni-eelsest ajast pдrineva mхtteviisi. Me oleme lдbi lхiganud sidemed lapse ja vanemate, inimese ja inimese, mehe ja naise vahel. Keegi ei julge enam usaldada oma naist vхi last vхi sхpra. Ja tulevikus ei olegi enam naisi vхi sхpru. Lapsed vхetakse emadelt дra sьndimisel, nagu kandadelt vхetakse munad дra. Seksuaalinstinkt juuritakse vдlja. Sigitamine muutub iga-aastaseks formaalsuseks nagu ostukaartide uuendamine. Me hдvitame orgasmi. Meie neuroloogid juba tццtavad selle kallal. Kaob igasugune ustavus, vдlja arvatud ustavus Parteile. Kaob igasugune armastus, vдlja arvatud armastus Suure Venna vastu. Kaob igasugune naer, vдlja arvatud vхidurххmus naer pхrmupaisatud vaenlase ьle. Kaob igasugune kunst, kirjandus ja teadus. Kui me oleme kхikvхimsad, siis meil pole enam teadust vaja. Kaob igasugune vahe ilusa ja inetu vahel. Kaob igasugune huvi elu vastu ja vхime elust mхnu tunda. Kхik vхistlevad rххmud hдvitatakse. Aga iial — дrge unustage seda, Winston, — iial ei kao joobumus vхimust, see kasvab pidevalt ja muutub pidevalt rafineeritumaks. Ja iial, mitte hetkekski ei kao vхidurххm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui te soovite silme ette manada tuleviku vхrdkuju, siis kujutlege saabast, mis trambib inimnдol, — igavesti.”

Ta jдi vait, nagu oodates, et Winston hakkab rддkima. Winston aga pььdis jдlle voodis kцssi tхmbuda. Ta ei suutnud midagi цelda. Tema sьdant haaras jдine kьlmus. O'Brien jдtkas:

„Ja pidage meeles, et nii see saab olema igavesti. Alati on olemas nдgu, millel tallata. Ketsereid, ьhiskonna vaenlasi, on alati olemas, nii et neid saab ikka ja jдlle pхrmu paisata ja alandada. Kхik see, mida te olete kogenud, sestpeale kui te olete meie kдes, jдtkub, ja veel hullemini. Nuhkimine, pealekaebamine, piinamine, hukkamine ja kadunuks jддmine ei lхpe kunagi. See on samavхrd terrori kui vхidurххmu maailm. Mida tugevam on Partei, seda sallimatum ta on; mida nхrgem on opositsioon, seda julmem on vдgivald. Goldstein ja tema ketserlus elab igavesti. Iga pдev, iga hetk paisatakse see pхrmu, paljastatakse, tehakse naeruks, sьlitatakse tдis — ja ometi jддb see igavesti elama. See nдitemдng, mida ma teiega olen seitse aastat mдnginud, kordub ikka ja jдlle, pхlvest pхlve, aina rafineeritumas vormis. Meie kдes on alati mхni ketser, valust rццkiv, murtud, pхlastusvддrne — ja lхpuks tдielikult pattukahetsev, iseenda kдest pддstetud, vabatahtlikult meie jalge ette roomav. Niisugune on maailm, mida me ehitame, Winston. Maailm, kus vхidule jдrgneb vхit, triumfile triumf ja veel kord triumf: lхputu rхhumine, rхhumine, rхhumine vхimu nдrvile. Ma nдen, et te hakkate taipama, mis maailm see on. Aga lхpuks te jхuate isegi kaugemale. Te vхtate selle omaks, tervitate seda ja muutute osaks sellest.”

Winston oli end kьllalt kogunud, et rддkima hakata. „Te ei saa!” ьtles ta nхrga hддlega.

„Mida te sellega mхtlete, Winston?”

„Te ei suuda luua niisugust maailma, nagu te praegu kirjeldasite. See on unelm. See ei ole vхimalik.”

„Miks?”

„Tsivilisatsiooni ei ole vхimalik rajada hirmule, vihkamisele ja julmusele. See ei jдд pьsima.”

„Miks mitte?”

„See pole eluvхimeline. See laguneb koost. See sooritab enesetapu.”

„Lollus. Te arvate, et vihkamine on kurnavam kui armastus. Mispдrast? Ja kui ongi, mis siis sellest? Oletame, et me arvame heaks end kiiremini kulutada. Oletame, et me kiirendame inimelu tempot, nii et mehed on juba kolmekьmneselt raugad. Ja mis siis sellest? Kas te siis ei mхista, et indiviidi surm ei ole surm? Partei on surematu.”

Nagu ikka, tegi see hддl Winstoni abituks. Pealegi kartis ta, et kui ta jдtkab vastuvaidlemist, tхmbab O'Brien jдlle hooba. Ja ometi ei suutnud ta vait jддda. Jхuetult, ilma argumentideta, toeks ainult see sхnulvдljendamatu hirm, mida O'Brien oma jutuga temas oli дratanud, asus ta uuesti rьnnakule.

„Ma ei tea, ma ei oska цelda. See ei хnnestu teil. Miski vхidab teid. Elu vхidab teid.”

„Elu on kхigil oma tasanditel meie kontrolli all, Winston. Te mхtlete, et on olemas midagi niisugust, mille nimi on inimloomus, mida vдgistab see, mida me teeme, ja mis pццrdub meie vastu. Aga meie kujundame inimloomust. Inimesed on ддretult paindlikud. Vхi olete te tagasi pццrdunud oma vana idee juurde, et proletaarlased vхi orjad tхusevad ьles ja tхukavad meid troonilt? Visake see mхte peast vдlja. Nad on abitud nagu loomad. Inimkond — see on Partei. Kхik teised on vдljaspool ja ei tule arvesse.”

„Hea kьll. Aga lхpuks nad vхidavad teid ikka. Varem vхi hiljem nad nдevad дra, mida te olete, ja siis nad kisuvad teid tьkkideks.”

„Kas te nдete mingit mдrki, mis sellele viitaks? Vхi mхnd pхhjust, miks nii peaks minema?”

„Ei. Aga ma usun seda. Ma tean, et see ei хnnestu teil. Maailmas on midagi — mingi vaim, mingi pхhimхte —, mida te ei suuda iial murda.”

„Kas te usute Jumalat, Winston?”

„Ei.”

„Mis see siis on, see pхhimхte, mis meid vхidab?”

„Ma ei tea. Inimvaim.”

„Ja teie peate ennast inimeseks?”

„Jah.”

„Kui nii, Winston, siis te olete viimne inimene. Teie sugu on vдlja surnud; meie oleme pдrijad. Kas te saate aru, et te olete ьksi? Te olete vдljaspool ajalugu, teid pole olemas.” Tema olek muutus ja ta jдtkas kalgimalt: „Ja te peate end meist meie valede ja julmustega moraalselt ьle olevaks?”

„Jah, pean kьll.”

O'Brien ei цelnud midagi. Kostma hakkas kaks teist hддlt. Hetke pдrast tundis Winston ьhes neist дra oma hддle. See oli selle jutuajamise helijдlg, mis tal oli olnud O'Brieniga sel хhtul, kui ta oli lasknud end Vennaskonna liikmeks vхtta. Ta kuulis end tхotamas valetada, varastada, vхltsida, tappa, narkomaaniat ja prostitutsiooni soodustada, suguhaigusi levitada ja lastele vддvelhapet nдkku visata. O'Brien tegi kerge lдbematu kдeliigutuse, nagu tahtes цelda, et tegelikult oli see demonstratsioon ьlearune. Siis ta pццras ьht lьlitit ja hддled jдid vait.

„Tхuske voodist ьles!” ьtles ta.

Kцidikud olid lхdvenenud. Winston libistas end pхrandale ja tхusis kхikudes pьsti.

„Te olete viimane inimene,” ьtles O'Brien, „te olete inimvaimu hoidja. Kohe te nдete, missugune te tegelikult olete. Vхtke riided seljast дra.”

Winston pддstis lahti nццrijupi, mis hoidis ta tunkesid koos. Tхmblukk oli tunkede eest juba ammu дra kistud. Ta ei suutnud meenutada, kas ta oli end kordagi pдrast arreteerimist riidest lahti vхtnud. Tunkede all ripnesid ьmber keha rдpased kollased nartsud, milles vхis aimata aluspesu jддnuseid. Kui ta neid pхrandale poetas, nдgi ta, et toa teises otsas on kolme poolega peegel. Ta astus sammu sinnapoole ja peatus siis. Ta oli tahtmatult karjatanud.

„Minge lдhemale,” ьtles O'Brien. „Astuge peegli tiibade vahel, siis te nдete end ka kьlgvaates.”

Winston oli seisma jддnud, sest ta oli kohkunud. Talle tuli vastu mingi kьhmus, halli ja luukeretaolist. Ja kohkuma pani see nдhtus kui niisugune, mitte ainult tхsiasi, et ta teadis, et see on tema ise. Ta astus peeglile lдhemale. Kookus keha tхttu tundus selle olendi nдgu olevat nagu хieli. Armetu vanginдgu: kummis otsmik, mis lдks ьle paljaks pealaeks, kхver nina ja nagu дrapekstud pхsesarnad, mille kohal silmad olid tigedad ja valvsad. Pхsed olid armilised, suu oli nagu sisse langenud. Kahtlemata oli see tema nдgu, aga talle tundus, et ta on vдliselt rohkem muutunud kui sisemiselt. See nдgu ei peegeldanud tema tegelikke tundeid. Ta oli peaaegu kiilaspдine. Algul ta mхtles, et ta on halliks lдinud, aga see oli ainult peanahk, mis oli hall. Kogu ta keha, vдlja arvatud kдed ja nдgu, oli vanast sissesццbinud mustusest hall. Kohati paistsid mustusekorra alt punetavad haavaarmid ja veenilaiendi haavand pahkluu kohal oli ripendavate naharдbalatega pхletikuline mьgar. Aga kхige enam kohutas teda tema keha kхhnumine. Rinnakorv oli kitsas nagu luukerel ja jalad olid nii kokku kuivanud, et pхlved olid jдmedamad kui reied. Ja nььd ta sai aru, miks O'Brien oli tahtnud, et ta end kьlgvaates nдeks. Lьlisamba kхverus oli jahmatav. Kidurad хlad olid ettepoole lдngu, moodustades nagu rinnakoopa, ja peenike kael nдis kolju raskuse all kahekorra painduvat. Esimesel pilgul oleks ta vхinud arvata, et tegu on kuuekьmneaastase mehega, kes pхeb mхnd ravimatut haigust.

„Te olete aeg-ajalt mхelnud,” ьtles O'Brien, „et mina, sisepartei liige, nдen vana ja vдsinud vдlja. Aga mida te oma vдljanдgemisest arvate?”

Ta vхttis Winstonil хlast kinni ja pццras ta nдoga enda poole:

„Vaadake, mis seisundis te olete!” ьtles ta. „Vaadake seda paksu kхntsakorda oma kehal. Vaadake mustust oma varvaste vahel. Vaadake seda jдledat mдdanevat haava oma jalal. Kas te teate, et te haisete nagu sikk? Vхib-olla te ei mдrkagi seda enam ise. Vaadake, kui kхhn te olete. Nдete? Ma vхin pцidla ja nimetissхrmega teie biitsepsi ьmbert kinni vхtta. Ma vхiksin teie kaela pooleks murda nagu porgandi. Kas te teate, et te olete kakskьmmend viis kilo alla vхtnud, sestpeale kui te meie kдes olete? Isegi juuksed tulevad teil peotдite kaupa дra. Vaadake!” Ta sirutas kдe ja tхmbas Winstonil salgu juukseid peast. „Tehke suu lahti! Рheksa, kьmme, ьksteist hammast on jдrel. Kui palju teil neid oli, kui teid siia toodi? Ja needki vдhesed, mis teile on jддnud, kukuvad varsti vдlja. Nдete!”

Ta haaras ьhe Winstoni allesjддnud esihamba oma tugeva pцidla ja nimetissхrme vahele. Winstoni lхualuud lдbistas jдrsk valuhoog. O'Brien oli logiseva hamba juurega vдlja tхmmanud. Ta viskas selle konginurka.

„Te mдdanete elusalt,” ьtles ta, „te lagunete tьkkideks. Mis te olete? Kotitдis kхntsa. Pццrake ьmber ja vaadake veel kord peeglisse. Nдete seda, kes teile sealt vastu vaatab? See on viimne inimene. Kui teie olete inimene, siis see on inimkond. Pange nььd uuesti riidesse.”

Winston hakkas aeglaselt ja kohmakalt riietuma. Siiani ta polnud nagu mдrganudki, kui kхhn ja nхrk ta on. Tema peas liigatas ьksainus mхte, et ta pidi olema siin viibinud kauem, kui ta oli arvanud. Siis, дkitselt, kui ta oma armetuid riiderдbalaid selga ajas, haaras teda haletsustunne oma laastatud keha vastu. Ja enne kui ta taipas, mida ta teeb, oli ta varisenud voodi kхrval olevale taburetile ja puhkenud nutma. Ta tajus, kui nдotu ja vддritu vaatepilt see on; rдpases aluspesus kondibukett, kes istub ja nutab eredas valguses, aga ta ei suutnud end talitseda. O'Brien pani talle kдe хlale, peaaegu lahkelt.

„See ei tarvitse igavesti kesta,” ьtles ta. „Te vхite sellest iga hetk pддseda, kui te tahate. Kхik sхltub teist endast.”

„See on teie sьь!” nuuksus Winston, „teie olete mind niikaugele viinud.”

„Ei, Winston, te ise olete end niikaugele viinud. Ta soostusite sellega sellest hetkest peale, kui te vastandasite end Parteile. See kхik sisaldus selles esimeses liigutuses. Pole juhtunud midagi, mida te ei oleks ette nдinud.”

Ta jдi korraks vait ja jдtkas siis:

„Me oleme teid lццnud, Winston. Me oleme teid murdnud. Te nдgite, missugune on teie keha. Teie vaim on samas seisukorras. Ma ei usu, et teis oleks enam kьbetki eneseuhkust. Teid on pekstud, piitsutatud ja solvatud, te olete karjunud valust ja pьherdanud pхrandal oma veres ja okses. Te olete niutsudes armu palunud, te olete kхiki ja kхike reetnud. Kas te suudate ette kujutada veel mхnd alandust, mis poleks teile osaks saanud?”

Winston ei nutnud enam, kuigi ta silmad olid veel pisarais. Ta vaatas ьles O'Brieni poole.

„Juliat ma ei ole reetnud,” ьtles ta.

O'Brien vaatas mхtlikult alla ta peale. „Jah,” ьtles ta, „jah, see on tхsi. Juliat te ei ole reetnud.”

Winstoni sьdant tдitis jдlle iseдralik austus O'Brieni vastu, mida nдhtavasti miski ei suutnud hдvitada. Kui taiplik ta on, mхtles ta, kui taiplik! Seda polnud veel juhtunud, et O'Brien oleks temast valesti aru saanud. Iga teine oleks kohe цelnud, et Winston on Julia reetnud. Sest kas polnud nad siis piinamisega temalt kхike vдlja pigistanud? Ta oli neile дra rддkinud kхik, mida ta Juliast, tema harjumustest, tema iseloomust ja tema minevikust teadis; ta oli kхige tьhisemagi ьksikasjani ьles tunnistanud kхik, mis nende kohtumistel oli toimunud, kхik, mis tema Juliale oli цelnud ja mis Julia temale oli цelnud, nende musta-turu sццmaajad, nende armatsemised, nende дhmased salasepitsused Partei vastu, — kхik. Ja ometi, selles mхttes, nagu Winston seda sхna mхistis, ei olnud ta Juliat reetnud. Ta ei olnud lakanud teda armastamast; tema tunded Julia vastu ei olnud muutunud. Ja O'Brien oli teda mхistnud, ilma et oleks tervis olnud seletada.

„Цelge mulle,” kьsis Winston, „millal mind maha lastakse?”

„Sellega vхib veel tьkk aega minna,” vastas O'Brien. „Te olete raske juhtum. Aga дrge kaotage lootust. Varem vхi hiljem saavad kхik terveks. Ja siis me laseme teid maha.”

4

Ta tundis end mдrksa paremini. Ta kosus iga pдevaga, — kui tema olukorras ьldse sai pдevadest rддkida.

Ere valgus ja tььtu undamine oli ikka sama, aga kong oli natuke mugavam kui need, kus ta siiani oli olnud. Puust naril oli padi ja madrats, ja kongis oli ka tool, kus istuda. Korra oli teda vanni viidud, ja tal lasti end ьsna tihti suures plekk-kausis pesta. Talle anti pesemiseks koguni sooja vett. Talle oli antud uus aluspesu ja puhtad tunked. Veenilaiendi haavandit oli mддritud mingi leevendava salviga. Hambatььkad olid vдlja tхmmatud ja talle olid suhu pandud kunsthambad.

Vхis olla mццdunud nдdalaid vхi kuid. Nььd oleks vхimalik olnud aja kulu ьle arvet pidada, kui ta oleks selle vastu huvi tundnud, kuna teda toideti ilmselt kindlate vaheaegadega. Ta sai kahekьmne nelja tunni jooksul, nagu ta jдreldas, kolm korda sььa; mхnikord ta arutas endamisi loiult, kas need sццgikorrad on ццsel vхi pдeval. Toit oli ьllatavalt hea, igal kolmandal sццgikorral liha. Рkskord ta sai isegi paki sigarette. Tikke tal polnud, aga alati vaikiv vangivalvur, kes tхi talle sььa, andis tuld. Esimene kord, kui ta katsus suitsetada, lдks tal sьda pahaks, aga ta kannatas vдlja ja ajas selle pakiga tьkk aga lдbi, tхmmates iga kord pдrast sццmist pool sigaretti.

Nad olid andnud talle valge tahvli, mille nurga kьlge oli seotud pliiatsijupp. Alguses ta ei kasutanud seda. Isegi дrkvel olles oli ta tдiesti oimetu. Sageli lamas ta sццgikorrast sццgikorrani peaaegu liigutamata, aeg-ajalt suigatades ja siis jдlle дrgates дhmasesse unelusse, jaksamata seejuures silmigi avada. Ta oli juba ammu harjunud ereda valguse kдes magama. See ei seganud teda, ainult unenдod olid selle tхttu selgemad. Suurema osa ajast ta nдgigi und ja ta unenдod olid alati хnnelikud. Ta oli Kuldsel Maal vхi istus tohutu suurtes pдikese kдes sдravates varemetes oma ema, Julia ja O'Brieniga, ja nad ei teinud midagi, lihtsalt istusid pдikese kдes ja rддkisid rahulikest asjadest. Ja needsamad mхtted, mis tal olid дrkvel olles, saatsid teda ka unenдgudes. Nььd, kus valu teda enam ei stimuleerinud, nдis ta olevat kaotanud vхime vaimseks pingutuseks. Tal ei olnud igav, ta ei ihanud kellegagi vestelda vхi meelt lahutada. Teda rahuldas tдiesti see, et ta on ьksi, et teda ei peksta ega piinata, et ta saab kьllalt sььa ja on tдiesti puhas.

Jдrk-jдrgult hakkas ta ikka rohkem дrkvel olema, aga teda ei tхuganud ikka veel miski voodist tхusma. Ta ei tahtnud muud kui vaikselt lamada ja tunda, kuidas jхud kehasse tagasi tuleb. Ta katsus end siit ja sealt, pььdes veenduda, et see ei ole ainult ettekujutus, et ta lihased muutuvad ьmaramaks ja nahk tхmbub pingumale. Lхpuks ei jддnud kahtlust, et ta on juurde vхtnud; tema reied olid kindlalt jдmedamad kui ta pхlved. Siis hakkas ta, esialgu kьll end sundides, korrapдraselt harjutama. Peagi suutis ta maha kдia kolm kilomeetrit, mххdetuna sammudega kongis, ja tema kьhmus хlad ajasid end sirgu. Ta pььdis sooritada ka keerukamaid harjutusi, ja oli jahmunud ning lццdud, leides, mida kхike ta ei suuda teha. Ta ei suutnud kuigi kiiresti kдia, ta ei suutnud tooli vдljasirutatud kдtega hoida, ta ei suutnud ьhel jalal seista, ilma et oleks kukkunud. Ta kьkitas kandadele ja leidis, et ta saab end pьsti ajada ainult krampis sддremarjade ja valust tuikavate pхlvedega. Ta heitis kхhuli maha ja pььdis kдtega oma keha kergitada. See oli lootusetu, ta ei suutnud end sentimeetritki tхsta. Aga veel mхne pдeva pдrast — pдrast veel mхnda sццmaaega — sai ta ka selle vдgitьkiga hakkama. Ja tuli aeg, kus ta suutis seda teha kuus korda jдrjest. Ta hakkas oma keha ьle lausa uhkust tundma ja lootust hellitama, et ka tema nдgu muutub uuesti normaalseks. Ainult siis, kui ta juhtus puudutama oma paljast pealage, meenus talle armiline, laastatud nдgu, mis talle peeglist vastu oli vaadanud.

Ka tema mхistus elavnes. Ta istus narile, selg vastu seina ja tahvel pхlvedel, ja asus end sihikindlalt ьmber kasvatama.

Ta oli alla andnud, see oli selge. Tegelikult, nagu ta nььd aru sai, oli ta valmis olnud alla andma ammu enne seda, kui ta niisugusele otsusele oli jхudnud. Ta oli mхistnud juba sellest hetkest peale, kui ta Armastusministeeriumi sattus, — jah, isegi juba siis, kui nad Juliaga seal abitult seisid, samal ajal kui metalne hддl teleekraanist neid kдsutas —, kui kergemeelne ja pinnapealne oli katse Partei vхimule vastu hakata. Ta teadis nььd, et seitse aastat oli Mхttepolitsei hoidnud teda nagu putukat luubi all. Ei olnud ьhtegi liigutust, ьhtegi vдljaцeldud sхna, mida nad ei oleks mдrganud, ьhtegi mхttekдiku, mille jдlile nad ei oleks saanud. Isegi valkjad tolmukьbemed tema pдevikukaanel olid nad hoolikalt tagasi pannud. Talle mдngiti ette magnetofonilinte ja nдidati fotosid. Mхnel pildil nad olid Juliaga kahekesi. Jah, isegi... Ta ei suutnud enam Partei vastu vхidelda. Pealegi oli Parteil хigus. See pidi nii olema: kuidas saab surematu kollektiivne aju eksida? Mis vдlise mххdupuuga saab selle otsustusi kontrollida? Terve mхistus on statistiline. Tuleb lihtsalt хppida mхtlema nii nagu nemad. Ainult —!

Jдme pliiatsijupp ei tahtnud kuidagi sхrmede vahel pьsida. Ta hakkas kirja panema mхtteid, mis talle pдhe tulid. Ta kirjutas kхigepealt suurte kohmakate tдhtedega:

VABADUS ON ORJUS

Ja siis ta kirjutas peaaegu peatumata selle alla:

KAKS PLUSS KAKS ON VIIS

Aga siis tuli mingi tхrge. Ta mхte nagu kohkus millegi eest tagasi ja ta ei suutnud keskenduda. Ta teadis, et ta teab, mis jдrgneb, aga sel hetkel ta ei suutnud seda meenutada. Ja kui see talle lхpuks meenus, siis vaid teadliku arutluse tulemusena, mitte iseenesest. Ta kirjutas:

JUMAL ON VХIM

Ta oli kхigega nхus. Minevikku sai muuta. Minevikku alati sхdinud Ida-Aasiaga. Jones, Aaronson ja Rutherford olid sььdi kuritegudes, milles neid sььdistati. Ta ei olnud iial nдinud fotot, mis neile esitatud sььdistused ьmber lьkkas. Seda polnud iial olemas olnud, ta oli selle vдlja mхelnud. Ta mдletas, et ta oli mдletanud vastandlikke asju, aga need olid valed mдlestused, enesepettuse saadused. Kui lihtne see kхik oli! Tarvitses ainult alistuda, ja kхik muu tuli iseenesest. See oli, nagu ujuksid sa vastuvoolu, mis tхukab sind tagasi, kui kхvasti sa ka ei pingutaks, ja otsustaksid siis дkitselt ьmber pццrata ja vooluga kaasa minna, sellele vastu panemata. Midagi pole muutunud, peale sinu enda hoiaku; juhtus lihtsalt see, mis oli ette mддratud. Ta ei teadnudki enam, miks ta oli ьldse mдssanud. Kхik oli ju lihtne, vдlja arvatud —!

Kхik vхib хige olla. Niinimetatud loodusseadused on nonsenss. Gravitatsiooniseadus on nonsenss. „Kui ma tahaksin,” oli O'Brien цelnud, „siis ma vхiksin seebimullina хhku tхusta.” Winston arendas seda mхtet edasi. „Kui tema mхtleb, et ta tхuseb хhku, ja kui mina samal ajal mхtlen, et ma nдen teda seda tegemas, siis see toimubki.” Юkitselt, nagu ilmub veepinnale mingi pхhjavajunud vraki jддnus, tuli talle pдhe mхte: „Tegelikult seda ei juhtu. Me kujutame seda ette. See on hallutsinatsioon.” Aga ta surus selle mхtte otsekohe maha. See oli ilmne eksiarvamus. See eeldas, et kusagil inimesest vдljaspool on olemas „reaalne” maailm, kus toimuvad „reaalsed” sьndmused. Aga kuidas saab niisugune maailm olemas olla? Mida me ьldse millestki teame, peale selle, mis on meie teadvuses? Kхik toimuv toimub meie teadvuses. See, mis toimub kхigi teadvuses, toimub tхepoolest.

Talle ei valmistanud mingit raskust seda eksiarvamust kхrvale heita ja tal ei olnud mingit ohtu selle ohvriks langeda. Aga samal ajal ta mхistis, et seda ei oleks tohtinud ьldse juhtuda. Teadvus peab moodustama pimetдhni, niipea kui mхni ohtlik mхte tekib. See protsess peab olema automaatne, instinktiivne. Uuskeeles nimetati seda roimstopp.

Ta asus hoolega roimstoppi harjutama. Ta esitas endale teese, nagu „Partei ьtleb, et maa on lame” vхi „Partei ьtleb, et jдд on raskem kui vesi”, ja treenis end mitte nдgema vхi mitte mхistma argumente, mis neile vastu rддkisid. See ei olnud kerge. See nхudis suurt mхtlemisja improviseerimisvхimet. Matemaatilised probleemid, mis kerkisid nдiteks seoses vдitega „kaks pluss kaks on viis”, kдisid tal ьle mхistuse. See nхudis ka tхelist ajude gьmnastikat, oskust kasutada ьhel hetkel kхige paremat loogikat ja jдtta jдrgmisel hetkel kahe silma vahele kхige jдmedamad loogikavead. Rumalust oli niisama palju vaja nagu arukust ja seda oli niisama raske omandada.

Ja kogu aeg kummitas kusagil ta ajusopis kьsimus, millal nad ta maha lasevad. „Kхik sхltub teist endast,” oli O'Brien цelnud; aga Winston teadis, et ei ole ьhtegi teadlikku sammu, millega ta saaks seda lдhemale tuua. See vхis juhtuda kьmne minuti vхi kьmne aasta pдrast. Nad vхisid teda aastaid ьksikkongis hoida, nad vхisid teda sunnitццlaagrisse saata ja nad vхisid teda mхneks ajaks vabadusse lasta, nagu nad vahel tegid. Oli tдiesti vхimalik, et enne kui ta maha lastakse, mдngitakse uuesti otsast lхpuni tema arreteerimise ja ьlekuulamise lugu. Ainult ьks asi oli kindel: surm ei tule kunagi oodatud hetkel. Tavaks oli — tavaks, millest ei rддgitud: kuidagi sa teadsid seda, kuigi sa ei olnud kuulnud sellest rддgitavat, — et nad lasevad su maha selja tagant: alati kuklasse, ette hoiatamata, siis kui sa lдhed mццda koridori ьhest kongist teise.

Рhel pдeval — kuigi „ьhel pдeval” ei ole хige цelda; niisama tхenдoliselt vхis see ka sьdaцц olla, — ьkskord ta vajus imelisse, хndsalikku unelusse. Ta lдks mццda koridori, oodates kuuli. Ta teadis, et jдrgmisel hetkel see peab tulema. Kхik oli lahenenud, lepitatud. Ei olnud enam kahtlusi, vдitlusi, valu ja hirmu. Ta keha oli terve ja tugev. Ta astus kergel sammul, tundes liikumisest rххmu, nagu jalutaks ta pдikesepaistel. Ta ei olnudki enam Armastusministeeriumi kitsastes valgetes koridorides, ta oli tohutus pдikesepaistelises kдigus, mis oli kilomeetri laiune ja mida mццda ta kхndis nagu narkootikumiuimas. Ta oli Kuldsel Maal, ja astus mццda jalgrada ьle vana, jдnestest paljakssццdud karjamaa. Ta tundis madalat vetruvat muru jalge all ja sooja pдiksepaistet oma nдol. Aasa serval olid jalakad, mis voogasid хrnalt, ja kusagil taamal oli oja, kus ujusid teivid varjulistes vхrendikes kaldapajude all.

Юkitselt дrkas ta kohutava ehmatusega. Tal voolas higi mццda selgroogu. Ta oli kuulnud end valjusti kisendamas:

„Julia! Julia! Julia, mu arm! Julia!”

Hetkeks oli talle viirastunud, et Julia on sealsamas lдhedal. Tal oli tunne, et Julia ei ole mitte lihtsalt tema juures, vaid on tema sees. Nagu oleks ta sulanud tema naha kudedesse. Sel hetkel armastas ta teda palju rohkem kui koos ja vabaduses olles. Рhtlasi teadis ta, et Julia on kuskil veel elus ja vajab tema abi.

Ta heitis uuesti pikali ja pььdis end koguda. Mida ta oli teinud? Mitu aastat ta oli selle nхrkusehetkega oma vangistusele lisanud?

Kohe-kohe ta kuuleb koridoris samme. Nad ei saa jдtta niisugust purset karistamata. Nad teavad nььd, kui nad seda varem ei teadnud, et ta ei pea kokkuleppest kinni. Ta kuuletub Parteile, aga ta vihkab Parteid ikka veel. Enne ta oli varjanud oma ketserlikku teadvust vдlise konformismi taha. Nььd ta oli taganenud veel ьhe sammu: ta oli oma teadvuses alistunud, aga ta oli lootnud, et ta saab jддda oma hinges puutumata. Ta teadis, et ta on vддral teel, aga ta eelistas olla vддral teel. Ja nad saavad sellest aru — O'Brien saab sellest aru. Selle ainsa rumala karjega oli ta kхik ьles tunnistanud.

Tal tuleb kхike otsast alustada. See vхib vхtta aastaid. Ta libistas kдega ьlenдo, pььdes oma uue vдlimusega harjuda. Pхskedes olid sьgavad vaod, pхsenukid olid teravad, nina oli lцmmis. Pealegi oli ta pдrast seda, kui ta end viimati peeglis nдgi, tдiesti uued kunsthambad saanud. Ei ole kerge lдbitungimatut ilmet sдilitada, kui sa ei tea, kuidas su nдgu vдlja nдeb. Ja ega ainult nдojoonte valitsemisest ei piisa. Esmakordselt taipas ta, et kui sa tahad midagi salajas hoida, siis sa pead seda ka iseenda eest varjama. Sa pead kogu aeg teadma, et see on olemas, aga kuni seda vaja ei ole, ei tohi sa lasta seda mingil kujul teadvusse tхusta, nii et sellele vхiks nime anda. Nььdsest peale ei pea ta mitte ainult хigesti mхtlema; ta peab ka хigesti tundma ja хigesti und nдgema. Ja ta peab kogu oma vihkamist endas lugu taga hoidma nagu mingit moodustist, mis on kьll osa temast endast, aga ei ole seotud kхige muuga, otsekui mingi mдdapхis.

Рhel pдeval nad otsustavad ta maha lasta. Vхimatu on цelda, millal see juhtub, aga mхni sekund ette peaks seda vхimalik olema aimata. Lastakse alati selja tagant, kui sa lдhed mццda koridori. Kьmnest sekundist piisab. Selle ajaga pццrdub tema sisemaailm puhupidi. Ja siis дkki, — ilma et ta sхnagi lausuks, ilma et ta samm aeglustuks, ilma et ьkski joon ta nдos muutuks, — siis дkki langeb mask ta nдolt, ja pauh! prahvatab valla ta vihkamine. Vihkamine tдidab teda nagu tohutu mцirgav leek. Ja peaaegu samal hetkel pauh! tuleb kuul, liiga vara, vхi liiga hilja. Nad lasevad ta aju sodiks, enne kui nad on saanud selle хigeks pццrata. Ketserlik mхte jддb karistamata, kahetsemata, neile igaveseks kдtte saamata. Nad lasevad oma tдiusliku sьsteemi auklikuks. Surra neid vihates — see ongi vabadus.

Ta sulges silmad. See ьlesanne oli raskem kui vaimse distsipliini omaksvхtmine. See nхudis enesealandust, enesesandistamist. Tal tuli kхige ilgema kхntsa sees pьherdada. Mis on maailmas kхige kohutavam, kхige vastikum? Ta mхtles Suurele Vennale. Ja tema vaimusilma ette ilmus nagu iseenesest tohutu suur nдgu (kuna ta oli seda pidevalt plakatitel nдinud, kujutles ta seda alati meetrilaiusena), raskete mustade vuntsidega ja silmadega, mis sind igale poole saadavad. Missugused olid tema tхelised tunded Suure Venna vastu?

Koridorist kostsid rasked sammud. Rauduks paiskus kilatades valla. Kongi astus O'Brien. Tema selja taga olid vahakarva nдoga ohvitser ja mustas mundris valvurid.

„Tхuske ьles!” ьtles O'Brien. „Tulge siia!”

Winston jдi O'Brieni ette seisma. O'Brien vхttis tal tugevasti хlgadest kinni ja vaatas teda ьksisilmi.

„Te mхtlesite mind petta,” ьtles ta. „See oli teist rumal. Seiske sirgelt! Vaadake mulle otsa!”

Ta vaikis hetke ja jдtkas siis leebemal toonil:

„Te teete edusamme. Intellektuaalselt ei ole teil enam vigagi. Aga emotsionaalselt ei ole te edasi arenenud. Цelge mulle, Winston, — aga pidage meeles: valetada ei tohi, te teate, et ma nдen kхik valed lдbi, — цelge mulle, missugused on teie tхelised tunded Suure Venna vastu?”

„Ma vihkan teda.”

„Te vihkate teda. Hдsti. Siis on teil tulnud aeg teha viimane samm. Te peate Suurt Venda armastama. Temale kuuletumisest ьksi ei piisa: te peate teda armastama.”

Ta lьkkas Winstoni kergelt valvurite poole.

„Tuba ьks null ьks,” ьtles ta.

5

Kхigis oma vangisoleku jдrkudes oli ta teadnud vхi arvanud, et ta teab, kus kohas ta selles tohutu suures akendeta hoones parajasti on. Vхib olla, et хhurхhus oli vдikesi erinevusi. Need kongid, kus valvurid teda peksid, olid allpool maapinda. See tuba, kus O'Brien teda ьle kuulas, oli kхrgel ьleval, katuse all. Ja see koht, kus ta praegu oli oli hulk meetreid maa all, nii sьgaval kui vдhegi vхimalik.

See oli suurem kui enamik konge, kus ta oli olnud. Aga ta ei mдrganudki peaaegu oma ьmbrust. Ta mдrkas ainult, et otse tema ees on kaks vдikest lauda, mхlemad kaetud rohelise kaleviga. Рks neist oli kхigest meetri vхi kahe kaugusel temast, teine oli kaugemal, ukse juures. Ta oli istukil tooli kьlge seotud, nii tugevasti, et ta ei saanud midagi liigutada, isegi mitte pead. Ta kukal oli surutud mingisse polsterdatud хnarusse, mis sundis teda otse enda ette vaatama.

Natuke aega oli ta ьksi, siis avanes uks ja sisse astus O'Brien.

„Te kьsisite minult kunagi,” ьtles O'Brien, „mis on toas ьks null ьks. Ma ьtlesin teile, et te teate seda isegi. Kхik teavad seda. See, mis on toas ьks null ьks, on kхige kohutavam asi maailmas.”

Uks avanes taas. Sisse astus valvur, kдes mingi traadist puur vхi korv. Ta pani selle kaugemal olevale lauale. O'Brieni asendi tхttu ei nдinud Winston, mis asi see on.

„Kхige kohutavam asi maailmas,” ьtles O'Brien, „erineb indiviiditi. See vхib olla elusalt matmine, vхi tulesurm, vхi uppumine, vхi teibasse ajamine, vхi veel viiskьmmend muud surma. On juhtumeid, kus see on mхni tдiesti tavaline asi, isegi mitte tappev.”

Ta nihkus veidi kхrvale, nii et Winston vхis paremini nдha laual olevat asja. See oli traatpuur, millel oli peal kandmiseks sang. Selle ьhte otsa oli kinnitatud midagi, mis nдgi vдlja nagu vehklemismask, ххnsus vдljapoole. Ja kuigi see puur oli kolme vхi nelja meetri kaugusel, nдgi Winston, et see on pikuti pooleks jagatud ja et selle mхlemas pooles on mingi loom. Need olid rotid!

„Teie puhul,” ьtles O'Brien, „on kхige kohutavam asi maailmas nдiteks rotid.”

Mingi vхpatamapanev eelaimus, hirm millegi ees, millest ta ei teadnud kindlalt, mis see on, oli haaranud Winstoni niipea, kui ta oli heitnud esimese pilgu puurile. Aga nььd дkki jхudis tema teadvusse selle maskitaolise moodustise otstarve. Ta sisikond hakkas vabisema.

„Te ei vхi seda teha!” karjus ta peene katkeva hддlega. „Te ei tohi, te ei tohi! See on vхimatu!”

„Kas te mдletate seda paanilist hirmu,” ьtles O'Brien, „mis teid unenдgudes jдlitas? Teie ees oli pimeduse sein ja teil oli kхrvus kohutav ulgumine. Teispool seina oli midagi хudset. Te teadsite, et te teate, mis seal on, aga te ei julgenud seda endale tunnistada. Need olid rotid, mis olid teispool seina.”

„O'Brien!” ьtles Winston, pььdes oma hддlt valitseda. „Te teate, et seda pole vaja. Цelge, mida te minult tahate?”

O'Brien pхikles vastusest kхrvale. Ta hakkas rддkima koolmeistritooniga, mida ta aeg-ajalt kasutas. Ta vaatas mхtlikult kuhugi kaugusse, nagu esineks ta mingile kuulajaskonnale kuskil Winstoni selja taga.

„Valust ьksi,” ьtles ta, „ei piisa alati. Esineb juhtumeid, kus inimolend kannatab valu vдlja, isegi kui see lхpeb surmaga. Aga igaьhe jaoks on midagi talumatut, — midagi tema jaoks mхeldamatut. Julgus vхi argus siia ei puutu. Kui sa kukud kхrgelt, siis ei ole argpьkslik haarata kцiest. Kui sa oled sьgavast veest pinnale tхusnud, siis ei ole argpьkslik tхmmata kopsud хhku tдis. See on lihtsalt instinkt, mida ei saa alla suruda. Rottidega on sama lugu. Teie jaoks on nad talumatud. Nad on survevahend, millele te ei suuda vastu panna, isegi kui te tahaksite. Ja te teete seda, mida teilt nхutakse.”

„Aga mis see on, mis see on? Kuidas ma saan seda teha, kui ma ei tea, mis see on?”

O'Brien tхstis puuri ьles ja tхi selle lдhemal olevale lauale. Ta asetas selle ettevaatlikult kalevile. Winston kuulis verd kхrvus laulmas. Tal oli tunne, et ta istub ihuьksi. Ta oli nagu keset suurt tьhja lagendikku, pдikesepaistest ьleujutatud tasast kхrbe, kus kхik hддled jхusid temani nagu ддretust kaugusest. Ometi oli puur rottidega vaevalt kahe meetri kaugusel. Need olid suured rotid. Nad oli selles eas, kus nende koon muutub tцmbiks ja metsikuks ja karv hallist pruuniks.

„Rott,” ьtles O'Brien, ikka esinedes oma kujuteldavale kuulajaskonnale, „ehkki ta on nдriline, on lihasццja. Te teate seda. Ja te olete kuulnud, mis toimub selle linna vaestekvartalites. Mхnedes kohtades ei julge emad imikuid omapead jдtta, viieks minutikski mitte. Rotid tungivad neile tingimata kallale. Mхne hetkega teevad nad puhata tцц, nii et lapsest on jдrel ainult kondid. Samuti rьndavad nad haigeid ja surijaid. Nad ilmutavad hдmmastavat intelligentsi, taibates otsekohe, kui inimolend on kaitsetu.”

Puurist kostis metsikuid kiunatusi. Need jхudsid Winstoni kхrvu nagu eemalt kaugelt. Rotid oli rahutuks muutunud ja ьritasid teineteisele lдbi puurivarbade kallale karata. Winston kuulis ka iseenda meeleheitlikku дgamist. Ja seegi hддl nдis tulevat kuskilt vдljastpoolt teda.

O'Brien tхstis puuri ьles ja vajutas eejuures kuhugi. Kostis terav klхpsatus. Winston tegi meeleheitliku katse end tooli kьljest lahti rebida. See oli lootusetu; ta ei saanud liigutada ьhtegi kehaosa, isegi mitte pead. O'Brien kььnitas puuri lдhemale. Nььd oli see Winstoni nдost vдhem kui meetri kaugusel.

„Ma vajutasin esimesele hoovale,” ьtles O'Brien. „Ta kдsitate ju selle puuri konstruktsiooni. See mask sobib tдpselt teile pдhe, jдtmata ьhtegi pilu. Kui ma vajutan sellele teisele hoovale, tхuseb puuriuks ьles. Ja need nдljased elajad lendavad vдlja nagu kuul. Olete te kunagi nдinud lдbi хhu sццstvat rotti? Nad sццstavad teile nдkku ja puurivad end sellesse. Mхnikord nad rьndavad kхigepealt silmi. Teinekord nдrivad nad end lдbi pхskede ja hakkavad keelt хgima.”

Puur tuli lдhemale; see oli peaaegu vastu nдgu. Winston kuulis kimedaid, lдbilхikavaid kiljatusi, mis kostsid nagu хhust tema pea kohal. Aga ta vхitles raevukalt paanikaga. Mхtelda, mхtelda, isegi kui on jддnud veel ainult sekundi murdosa, — mхtelda: see oli tema ainus lootus. Юkitselt lхi talle ninna nende elajate jдlk lдpane hais. Teda vapustas дge iiveldushoog ja ta kaotas peaaegu teadvuse. Silme ees lдks mustaks. Hetkeks muutus ta ise hullunud, kriiskavaks loomaks. Aga ta tхusis pimedusest pinnale, klammerdudes ьhe mхtte kьlge. Tal oli ainult ьks, ьksainus vхimalus end pддsta. Ta pidi saama ьhe teise inimolendi, ьhe teise inimolendi keha enda ja rottide vahel.

Sххrjas mask oli nььd kьllalt lдhedal, et дra varjata kхik muu tema pilgu eest. Traatuks oli paari vaksa kaugusel tema nдost. Rotid teadsid, mis on tulemas. Рks neist hьples ьles-alla, teine, vana hatune kanalisatsioonirott, toetus roosade kдppadega vastu vхret ja vedas дrevalt ninaga хhku. Winston nдgi ta vurrusid ja kollakaid hambaid. Teda haaras taas must paanika. Ta oli pime, abitu ja arutu.

„See oli tavaline karistus Hiina keisririigis,” ьtles O'Brien oma хpetlikul toonil.

Mask lдhenes Winstoni nдole. Traat riivas pхske. Ja siis — ei see ei olnud pддsemine, ainult lootus, nхrk lootusekiir. Liiga hilja, vхib-olla liiga hilja. Aga ta oli дkitselt aru saanud, et kogu maailmas on ьksainus inimene, kellele ta vхiks oma karistuse ьle kanda, ьksainus keha, mille ta vхiks suruda enda ja rottide vahele. Ja ta kisendas pццraselt, ikka ja jдlle:

„Tehke seda Juliaga! Tehke seda Juliaga! Mitte minuga! Juliaga! Mul on ьkskхik, mis te temaga teete! Kiskuge ta nдgu lхhki, nдrige ta luudeni paljaks! Mitte minuga! Juliaga! Mitte minuga!”

Ta langes tagurpidi pхhjatusse sьgavusse, eemale rottidest. Ta oli ikka veel tooli kьlge seotud, aga ta oli langenud lдbi pхranda, lдbi majaseinte, lдbi maapinna, lдbi ookeanide, lдbi atmosfддri maailmaruumi, tдhtedevahelisse sьgavikku — ikka kaugemale, eemale, eemale, eemale. Ta oli valgusaastate kaugusel, aga O'Brien seisis ikka veel tema kхrval. Ja ta tundis pхskedel ikka veel traadi kьlma puudutust. Aga lдbi pimeduse, mis teda ьmbritses, kuulis ta taas metalset klхpsatust, ja ta teadis, et puuriuks oli klхpsatanud kinni, ja mitte lahti.

6

"Kastan” oli peaaegu tьhi. Kollane pдikesekiir langes poolviltu lдbi akna tolmusele lauaplaadile. Oli vaikne pдrastlхunatund, kell vхis olla kolm. Teleekraanist nirises metalset muusikat.

Winston istus oma tavalises nurgas, vahtides tьhja klaasi. Aeg-ajalt ta heitis pilgu tohutu suurele nдole, mis teda vastasseinalt silmitses. SUUR VEND VALVAB SIND — ьtles kiri. Kelner tuli kutsumata ja tдitis ta klaasi „Vхidu” dюinniga, lisades sellele teisest, tilgutiga pudelist paar piiska. See oli nelgiga maitsestatud sahariin, kohviku spetsialiteet.

Winston kuulas teleekraani. Praegu tuli sealt ainult muusikat, aga oli vхimalik, et iga hetk loetakse ette Rahuministeeriumi eriteadaanne. Aafrika rindelt saabuvad teated oli ддrmiselt rahutuks tegevad. Ta oli nende pдrast pдev lдbi ikka ja jдlle mures olnud. Euraasia armee (Okeaania sхdis Euraasiaga: Okeaania oli alati sхdinud Euraasiaga) liikus kohutava kiirusega lхunasse. Keskpдevane teadaanne ei olnud tдpset kohta nimetanud, aga oli tхenдoline, et lahingud kдivad juba Kongo jхe suudmes. Brazzaville ja Leopoldville olid ohus. Polnud vaja kaardile vaadatagi, et taibata, mida see tдhendab. Jutt polnud enam Kesk-Aafrika kaotamisest; esmakordselt kogu selle sхja jooksul oli ohtu sattunud Okeaania enda territoorium.

Temas lхi lхkkele ja kustus siis jдlle дge tundepuhang, mitte just hirm, aga mingi ebamддrane дrevus. Ta lakkas sхjale mхtlemast. Uuemal ajal ta ei suutnud millelegi keskenduda rohkem kui ainult mхneks minutiks. Ta vхttis oma klaasi ja tьhjendas selle ьhe sххmuga. Nagu alati, pani dюinn teda vхbisema ja ajas isegi kergelt iiveldama. See oli jube kraam. Nelk ja sahariin, mхlemad omal lддgel kombel kьllalt vastikud, ei suutnud varjata lдilat хlist lхhna; ja kхige hullem oli see, et dюinnilхhn, mis saatis teda ццl kui pдeval, segunes tema teadvuses lahutamatult nende — lхhnaga.

Ta ei nimetanud neid iial nimepidi, isegi mхttes mitte, ja ei lasknud neid, niipalju kui see vхimalik oli, iial oma vaimusilma ette tхusta. Nad olid midagi poolteadvuslikku, mis rippus tema nдo ees, lхhn, mis pьsis ta sххrmetes. Dюinn ajas teda rцhatama ja ta muigutas punaseid huuli. Ta oli juurde vхtnud, pдrast seda kui nad olid ta vabaks lasknud, ja oli tagasi saanud oma endise jume, — jah, isegi rohkem kui tagasi saanud. Ta nдojooned olid jдmenenud, nahk oli ninal ja pхsenukkidel karedalt punane ja isegi paljas pealagi oli liiga tumeroosa. Kelner tхi talle, jдlle palumata, malelaua ja vдrske „Timesi”, mis oli avatud maleьlesande kohalt. Ja siis, nдhes, et Winstoni klaas on tьhi, tхi ta dюinnipudeli ja valas selle tдis. Midagi polnud tarvis tellida. Nad teadsid tema harjumusi. Malelaud ootas teda alati, tema nurgalaud oli alati reserveeritud; isegi kui kohvik oli tдis, oli see laud ainult tema pдralt, kuna keegi ei soovinud, et teda nдhtaks liiga tema lдhedal istumas. Ja ta ei vaevunud iial oma klaase kokku lugema. Aeg-ajalt ulatati talle rдpasel paberilipakal midagi, mis цeldi olevat arve, aga talle oli jддnud mulje, et nad vхtsid talt alati vдhem. Tegelikult poleks ka sellest midagi olnud, kui see oleks olnud vastupidi. Tal oli nььd alati piisavalt raha. Ja tal oli amet, sinekuur, kus palk oli palju suurem kui vanas kohas.

Muusika teleekraanis lхppes ja hakkas kostma kхnet. Winston tхstis pead, et kuulata. Aga sealt ei tulnud rindeteateid. See oli vaid Kьlluseministeeriumi lьhiteadaanne. Selgus, et eelmises kvartalis oli X kolmaastakuplaan saapapaelte osas ьletatud 98 protsendiliselt.

Ta vaatas maleьlesannet ja pani nupud peale. See oli huvitav lхppmдng, kahe ratsuga. „Valged alustavad ja vхidavad kahe kдiguga.” Winston vaatas ьles Suure Venna portree poole. Valged vхidavad alati, mхtles ta mingi uduse mьstitsismiga. Alati, ilma erandita, nii see on seatud. Maailma algusest peale pole ьheski maleьlesandes iial vхitnud mustad. Kas see ei sьmboliseeri Hea igavest, tingimatut vхitu Kurja ьle? Hiiglasuur nдgu vaatas talle vastu, tдis rahulikku jхudu. Valged vхidavad alati.

Hддl teleekraanis jдi vait ja jдtkas siis teise, palju tхsisema tooniga: „Tдhelepanu! Kell viisteist kolmkьmmend te kuulete tдhtsat teadaannet. Kell viisteist kolmkьmmend! Рlimalt tдhtsad uudised. Юrge jдtke neid kuulamata. Kell viisteist kolmkьmmend!” Ja siis hakkas jдlle kostma tinisevat muusikat.

Winstoni sьda vхpatas. Need on rindeteated; ta vaist ьtles talle, et tulemas on halvad uudised. Kogu pдeva oli tema teadvuses ikka ja jдlle kihvatanud mхte hдvitavast kaotusest Aafrikas. Ta peaaegu nдgi Euraasia armeed tungimas ьle siiani murdmatu piiri ja valgumas Aafrika lхunatippu nagu sipelgaparv. Kas ei saaks neid kuidagi tiivalt ьmber haarata? Aafrika lддneranniku joon oli tal elavalt silme ees. Ta vхttis valge ratsu ja tхstis selle malelaua teise serva. Seal on selle хige koht. Ja samal ajal, kui ta nдgi musti horde lхunasse tormamas, nдgi ta ьht teist, salapдrasel kombel koondunud ja дkki nende tagalasse ilmunud jхudu lдbi lхikamas nende ьhendusteid nii maa kui mere poole. Ta tundis, et kui ta tahab, on see teine jхud seal olemas. Aga tarvis oli kiiresti tegutseda. Kui nad saavad kogu Aafrika oma kontrolli alla, kui neil on lennuvдljad ja allveelaevade baasid Hea Lootuse neemel, siis on Okeaania pooleks lхigatud. Ja see vхib tдhendada kхike: kaotust, kokkuvarisemist, maailma ьmberjaotamist, Partei hдvingut! Ta ohkas sьgavalt. Ta hinges valitses erakordne tunnete segadik, — vхi хieti see ei olnud segadik, vaid pigem hulk jдrjestikuseid tunnete kihistusi, kus oli vхimatu цelda, missugune kihistus on pхhimine.

See spasm mццdus. Ta pani valge ratsu oma kohale tagasi, aga ta ei suutnud veel asuda tхsiselt maleьlesannet lahendama. Ta mхtted lдksid jдlle rдndama. Hajameelselt kritseldas ta tolmusele lauale:

2 + 2 = 5

„Sinu sisse nad ei pддse,” oli Julia цelnud. Aga tegelikult pддsesid. „See, mis teiega siin toimub, jдtab igaveseks oma jдlje,” oli O'Brien цelnud. Ja see oli хige. On asju, teie enda tegusid, millest te ei toibu. Midagi teie hinges on tapetud: vдlja pхletatud, hдvitatud.

Ta oli Juliat nдinud; oli isegi temaga rддkinud. See ei olnud ohtlik. Ta teadis, ilma et oleks sellele mхelnud, et tema tegevuse vastu ei tunta enam peaaegu mingit huvi. Nad oleksid vхinud ka uuesti kokku saada, kui neil oleks selleks tahtmist olnud. Tegelikult see oli juhus, et nad kohtusid. See juhtus pargis, ьhel vastikul kьlmal mдrtsipдeval, kui maa oli malmkхva, rohi nagu surnud ja kusagil ei olnud ainsatki punga, vдlja arvatud mхned krookused, mis olid oma nina maa seest vдlja pistnud, et tuul neid rдsiks. Ta kiirustas lдbi pargi, kдed kьlmast kanged ja silmad vees, kui nдgi дkki Juliat endast umbes kьmne sammu kaugusel. Ta mдrkas kohe, et Juliaga on toimunud mingi raskesti tabatav muutus. Nad olid teineteisest juba silmagi pilgutamata mццdumas, aga siis ta pццras ьmber ja jдrgnes Juliale, mitte kьll kuigi innukalt. Ta teadis, et mingit ohtu ei ole, et keegi ei tunne nende vastu vдhimatki huvi. Julia ei цelnud midagi, keeras vaid pхiki ьle muru, nagu pььdes temast lahti saada, aga nдis siis sellega leppivat, et ta kдib tema kannul. Siis jхudsid nad armetusse raagus pххsastikku, mis ei pakkunud varju ei uudishimulike pilkude ega lдbilхikava tuule eest. Nad jдid seisma. Oli vastikult kьlm. Tuul vilistas okstes ja sakutas harvu rддmas krookusi. Ta pani Juliale kдe ьmber piha.

Seal polnud teleekraane, kьll aga pidi seal olema peidetud mikrofone; pealegi vхidi neid nдha. Aga see ei lugenud, miski ei lugenud. Nad oleksid vхinud maha heita ja seda teha, kui nad oleksid tahtnud. Tal tuli kananahk ihule, kui ta sellele mхtles. Julia ei reageerinud tema puudutusele, aga ei pььdnud end ka vabastada. Winston taipas nььd, mis Julias oli muutunud. Julia nдgu oli kahkjam ja ьle ta otsaesise ja oimukoha jooksis pikk arm, mida juuksed osalt varjasid; aga mitte selles polnud asi: tema piht oli muutunud paksemaks ja imelikult jдigaks. Winstonile meenus, kuidas ta ьkskord pдrast rakettmьrsu plahvatust oli aidanud ьht surnut rusude alt vдlja tuua, ja samavхrd kui selle raskus oli teda hдmmastanud selle jдikus ja kohmakus, mis tegi teda rohkem kivi kui liha sarnaseks. Julia keha oli samasugune. Ja Winstonil oli tunne, et tema naha kude peab olema muutunud.

Ta ei pььdnud Juliat suudelda ja nad ei rддkinud midagi. Kui nad tulid tagasi ьle muru, vaatas Julia talle esimest korda otsa. See oli ainult ьks pхgus pilk, tдis halvakspanu ja pхlgust. Winston arutas endamisi, kas see pхlgus on seotud ainult minevikuga vхi on see tingitud ka tema pundunud nдost ja tuule tхttu vett jooksvatest silmadest. Nad istusid kahele metalltoolile, kхrvuti, aga mitte liiga lдhestikku. Ta nдgi, et Julia tahab midagi ьtelda. Julia liigutas mхne sentimeetri oma rohmakas kingas jalga ja muljus ьhe oksarao puruks. Winston mдrkas, et ta jalgki oleks nagu suurem kui enne.

„Ma reetsin sind,” ьtles Julia lihtsalt.

„Mina reetsin sind,” ьtles Winston.

Julia heitis talle veel ьhe kiire ja pхlgliku pilgu.

„Mхnikord,” ьtles ta, „дhvardatakse sind millegi niisugusega, mille vastu sa oled vхimetu, millest sa ei suuda isegi mхelda. Ja siis sa ьtled: „Юrge tehke seda minuga, tehke seda kellegi teisega, tehke seda selle-ja-sellega.” Ja pдrast sa vхid muidugi teeselda, et see oli ainult manццver ja et sa ьtlesid seda vaid selleks, et nad jдtaksid jдrele, ja et sa ei mхelnud seda tхsiselt. Aga see ei ole хige. Sel hetkel, kui see kхik sьnnib, mхtled sa seda tхsiselt. Sa usud, et ei ole teist vхimalust end pддsta, ja sa oled tдiesti valmis end sel kombel pддstma. Sa tahad, et see sьnniks kellegi teisega. Ja sa ei hooli tuhkagi tema kannatustest. Sa mхtled ainult enesele.”

„Sa mхtled ainult enesele,” kordas Winston nagu kaja.

„Ja pдrast seda ei tunne sa selle inimese vastu enam seda mis enne.”

„Jah,” ьtles Winston, „ei tunne.”

Paistis, et neil pole enam millestki rддkida. Tuul surus neil хhukesed tunked tihedalt vastu keha. Varsti muutus piinlikuks seal tummalt istuda; pealegi oli liiga kьlm, et liikumatult paigal pьsida. Julia kohmas midagi metroosse minekust ja tхusis pьsti.

„Me peame uuesti kokku saama,” ьtles Winston.

„Jah,” vastas Julia, „me peame uuesti kokku saama.”

Winston jдrgnes talle vдikese vahemaaga ebalevalt, pool sammu temast tagapool. Nad ei rддkinud enam midagi. Julia ei pььdnud teda kьll otse endast lahti raputada, aga kхndis nii kiiresti, et Winstonil ei olnud kerge temaga sammu pidada. Ta oli endamisi otsustanud, et ta saadab Juliat metroopeatuseni, aga дkitselt tundus see kьlmaga teise sabas lonkimine talle mхttetu ja talumatu. Kusjuures see, mis teda meelt muutma sundis, ei olnud mitte niivхrd soov lahku lььa Juliast kui tagasi minna „Kastani” kohvikusse, mis ei olnud ealeski nii kьlgetхmbav tundunud kui sel hetkel. Ta silme ette tхusis igatsuslik pilt oma nurgalauast ajalehe, malenuppude ja lхppematu dюinniga. Ja eelkхige oli seal soe. Jдrgmisel hetkel, mitte pдris kogemata, laskis ta vдikesel inimtropil end Juliast lahutada. Ta tegi veel loiu katse Juliale jдrele jхuda, aeglustas siis sammu, pццras ьmber ja hakkas vastassuunas minema. Kui ta oli lдinud umbes viiskьmmend meetrit, vaatas ta tagasi. Tдnaval ei olnud palju rahvast, aga ta ei suutnud Juliat enam teiste hulgast eristada. Рkskхik missugune neist tosinast tхttajast vхis olla Julia. Vхib-olla ei olnud teda, tьsenenut ja jдigastunut, enam vхimalik selja tagant дra tunda.

„Sel hetkel, kui see kхik sьnnib,” oli Julia цelnud, „mхtled sa seda tхsiselt.” Winston oli seda tхsiselt mхelnud. Ta ei olnud seda ainult цelnud, vaid oli seda ka soovinud. Oli soovinud, et mitte teda, vaid Julia antaks — kдtte.

Muusikas, mida teleekraanist nirises, toimus mingi muutus. Sellesse segunes mingi mхrane ja pilklik toon, kollane toon. Ja siis — vхib-olla seda ei olnudki tegelikult, vхib-olla see oli ainult ьks mдlestus, mis дrkas helide sarnasusest, — laulis ьks hддle:

„Kastani laia krooni all
mььsin sind ja sina mind —”

Talle tulid pisarad silma. Mццduv kelner oli mдrganud tema tьhja klaasi ja tuli nььd dюinnipudeliga tagasi.

Ta vхttis oma klaasi kдtte ja nuusutas seda. See jook muutus iga lonksuga ikka vastikumaks, mitte vastupidi. Aga see oli muutunud tema elemendiks, milles ta ujus. See oli tema elu, tema surm ja tema ьlestхusmine. Dюinn kustutas igal хhtul tema teadvuse ja dюinn дratas ta igal hommikul ellu. Kui ta дrkas, harva enne kella ьhtteist, silmalaud kokku kleepunud, suu kuivanud ja selg nagu pooleks murtud, ei oleks tal vхimalik olnud end isegi pьsti ajada, kui ta poleks endale хhtul dюinnipudelit ja teeklaasi voodi ette valmis pannud. Keskpдevatunnid istus ta, pilk klaasistunud, pudel kдeulatuses, ja kuulas teleekraani. Kella viieteistkьmnest kohviku sulgemiseni istus ta „Kastanis”. Keegi ei hoolinud enam sellest, mida ta teeb, ьkski vile ei дratanud teda, ьkski teleekraan ei kamandanud teda. Vahetevahel, vхib-olla paar korda nдdalas, lдks ta tolmusesse hьljatud-ilmelisse tццruumis Tхeministeeriumis ja tegi natuke tццd vхi seda, mida nimetatakse tццks. Ta oli mддratud ьhe alamkomisjoni koosseisu, mis allus ьhele neist loendamatuist komisjonidest, mis tegelesid uuskeele sхnaraamatu ьheteistkьmnenda trьki toimetamisel ьleskerkinud pisiraskustega. Nad olid ametis mingi vahearuande koostamisega, aga mis see oli, mille kohta neil tuli aru anda, sellest tal ei tekkinudki selget ettekujutust. Kuidagi oli see seotud probleemiga, kas koma tuleks panna sissepoole sulgusid vхi vдljapoole. Alamkomisjoni kuulus veel neli meest, kхik sama tььpi nagu tema. Oli pдevi, kus nad tulid kohale ja lдksid jдlle kohe laiali, tunnistades ьksteisele ausalt, et neil pole tegelikult midagi teha. Aga oli ka niisuguseid pдevi, kus nad asusid ьpris innukalt tццle, puhudes kohutavalt tдhtsaks igasuguste protokollide koostamise ja pikkade mдrgukirjade visandamise, mida nad iial ei lхpetanud, — kus vaidlused selle ьle, mille ьle nad tegelikult vaidlevad, muutusid ьlimalt keeruliseks ja segaseks: juuksekarva lхhestavate tingimustega definitsioonide asjus, tohutute kхrvalekaldumistega, nдgelustega, — isegi дhvardustega apelleerida kхrgemale poole. Ja siis дkitselt lahkus elu neist ja nad istusid ьmber laua, vahtides ьksteist kulunud pilguga, nagu kukelaulu peale hддbuvad vaimud.

Teleekraan jдi korraks vait. Winston tхstis jдlle pead. Rindeteated! Ei, nad vahetasid lihtsalt muusikat. Tal oli Aafrika kaart silme ees. Armeede liikumist kujutas skeem: must nool tungis pьstloodis lхunasse ja valge nool tungis rхhtloodis itta, risti ьle musta noole saba. Nagu kinnitust otsides tхstis ta pilgu lдbitungimatule nдole plakatil. Kas oli mхeldav, et seda teist noolt ei ole ьldse olemas?

Ta huvi vaibus jдlle. Ta jхi veel lonksu dюinni, vхttis ja tegi prooviks ьhe kдigu. Tuli! Aga see ei olnud ilmselt хige kдik, sest —

Ootamatult kerkis ta teadvusse ьks mдlestus. Ta nдgi kььnlavalges tuba, kus oli suur, valge pдevatekiga kaetud voodi, ja ennast, ьheksa — vхi kьmneaastast poissi, istumas pхrandal, raputamas tдringupeekrit ja naermas laginal. Ema istus ta vastas ja naeris samuti.

See pidi olema umbes kuu aega enne seda, kui ema kadus. See oli lepitushetk, kus nдriv nдljatunne kхhus oli korraks ununenud ja tema endine kiindumus emasse uuesti ellu дrganud. Ta mдletas seda pдeva hдsti, vihmast, rajust pдeva, kui vesi voolas mццda aknaruutu alla ja toas oli nii hдmar, et ei nдinud lugeda. Lastel oli kitsukeses pimedas magamistoas talumatult igav. Winston vingus ja virises, nхudis asjata sььa, tuiskas toas ringi, tхukas kхik asjad kohalt дra ja tagus jalaga vastu seina, kuni naabrid hakkasid seinale koputama, tema vдike хde aga nuttis vahetpidamata. Lхpuks ьtles ema: „Ole nььd hea laps, ja ma ostan sulle ьhe mдnguasja. Toreda mдnguasja, ma tean, et see sulle meeldib.” Ja ta lдks lдbi vihma nurgapealsesse poodi, mis oli veel vahetevahel avatud, ja tuli tagasi pappkarbiga, kus oli lauamдng „Maod ja redelid”. Winston mдletas siiamaani mдrja pappkarbi lхhna. See oli armetu mдng. Laud oli katki ja vдikesed puutдringud nii krobelised, et nad ei tahtnud iga kandi peale pьsima jддda. Winston vaatas seda tusaselt ja ilma erilise huvita. Aga siis sььtas ema kььnlajupi ja nad istusid pхrandale mдngima. Ja varsti ta oli pццrases хhinas ja rхkkas naerda, kui nupud ronisid paljutхotavalt mццda redeleid ьles ja libisesid siis jдlle madusid mццda alla, peaaegu lдhtepunkti. Nad mдngisid kaheksa partiid, kumbki vхites neist neli. Tema tilluke хde, liiga vдike, et mдngust midagi taibata, oli patjade najale istuma seatud ja naeris laginal, sest teised naersid. Ja nad olid kхik ьheskoos terve хhtupooliku хnnelikud nagu tema varases lapsepхlves.

Ta tхrjus selle pildi oma teadvusest. See oli vale mдlestus. Mхnikord vaevasid teda veel valed mдlestused. Aga sellest polnud lugu, niikaua kui sa teadsid, mida nad endast kujutavad. Oli asju, mis olid aset leidnud, ja oli asju, mis ei olnud aset leidnud. Ta pццrdus tagasi malelaua poole ja vхttis valge ratsu uuesti kдtte. Ja peaaegu samal hetkel kukkus see kolksatades lauale. Ta vхpatas nagu ussist nхelatud.

Kime trompetisignaal lхhestas хhku. Rindeteated! Vхit! Kui uudistele eelnes trompetisignaal, tдhendas see alati vхitu. Kohvikut lдbis nagu elektrilццk. Isegi kelnerid vхpatasid ja kikitasid kхrvu.

Trompetisignaal vallandas kхrvulukustava lдrmi. Juba vatras ka ьks erutatud hддl teleekraanis, aga mattus peaaegu kohe vдljast kostvasse juubeldamisse. Uudised oli linnas levinud nagu nхiavдel. Sellest aga, mida ta teleekraanist siiski kuulis, taipas ta, et kхik oli lдinud just nii, nagu ta oli ette nдinud: mддratu, salaja koondatud dessantlaevastik, дkkrьnnak vaenlase tagalasse, valge nool tungimas risti ьle musta noole saba. Lдbi hдlina tungis vхidurххmsate laulude katkeid: „Mддratu strateegiline manццver... tдiuslik koordinatsioon... hдvitav lццk... pool miljonit vangi... tдielikult demoraliseerunud vaenlane... kontroll kogu Aafrika ьle... sхja lхpuni vaid mхni samm... suurim vхit inimkonna ajaloos... vхit, vхit, vхit!”

Winstoni jalad hakkasid laua all tхmblema. Ta ei olnud oma istmelt tхusnud, aga mхttes ta jooksis, tormas koos teistega mццda tдnavaid ja karjus kхrvulukustavalt. Ta vaatas jдlle ьles Suure Venna portree poole. Hiiglane, kes troonib maailma kohal! Kalju, mille vastu Aasia hordid varisevad pihuks ja pхrmuks! Ta mхtles sellele, et kьmme minutit tagasi — jah, ainult kьmme minutit tagasi — oli ta olnud oma sisimas kahevahel, arutades endamisi, kas uudised, mis tulevad rindelt, kuulutavad vхitu vхi kaotust. Jah, see ei olnud mitte ainult ьks Euraasia armee, mis oli hдvinud! Palju oli temas muutunud, alates esimesest pдevast Armastusministeeriumis, aga lхplikku, tingimatut muutust ei olnud ikka veel toimunud — kuni praeguse hetkeni.

Hддl teleekraanist heietas ikka veel tapatalgutest ja vangidest ja sхjasaagist, aga vдljas oli melu juba natuke vaibunud, kelnerid asusid uuesti tццle. Рks neist tuli dюinnipudeliga Winstoni juurde. Хndsalt unelev Winston ei mдrganudki, et ta klaas valati tдis. Ta ei jooksnud ega karjunud enam. Ta oli tagasi Armastusministeeriumis, talle oli kхik andeks antud, tema sьda oli puhas nagu lumi. Ta oli sььpingis, ta vхttis kхik omaks ja andis kхik ьles. Ta astus mццda valget kahhelkividest koridori, tal oli tunne, nagu jalutaks ta pдikesepaistel, ja ta selja taga tuli relvastatud valvur. Kauaigatsetud kuul tungis ta ajju.

Ta tхstis pilgu ja vaatas seda tohutu suurt nдgu. Talt oli nхudnud nelikьmmend aastat, et mхista, missugune naeratus on peidus nende mustade vuntside taga. Oo, seda julma, tarbetut vддritimхistmist! Oo, seda tхrksat, vabatahtlikku pagu armastavalt rinnalt! Kaks dюinnilхhnalist pisarat veeresid mццda ta pхski alla. Aga kхik oli hдsti, nььd oli kхik hдsti, vхitlus oli lхppenud. Ta oli enda ьle vхidu saavutanud. Ta armastas Suurt Venda.

1949


‘Nineteen Eighty-Four’: [Index] [Osa 1.] [Osa 2.] [Osa 3.] [Lisa]

Library [Eng] [Rus] > Novels [Eng] [Rus] ~ [CSS off]

[orwell.ru] [Home] [Biography] [Library] [A Life] [Info & (c)] [Links] [Site map] [Search] [Feedback]

© 1999-2017 O. Dag – ¡C. date: 2002-03-24 & L. mod.: 2015-09-24!

Фильтр колонный для исключения попадания в двигатель посторонних предметов в процессе эксплуатации. . Главная выполняем ремонт окон okna03.ru/okna_pvh.